Autoriteedist lugupidamine – miks on see tähtis?

USUTAVASTI on igaüks meist tänulik politsei õiguse eest vahistada kurjategijaid, kes panevad toime vargusi või ohustavad meie pereliikmeid. Samamoodi hindame ka kohtute õigust kurjategijaid karistada ühiskonna turvalisuse huvides.

Meenuda võivad veel mõned sotsiaalteenused, näiteks teedehooldus, tervishoid ja haridus, mida tavaliselt rahastatakse valitsuse kehtestatud maksudega. Tõelised kristlased kuuluvad nende inimeste hulka, kes peavad õiguspärase autoriteedi austamist väga tähtsaks. Ent kui kaugele see austus ulatub ja millistes eluvaldkondades on tarvis seda üles näidata?

Autoriteet ühiskonnas

Piibel käsib kõigil inimestel, olgu nad usklikud või uskmatud, austada riigivõime, kes tegutsevad ühiskonna heaolu silmas pidades. Kristlik apostel Paulus kirjutas sellest Roomas elavaile kaasusklikele. Vaadelgem, millised tema mõtted on kirjas Roomlastele 13:1–7.

Paulus oli Rooma kodanik ning Rooma oli tol ajal maailmariik. Meie ajaarvamise 56. aasta paiku kirjutatud läkituses manitses Paulus kristlasi olema eeskujulikud kodanikud. Ta kirjutas: „Iga hing olgu allaheitlik valitsemas olevaile ülemustele; sest ülemust ei ole muud kui Jumalalt; kus neid on, seal on nad Jumala poolt seatud.”

Teisisõnu, Paulus selgitas, et inimvalitsused eksisteerivad üksnes Jumala loal. Jumala eesmärki silmas pidades on nende võim ainult suhteline. Seega, „kes nüüd ülemusele vastu paneb, see paneb vastu Jumala korrale”.

Kodanikud, kes teevad häid tegusid, võivad võimudelt kiitust pälvida. Samas on võimudel õigus seaduserikkujaid karistada. Neil, kes kurja teevad, on kõigiti põhjust karta valitsuse õigust tegutseda „kättemaksjana”; selles rollis on ta „Jumala teenija”.

Paulus võtab selle arutluse kokku sõnadega: „Siis on tarvis olla allaheitlik, mitte  ainult nuhtluse, vaid ka südametunnistuse pärast. Sellepärast makske ka makse; sest nemad on Jumala sulased, kes selleks peavad oma ametit.”

Vastutus maksuraha kasutamise eest lasub valitsusel, mitte maksumaksjal. Ausa kodanikuna soovib kristlane hoida head südametunnistust. Ta teab, et alludes kõrgematele võimudele ja makstes seadusega ettenähtud makse, ta mitte üksnes ei allu oma ühiskonnas kehtestatud normidele, vaid ka täidab Jumala nõudeid.

Perekond ja autoriteet

Kuidas on lugu autoriteediga perekonnas? Esimestel elukuudel nõuab beebi sageli tähelepanu nutu või valju kisaga. Tark vanem saab aru, millised on beebi tegelikud vajadused, ning ta ei lase igal jonnihool end mõjutada. Suuremaks saades aga antakse mõnedele lastele kõiges vabad käed ja lubatakse neil elada oma mõõdupuude järgi. Kogemuste puudumise tõttu võivad sellised lapsed sooritada kuritegusid või teha midagi muud halba, millega nad põhjustavad palju häda oma perele ja ühiskonnale, nagu paljud kohalikud võimuorganid võivad kinnitada.

„Vanemad distsiplineerivad lapsi liiga hilja,” ütleb Rosalind Miles, raamatu „Children We Deserve” autor. „Sellega tuleks alustada kohe, kui laps on sündinud.” Kui vanemad algusest peale väljendavad oma autoriteeti lahke ja hooliva kõneviisiga ning kui nende käitumises peegeldub järjekindlus, õpivad lapsed peagi tunnustama nende autoriteeti ja alluma nende armastavale distsiplineerimisele.

Piibel sisaldab rohkesti informatsiooni seoses autoriteediga perekonnas. Õpetussõnade raamatus osutab tark mees Saalomon sellele, et jumalakartlikud vanemad peaksid oma laste ees üksmeele säilitama. Ta ütleb: „Kuule, mu poeg, oma isa õpetust ja ära jäta tähele panemata oma ema juhatust” (Õpetussõnad 1:8). Kui vanemad säilitavad oma laste kasvatamisel taolise mõistliku üksmeele, tajuvad lapsed oma rolli. Enda tahtmise saamiseks võivad lapsed üritada üht vanemat teise vastu õhutada, kuid ühisel meelel rakendatud vanemlik autoriteet kaitseb lapsi.

Piibel selgitab, et abielumehel lasub peamine vastutus hoolitseda oma laste ja ka naise vaimse heaolu eest. Seda on kirjeldatud kui pea-seisundit. Kuidas pea-seisundit tuleks kasutada? Paulus juhib tähelepanu sellele, et nagu Kristus on koguduse Pea, nõnda on mees oma naise pea. Seejärel ta lisab: „Mehed, armastage oma naisi, nõnda nagu ka Kristus on armastanud kogudust [oma vaimset mõrsjat] ja on andnud iseenese tema eest” (Efeslastele 5:25). Kui mees jäljendab Kristust ja kasutab pea-seisundit armastavalt, pälvib ta oma naise „sügava lugupidamise” (Efeslastele 5:33, UM). Lapsed, kes kasvavad sellises peres, näevad Jumala seatud autoriteedi väärtust ning õpivad seda tunnustama (Efeslastele 6:1–3).

Kuidas võivad toime tulla üksikvanemad, kaasa arvatud lesed? Üksikisa või -ema võib toetuda otseselt Jehoova Jumala ja Jeesuse Kristuse autoriteedile. Jeesus toetus oma kõnes alati autoriteetidele – oma Isa ja  inspireeritud Pühakirja autoriteedile (Matteuse 4:1–10; 7:29; Johannese 5:19, 30; 8:28).

Piibel sisaldab palju kasulikke põhimõtteid seoses laste ette kerkivate probleemidega. Kui vanem oskab neid põhimõtteid Piibli lehekülgedelt üles leida ning need ellu rakendab, võib ta lapsele armastavat ja kasulikku juhatust pakkuda (1. Moosese 6:22; Õpetussõnad 13:20; Matteuse 6:33; 1. Korintlastele 15:33; Filiplastele 4:8, 9). Vanematele on abiks Piiblil põhinevad väljaanded, mis on koostatud eesmärgiga aidata lastel mõista, miks tasub tunnustada Pühakirja autoriteeti. *

Kristlik kogudus ja autoriteet

„See on mu armas Poeg, kellest mul on hea meel; teda kuulake!” (Matteuse 17:5). Nende sõnadega näitas Jehoova Jumal selgelt, et Jeesus kõneleb jumalikul volitusel. Jeesuse kõned on kirjas neljas evangeeliumis, kust neid võib kergesti üles leida.

Vahetult enne taevaminekut teatas Jeesus oma jüngritele: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal” (Matteuse 28:18). Koguduse Peana on Jeesus jälginud tähelepanelikult oma võitud jüngrite tegevust maa peal. Alates 33. aasta nelipühist, kui ta valas nende peale püha vaimu, on ta kasutanud neid „ustava ja mõistliku sulasena” tõe levitamisel (Matteuse 24:45–47; Apostlite teod 2:1–36). Kuidas on ta kristlikku kogudust kinnitanud? „Tema läks üles kõrgele, ... andis inimestele ande!” (Efeslastele 4:8.) Need „annid” on kristlikud kogudusevanemad, kes on ametisse määratud püha vaimu kaudu ning kelle ülesandeks on hoolitseda kaasusklike vaimse heaolu eest (Apostlite teod 20:28).

Seepärast annab Paulus nõu: „Mõelge oma juhatajaile, kes teile on rääkinud Jumala sõna, pannes tähele nende eluotsa järgige nende usku!” Kuna need juhatajad on ustavad mehed, kes käivad hoolsalt Jeesuse jälgedes, on kindlasti tark nende usku järgida. Paulus lisab: „Olge sõnakuulelikud oma juhatajaile ja alistuge neile [„pidevalt tunnustades nende autoriteeti teie üle”, The Amplified Bible]; sest nemad valvavad teie hingi nõnda nagu need, kellel tuleb aru anda, et nad teeksid seda rõõmuga ja mitte ohates; sest teil ei oleks sellest kasu” (Heebrealastele 13:7, 17).

Mis juhtub, kui neid juhtnööre eirata? Mõned algkristliku koguduse liikmed tegid seda ja taganesid usust. Näiteks Hümenaios ja Fileetos rikkusid mõningate usu ning nende tühjad jutud olid kõlvatud. Nad väitsid, et ülestõusmine (ilmselt vaimne või sümboolne) on juba toimunud. Sellega eitasid nad tulevast, Jumala Kuningriigi valitsemise ajal toimuvat ülestõusmist (2. Timoteosele 2:16–18).

Olukorda aitas lahendada see, et tugineti kindlaksmääratud autoriteedile. Kristlikud kogudusevanemad suutsid taolised valeväited kummutada, sest Jeesuse Kristuse esindajatena toetusid nad Pühakirja autoriteedile  (2. Timoteosele 3:16, 17). Sama peab paika tänapäeva kristlikus koguduses, mis on „tõe sammas ja alustugi” (1. Timoteosele 3:15). Valeõpetustel ei lasta rikkuda „tervete sõnade eeskuju” – kaunist vara, mis on meie jaoks talletatud Piibli lehekülgedel (2. Timoteosele 1:13, 14).

Kuigi maailmas peetakse autoriteedist ikka vähem ja vähem lugu, mõistame kristlastena, et õiguspärase autoriteedi tunnustamine ühiskonnas, perekonnas ja kristlikus koguduses on nõutav meie endi huvides. Autoriteedist lugupidamine on tähtis meie füüsiliseks, emotsionaalseks ja vaimseks heaoluks. Kui tunnustame ja austame Jumala seatud autoriteeti, leiame kõige kõrgemate võimukandjate, Jehoova Jumala ja Jeesuse Kristuse soosingu, ning nad hoiavad meid igavesti! (Laul 119:165; Heebrealastele 12:9.)

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 5]

Piibel sisaldab rohkesti informatsiooni seoses autoriteediga perekonnas

[Pilt lk 6]

Üksikvanemad võivad toetuda otseselt Jehoova Jumala ja Jeesuse Kristuse autoriteedile

[Pildid lk 7]

Kristlased mõistavad, et õiguspärase autoriteedi tunnustamine perekonnas, kristlikus koguduses ja ühiskonnas on nõutav nende endi huvides

[Pildi allikaviide lk 4]

Foto: Josh Mathes, Collection of the Supreme Court of the United States