Miks neil ei ole lapsi?

ABIELUPAAR Dele ja Fola * elas ning töötas Vahitorni ühingu Nigeeria harubüroos. Peagi pärast seda, kui nad seal teenima olid hakanud, külastas neid Fola ema. Ta oli reisinud nii kaugele, et rääkida ühest asjast, mis talle muret tegi, asjast, mille tõttu ta oli veetnud mitu unetut ööd.

„Te teete mulle nii palju head,” ütles ta neile. „Te saadate kingitusi ja käite mul külas. Ma hindan väga teie armastust. Kuid samas paneb see mind ka muretsema, sest ma mõtlen alati sellele, kes teeb neid asju teile, kui teie minuvanused olete? Te olete nüüd juba kaks aastat abielus olnud ja teil ei ole lapsi. Kas te ei arva, et teil oleks aeg Peetelist lahkuda ning oma pere rajada?”

Ema arutles umbes nii: Dele ja Fola on küllalt kaua Peetelis olnud. Nüüd oleks neil aeg omaenda tulevikule mõelda. Kindlasti võivad teised nende tööd teha. Dele ja Fola ei pea lõpetama täisajalist teenistust, vaid nad võivad hakata tegelema mõne teise teenistusvormiga, mis võimaldab neil lapsi kasvatada ja kogeda lapsevanemaks olemise rõõme.

Ema mure

Ema mure oli mõistetav. Soov last saada on olnud loomupärane ja tavaline kõigis kultuurides ning kõikidel aegadel. Lapsesaamine äratab sügavaid rõõmu ja lootuse tundeid. „Ihusugu on tasu,” ütleb Piibel. Jah, võime lapsi saada on väärtuslik and meie armastavalt Loojalt (Laul 127:3).

Paljudes ühiskondades avaldatakse abielupaaridele laste saamiseks tohutut survet. Näiteks Nigeerias, kus naised sünnitavad keskmiselt kuus last, võib vastne abielupaar tavaliselt kuulda pulmas heasoovlike inimeste sõnu: „Loodame üheksa kuu pärast teie majas beebi häält kuulda.” Pruut ja peigmees võivad pulmakingiks saada lapsevoodi. Ämmad jälgivad täpselt kalendrit. Kui noorik pole umbes aasta jooksul rasestunud, hakkavad nad uurima, kas on tekkinud mingi probleem, mida nemad saaksid aidata lahendada.

Paljude emade meelest on noorte abiellumise eesmärgiks saada lapsi ja jätkata sellega perekonnaliini. Fola ema ütles Folale: „Miks sa siis abiellusid, kui sa lapsi ei taha? Sind on ilmale toodud ja sinagi peaksid oma lapsed ilmale tooma.”

Lisaks sellele tuleb veel millegagi arvestada. Paljude Aafrika rahvaste seas ei ole valitsus eakate eest hoolitsemiseks eriti mingeid korraldusi teinud. Tavaliselt hoolitsevad lapsed oma elatanud vanemate eest, nagu nemad hoolitsesid laste eest, kui need olid väikesed. Nii järeldas Fola ema, et kui tema lastel endal ei ole lapsi, on neil oht jääda vanaduses üksi, ilma et keegi neist hooliks või neid hindaks, ning neil poleks kedagi, kes neid maha mataks, kui nad surevad.

Enamikus Aafrika paikades peetakse lastetust needuseks. Mõnel pool tahetakse koguni, et naine tõestaks enne abiellumist oma  võimet lapsi saada. Paljud naised, kes ei rasestu, püüavad paaniliselt leida ravimeid ja ravivõtteid, mis parandaks nende viljatut seisundit.

Sellistest seisukohtadest mõjutatuna arvatakse, et abielupaarid, kes vabatahtlikult hoiduvad laste saamisest, röövivad ise endalt midagi head. Tihti peetakse neid veidrikeks, lühinägelikeks ja haletsusväärseiks.

Rõõmud ja kohustused

Jehoova rahvas mõistab, et kuigi laste kasvatamine toob endaga kaasa rõõme, toob see ka kohustusi. Piibel ütleb 1. Timoteosele 5:8: „Aga kui keegi enese omaste ja iseäranis kodakondsete eest ei kanna hoolt, see on usu ära salanud ja on pahem kui uskmatu.”

Lapsevanemad peavad hoolitsema nii oma pere materiaalsete kui vaimsete vajaduste eest, ning selleks kulub märkimisväärselt aega ja pingutusi. Nad ei ole sellisel seisukohal, et kui Jumal andis lapsed, siis jääb ka nende eest hoolitsemine Jumala hooleks. Nad mõistavad, et laste kasvatamine Piibli põhimõtete järgi on Jumalalt lapsevanematele antud täisajaline kohustus, seda ei saa delegeerida kellelegi teisele (5. Moosese 6:6, 7).

Laste kasvatamine on neil ’viimsete päevade ... rasketel aegadel’ eriti vaevaline (2. Timoteosele 3:1–5). Lisaks majandusliku olukorra halvenemisele teeb ka ühiskonna kasvav jumalatus tänapäeval laste kasvatamise raskemaks. Kuid kogu maailmas on siiski lugematul hulgal kristlikke abielupaare selle nõudliku ülesande vastu võtnud ja kasvatanud edukalt jumalakartlikke lapsi „Jehoova distsipliinis ja vaimses suunamises” (Efeslastele 6:4, UM). Jehoova armastab ja õnnistab selliseid vanemaid nende tubli töö eest.

Miks mõned jäävad lastetuks

Seevastu aga paljudel abielupaaridel ei ole lapsi. Mõned on viljatud, aga nad siiski ei adopteeri lapsi. Teised, kes võiksid järglasi saada, on otsustanud neid mitte soetada. Need abielupaarid ei jää lastetuks mitte sellepärast, et vastutusest kõrvale hiilida, või sellepärast, et nad pelgavad lapsevanemaks olemise raskusi, vaid nad on otsustanud kinnitada kogu oma tähelepanu mitmesugustele täisajalise teenistuse vormidele, millega laste kasvatamise kõrvalt ei oleks võimalik tegeleda. Mõned teenivad misjonäridena. Teised teenivad Jehoovat reisivate ülevaatajatena või töötavad Peetelis.

Nii nagu kõik teisedki kristlased, mõistavad nad, et neile on antud teha üks tähtis töö. Jeesus ütles: „Ja seda kuningriigi evangeeliumi peab kuulutatama kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvaile, ja siis tuleb ots.” Seda tööd tehakse praegu. See on elutähtis töö, sest „ots” tähendab hävingut neile, kes ei ole evangeeliumi kuulda võtnud (Matteuse 24:14; 2. Tessalooniklastele 1:7, 8).

Meie aeg sarnaneb ajaga, mil Noa ja ta pere ehitasid hiiglasliku laeva, mis pakkus neile kaitset suure veeuputuse ajal (1. Moosese 6:13–16; Matteuse 24:37). Kuigi kõik Noa kolm poega olid abielus, ei sigitanud neist keegi lapsi enne veeuputust. Üheks põhjuseks võis olla see, et need abielupaarid tahtsid pühendada kogu oma tähelepanu ja energia käsilolevale tööle. Teiseks põhjuseks võis olla, et nad ei tahtnud sünnitada lapsi allakäinud ja vägivaldsesse maailma, kus „inimese kurjus ... oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad” (1. Moosese 6:5).

Kuigi see ei tähenda, et tänapäeval oleks kristlastel väär lapsi saada, on paljud kristlased hoidunud laste saamisest, et teha võimalikult rohkem seda pakilist tööd, mida Jehoova on andnud oma rahvale teha. Mõned abielupaarid on lükanud laste saamise mõneks ajaks edasi, teised on otsustanud jääda lastetuks ja arvestanud võimalusega tuua lapsi ilmale Jehoova uues õiglases maailmas. Kas see on lühinägelik? Kas nad jäävad millestki oma elus ilma? Kas neile peaks kaasa tundma?

 Neil on kindlustunne ja rõõm

Eespool mainitud Dele ja Fola on nüüd abielus olnud üle kümne aasta ja nad on otsustanud jääda edaspidigi lastetuks. „Meie sugulased avaldavad ikka veel meile survet, et me endale lapsed soetaksime,” räägib Dele. „Neile valmistab peamist muret see, kuidas me tulevikus hakkama saame. Me näitame alati, et hindame nende hoolt, kuid selgitame taktitundeliselt, et oleme praeguse eluviisi juures väga õnnelikud. Mis puutub hakkama saamisse, siis me viitame sellele, et loodame Jehoovale, kes hoolitseb kõigi nende heaolu eest, kes jäävad talle ustavaks ja lojaalseks. Me selgitame ka, et laste saamine ei taga, et lapsed hakkavad oma vanemate eest hoolitsema, kui need vanaks jäävad. Osa inimesi ei hooligi oma vanematest, teised ei suuda aidata ja mõned koguni surevad enne oma vanemaid. Teisest küljest aga Jehoovaga koos olles on meie tulevik kindel.”

Dele ja teised temasugused loodavad kindlalt Jehoova tõotusele, mille ta on andnud oma ustavaile teenijaile: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” (Heebrealastele 13:5). Nad usuvad ka, et „Jehoova käsi ei ole päästmiseks lühike ega ole ta kõrv kuulmiseks kurt” (Jesaja 59:1).

Veel ühe põhjuse usalduseks saab sellest, kui vaadata, kuidas Jehoova oma ustavaid teenijaid toetab. Kuningas Taavet kirjutas: „Ma olin noor ja sain vanaks; aga ma pole näinud õiget hüljatuna.” Mõtle sellele. Kas sina tead mõnda Jehoova teenijat, keda oleks hüljatud? (Laul 37:25.)

Selle asemel et kahetsusega minevikku vaadata, meenutavad need, kes on veetnud oma elu Jehoovat ja kaaskristlasi teenides, möödunud aegu rahuldustundega. Vend Iro Umah on olnud täisajalises teenistuses 45 aastat ning praegu teenib ta reisiva ülevaatajana Nigeerias. Ta räägib: „Meil naisega pole lapsi, kuid me peame meeles, et Jehoova on hoolitsenud alati nii meie vaimsete kui materiaalsete vajaduste eest. Meil pole millestki puudust. Ta ei hülga meid siis, kui jääme vanaks. Need aastad, mil oleme olnud täisajalises teenistuses, on olnud kõige õnnelikumad meie elus. Oleme tänulikud, et saame teenida oma vendi, ja vennad hindavad meie teenistust ning aitavad meid.”

Kuigi paljud abielupaarid ei ole soetanud endale lihaseid lapsi, on nad saanud endale teistsuguseid lapsi: kristlikke jüngreid, kes kummardavad Jehoovat. Apostel Johannes oli umbes 100-aastane, kui ta kirjutas: „Mul ei ole suuremat rõõmu kui see, et ma kuulen oma lapsi tões käivat” (3. Johannese 4). Johannese „lapsed” – need, keda ta tõesse oli toonud – tegid talle oma ustavusega suurt rõõmu.

Samasugust rõõmu on rohkesti ka tänapäeval. Nigeerlane Bernice on olnud abielus 19 aastat ning ta on jäänud lastetuks omal valikul. Viimased 14 aastat on ta teeninud pioneerina. Kuigi ta hakkab jõudma sellisesse ikka, kus pole enam võimalik lapsi saada, ei kahetse ta, et on pühendanud oma elu inimeste jüngriteks tegemise tööle. Ta räägib: „Olen õnnelik, kui näen oma vaimseid lapsi kasvamas. Isegi kui mul oleksid oma lapsed, kahtlen ma, kas nad oleksid mulle lähedasemad kui need, kellel ma olen aidanud tõde õppida. Nad kohtlevad mind nagu oma lihast ema, räägivad mulle oma rõõmudest ja muredest ning küsivad minult nõu. Nad kirjutavad mulle kirju ja me käime üksteisel külas.

Mõned peavad needuseks seda, et mul pole oma lapsi. Nad ütlevad, et kannatan selle pärast vanaduses. Aga mina ei arva nii. Tean, et niikaua kui teenin Jehoovat kogu südamest, tasub ta mulle ja hoolitseb minu eest. Ta ei heida mind iialgi kõrvale, kui jään vanaks.”

Jumal armastab ja hindab neid

Neil, kes on sünnitanud ja üles kasvatanud ’tões käivad’ lapsed, on palju, mille eest tänulik olla. Pole ime, et Piibel ütleb: „Õiglase isa võib tõesti hõisata, kes targa on sünnitanud, võib temast rõõmu tunda! Olgu su isal ja  emal rõõm, kes sind on sünnitanud, hõisaku!” (Õpetussõnad 23:24, 25).

Neid kristlasi, kes pole saanud tunda rõõmu laste ilmale toomisest, on õnnistatud teisel moel. Paljudel taolistel abielupaaridel on olnud suur osa Kuningriigi huvide edendamises. Aastate jooksul on nad saanud juurde kogemusi, tarkust ja oskusi, mille tõttu nad võivad anda väärtusliku panuse Kuningriigi töös. Paljud on selle töö esirinnas.

Kuigi nad on Kuningriigi huvide pärast lastetuks jäänud, on Jehoova õnnistanud neid armastava vaimse perega, kes hindab väga nende tegusid. Nagu Jeesus ütles: „Ei ole kedagi, kes maja või vennad või õed või ema või isa või naise või põllud on maha jätnud minu ja armuõpetuse pärast ega saaks sajakordselt nüüd sellel ajal maju ja vendi ja õdesid ja emasid ja lapsi ja põlde ... ja tulevases maailmaajastus igavest elu!” (Markuse 10:29, 30).

Kui väärtuslikud on Jehoovale need, kes on talle ustavad! Kõigile neile lojaalsetele – nii neile, kel on lapsed, kui ka neile, kellel pole lapsi – kinnitab apostel Paulus: „Jumal ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära teie teod ja armastuse, mida olete osutanud tema nimele, kui te pühadele abiks olite ja veelgi olete.” (Heebrealastele 6:10).

[Allmärkus]

[Pildid lk 23]

Lastetuid abielupaare on õnnistatud armastava vaimse perega