Autoriteedist lugupidamine – miks seda jääb vajaka?

„Lugupidamatus autoriteedi vastu – olgu tegu religioosse või ilmaliku, sotsiaalse või poliitilise autoriteediga – on ülemaailmne nähtus, mis võidakse ühel päeval arvata viimase aastakümne kõige silmapaistvamate joonte hulka.”

HULK aastaid on möödunud 1960ndatest – aastakümnest, millele viitas ülaltsiteeritud ajaloolane ja filosoof Hannah Arendt – ning lugupidamatust autoriteedi vastu esineb rohkem kui kunagi varem.

Näiteks öeldi hiljuti Londoni ajalehes „The Times”: „Mõned vanemad keelduvad tunnistamast, et õpetajal võiks nende lapse üle mingitki meelevalda olla, ja nad saavad pahaseks, kui last on püütud korrale kutsuda.” Kui lapsi on koolis distsiplineeritud, on tagajärjeks sageli see, et vanemad tõttavad kooli ja mitte lihtsalt ei ähvarda, vaid koguni ründavad õpetajaid.

„Ühiskond toonitab aina oma õigusi, aga mitte kohustusi,” ütles Briti Koolijuhatajate Liidu esindaja. Vähe sellest, et mitmed vanemad ei kasvata lastes lugupidamist autoriteedi vastu – nad ei kutsu oma järglasi ka korrale ega luba teistelgi seda teha. Oma „õigusi” nõudvatel lastel lubatakse vastu hakata nii vanematele kui õpetajatele ning tagajärjed on ootuspärased – sirgumas on „uus põlvkond, kes ei tunnista mitte mingisugust autoriteeti ega tea praktiliselt midagi õigest ja väärast”, märgib veerukirjanik Margarette Driscoll.

Ajakirja „Time” artiklis „Hukas põlvkond” tsiteeriti üht populaarset räpparit, kelle sõnad peegeldavad paljude vene noorte hoiakut. Ta ütles: „Kuidas võib keegi, kes on sündinud maailma, kus miski pole püsiv ja kus õiglust ei eksisteeri, uskuda ühiskonda?” Sotsioloog Mihhail Topalov väljendab samasugust seisukohta: „Noored ei ole rumalad. Nad on näinud, kuidas riik on nende vanemaid petnud, kuidas need on jäänud ilma säästudest ja töökohast. On meil siis mingit alust oodata, et nad austaksid kehtestatud võimu?”

Muidugi ei iseloomusta autoriteedi eiramine ainult nooremat generatsiooni. Tänapäeval on igas vanuses inimesi, kes suhtuvad mistahes autoriteeti umbusu või koguni põlgusega. Kas see tähendab, et mitte mingisugust autoriteeti ei saa usaldada? Tegelikult mitte, sest õigesti kasutatuna võib autoriteet kui „jõud või õigus kontrollida, kohut mõista või teiste tegevust piirata”, olla headusele ajendav jõud. See võib tuua kasu nii üksikisikutele kui ühiskonnale tervikuna. Kuidas, sellest räägib järgmine artikkel.