Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Relvade valmistamisest elude päästmiseni

Relvade valmistamisest elude päästmiseni

Elulugu

Relvade valmistamisest elude päästmiseni

JUTUSTANUD ISIDOROS ISMAILIDIS

Olin põlvili ja pisarad veeresid mööda mu põski alla. „Oh Jumal, mu südametunnistus ütleb, et ma ei saa enam relvasid edasi toota,” palvetasin ma. „Olen nii väga püüdnud leida mingit teist tööd, kuid pole suutnud. Homme annan ma lahkumisavalduse. Palun, Jehoova, ära lase meie neljal lapsel nälga kannatada.” Kuidas olin niikaugele jõudnud?

PÕHJA-KREEKAS Dramas, kus ma 1932. aastal sündisin, kulges elu rahulikult ja lihtsalt. Minu isa tavatses mulle rääkida sellest, mida ta minult ootas. Ta julgustas mind, et läheksin Ameerika Ühendriikidesse haridust saama. Kui Kreeka Teise maailmasõja ajal paljaks riisuti, sai kreeklaste üldiseks motoks: „Sa võid viia meie vara, kuid sa ei saa eales viia seda, mis on meie mõistuses.” Olin teinud kindla otsuse omandada kõrgharidus ning soetada endale midagi sellist, mida keegi ei saa iial varastada.

Noorusest peale olin seotud mitme noorterühmitusega, mida toetas kreeka õigeusu kirik. Seal kästi meil hoiduda ohtlikest sektidest. Mäletan, et eriliselt mainiti ühte rühmitust – Jehoova tunnistajaid –, sest arvamuste kohaselt esindas see antikristust.

Sõitsin 1953. aastal pärast Ateena tehnikakooli lõpetamist Saksamaale, et uurida, kas leian sealt tööd ning saan samal ajal ka koolis käia. Kuid see ei õnnestunud ja nii reisisin edasi teistesse riikidesse. Paari nädala pärast leidsin end rahatuna ühest Belgia sadamast. Mäletan, et läksin ühte kirikusse, istusin maha ja nutsin nii kõvasti, et põrand mu ees sai pisaraist märjaks. Palvetasin, et kui Jumal aitab mul jõuda Ameerika Ühendriikidesse, ei hakka ma taotlema materiaalseid asju, vaid omandan hariduse ning püüan olla hea kristlane ja hea kodanik. Viimaks jõudsin ma 1957. aastal sinna kohale.

Uus elu Ameerika Ühendriikides

Sisserändajale, kes ei tundnud keelt ning kellel polnud raha, oli elu Ameerika Ühendriikides raske. Töötasin õhtuti kahel kohal ja päeval tegin pingutusi, et koolis käia. Õppisin mitmes kolledžis ja pälvisin associate-kraadi. Seejärel astusin Los Angeleses California Ülikooli ning sain rakendusfüüsikas loodusteaduse bakalaureusekraadi. Isa sõnad hariduse saamisest aitasid mul neil raskeil aastail edasi pingutada.

Umbes sel ajal kohtusin ma kauni kreeka tütarlapse Ekateriniga ja me abiellusime 1964. aastal. Meie esimene poeg sündis kolm aastat hiljem ja vähem kui nelja aasta möödudes oli meil veel kaks poega ja tütar. Oli muidugi raske perekonda ülal pidada ja samal ajal ülikoolis õppida.

Töötasin Ameerika Ühendriikide õhujõudude heaks raketi- ja kosmosetehnikakompaniis Sunnyvale’is Californias. Olin seotud mitmesuguste õhu- ja kosmoselennuprogrammidega, mille hulgas olid ka „Agena” ja „Apollo” programmid. Sain „Apollo 8” ja „Apollo 11” lendudele tehtud kaastöö eest koguni medaleid. Seejärel jätkasin oma õpinguid ning sidusin end tihedalt mitme sõjalise kosmoseprogrammiga. Sel hetkel tundus mulle, et mu elu on täiuslik – mul oli armas naine, neli toredat last, prestiižikas amet ja ilus maja.

Järjekindel töökaaslane

Kohtusin 1967. aasta algul tööl väga alandliku ja lahke mehe Jimiga. Tundus, et ta käis alati ringi naerul näoga, ning ta ei lükanud kunagi tagasi minu kutset koos kohvipausi pidada. Ta kasutas neid silmapilke selleks, et mulle Piiblist teadmisi jagada. Jim ütles, et ta on uurinud Piiblit koos Jehoova tunnistajatega.

Olin ehmunud, kuuldes, et Jim oli end sidunud selle usurühmitusega. Kuidas oli võimalik, et niisugune tore inimene langes selle antikristliku sekti ohvriks? Aga ma ei saanud sellegipoolest vastu seista Jimi lahkusele ja tähelepanule, mida ta mulle osutas. Tundus, et tal oli iga päev mulle midagi uut lugeda anda. Näiteks ühel päeval tuli ta mu töötuppa ja ütles: „Isidoros, see „Vahitorni” artikkel räägib perekonnaelu tugevdamisest. Võta see koju kaasa ja lugege seda koos oma naisega.” Lubasin talle, et loen seda artiklit, kuid hiljem läksin tualettruumi, rebisin ajakirja väikesteks tükkideks ning viskasin prügikasti.

Kolm aastat viskasin ma minema iga Jimi antud raamatu ja ajakirja. Mind mõjutasid Jehoova tunnistajate vastased eelarvamused, kuid ma tahtsin, et Jim jääks mu sõbraks, ja nii pidasingi paremaks kuulata, mida ta ütles, ning siis see kiiresti unustada.

Nende jutuajamiste kaudu ma ikkagi taipasin, et enamik minu uskumusi ja kombeid ei põhinenud Piiblil. Mõistsin, et kolmainsuse, põrgutule ja hinge surematuse õpetused ei ole pärit Pühakirjast (Koguja 9:10; Hesekiel 18:4; Johannese 20:17). Kuid uhke kreeka ortodoksina ei tahtnud ma avalikult tunnistada, et Jimil on õigus. Kuna Jim kasutas alati Piiblit ega avaldanud kunagi isiklikku arvamust, tõdesin ma lõpuks, et sel mehel on mulle väärtuslik Piibli sõnum.

Mu naine tundis, et midagi on teoksil, ning ta küsis, kas olen rääkinud oma sõbraga, kes suhtleb Jehoova tunnistajatega. Kui vastasin jaatavalt, ütles ta: „Lähme ükskõik millisesse muusse kirikusse, aga mitte Jehoova tunnistajate omasse.” Kuid üsna pea käisime koos naise ja lastega korrapäraselt tunnistajate koosolekutel.

Raske otsus

Piiblit uurides sattusin prohvet Jesaja sõnadele: „Nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima” (Jesaja 2:4). Küsisin endalt, kuidas saab rahuarmastava Jumala teenija tegeleda taparelvade projekteerimise ja tootmisega (Laul 46:10). Ei läinud kaua aega, kui otsustasin oma ametit vahetada.

Mõistagi oli see mulle suurimaks proovikiviks. Mul oli prestiižikas amet. Et nii kaugele jõuda, olin aastaid ränka vaeva näinud, tehes tööd, omandades haridust, tuues ohvreid. Olin roninud mööda karjääriredelit ning nüüd seisin otsuse ees loobuda oma ametist. Minu sügav armastus Jehoova vastu ning suur soov täita tema tahet said lõpuks võidu (Matteuse 7:21).

Kavatsesin küsida tööd ühest Washingtoni osariigis Seattle’is asuvast firmast. Kuid oma pettumuseks leidsin varsti, et olen veelgi enam seotud tööga, mis on vastuolus kirjakohaga Jesaja 2:4. Minu pingutused töötada teistsugustel projektidel ebaõnnestusid ja mu südametunnistus vaevas mind jälle. Mõistsin selgesti, et ma ei saa hoida oma töökohta ning samal ajal säilitada puhast südametunnistust (1. Peetruse 3:21).

Oli selge, et meil tuleb teha suuri muudatusi. Vähem kui kuue kuuga muutsime oma elustiili ning kahandasime pere väljaminekuid poole võrra. Siis müüsime maha oma luksusliku maja ning ostsime ühe väiksema Denverisse Coloradosse. Nüüd olin valmis tegema viimast sammu – lahkuma töölt. Kirjutasin valmis oma lahkumisavalduse, kus selgitasin oma südametunnistuse ajel võetud seisukohta. Sel õhtul, kui lapsed olid magama läinud, põlvitasime koos naisega ja palusime Jehoovat, nagu ma artikli alguses kirjeldasin.

Vähem kui kuu jooksul kolisime Denverisse ja kaks nädalat hiljem, 1975. aasta juulis, lasime end koos naisega ristida. Kuus kuud ei suutnud ma tööd leida ning me kulutasime tasapisi ära kõik oma säästud. Seitsmendaks kuuks oli meie hoiuarve jääk väiksem kui maja kuumakse. Hakkasin otsima ükskõik millist juhutööd, mida iganes võiksin leida, ent seejärel saingi kohe inseneritööd. Palk oli vaid pool sellest, mida olin varem teeninud, kuid seegi oli palju enam, kui Jehoovalt palusin. Kui õnnelik ma olin, et olin seadnud vaimsed huvid esikohale! (Matteuse 6:33.)

Kasvatame oma lapsed Jehoovat armastama

Vahepeal oli meil Ekateriniga palju tegemist, et kasvatada oma nelja last kooskõlas jumalike põhimõtetega. Õnneks oleme näinud, kuidas neist kõigist on Jehoova abiga kasvanud küpsed kristlased, kes on pühendanud oma elu täielikult tähtsale Kuningriigi kuulutamise tööle. Kõik meie kolm poega Christos, Lakes ja Gregory on lõpetanud teenistusväljaõppe kooli ning täidavad nüüd mitmesuguseid ülesandeid, külastades ja tugevdades kogudusi. Meie tütar Toula töötab vabatahtlikuna Jehoova tunnistajate peakorteris New Yorgis. Olime südamest liigutatud, kui nägime, kuidas nad kõik ohverdasid paljutõotava karjääri ja kõrgepalgalise töö selleks, et teenida Jehoovat.

Paljud on küsinud, mis on niisuguse eduka lastekasvatamise saladus. Muidugi ei ole mingit kindlat valemit, mille järgi lapsi kasvatada, kuid me püüdsime hoolsalt sisendada nende südamesse armastust Jehoova ja kaasinimeste vastu (5. Moosese 6:6, 7; Matteuse 22:37–39). Lastele sai selgeks, et me ei või Jehoovale öelda, et armastame teda, kui meie teod seda ei näita.

Ühel päeval nädalas, harilikult laupäeval, olime kuulutustööl kogu perega. Meil oli korrapärane perekondlik piibliuurimine esmaspäeva õhtuti pärast sööki ja me uurisime Piiblit veel iga lapsega eraldi. Kui lapsed olid nooremad, uurisime igaühega lühidalt mitu korda nädalas ning kui nad kasvasid suuremaks, toimusid meil pikemad uurimised kord nädalas. Nendel uurimistel avasid lapsed end ja arutasid meiega vabalt oma muresid.

Tegelesime koos perega ka ülesehitava meelelahutusega. Meile meeldis üheskoos pilli mängida ja igale lapsele meeldis mängida oma lemmiklaule. Mõnel nädalavahetusel kutsusime teisi perekondi enda seltsi. Käisime koos perega ka puhkusereisidel. Ühel niisugusel väljasõidul veetsime kaks nädalat Colorado mägesid uurides ning olime kohalike kogudustega põlluteenistuses. Meie lapsed meenutavad heldinult seda, kuidas nad piirkonnakonventide ajal erinevates osakondades töötasid ning paljudes paikades kuningriigisaale ehitada aitasid. Kui viisime lapsed Kreekasse sugulasi vaatama, oli neil ka võimalus kohtuda paljude ustavate tunnistajatega, kes olid oma usu pärast vangis olnud. See jättis neile sügava mulje ja aitas neil vastu võtta kindla otsuse – jääda tões vankumatuks ja julgeks.

Muidugi käitusid lapsed mõnikord halvasti või valisid valesti seltskonda. Teinekord tekitasime meie neile raskusi kui seadsime mõnes vallas liiga suuri piiranguid. Kuid Piiblis leiduv „Jehoova ... vaimne suunamine” aitas meil kõigil asjad korda seada (Efeslastele 6:4, UM; 2. Timoteosele 3:16, 17).

Õnnelikem aeg minu elus

Seejärel kui meie lapsed alustasid täisajalist teenistust, hakkasime meie Ekateriniga mõtlema tõsiselt selle peale, mida meie võiksime teha, et laiendada oma osa selles elupäästvas töös. Niisiis hakkasime mõlemad üldpioneerideks 1994. aastal, kui olin varakult pensionile jäänud. Teeme kuulutustööd kohalikes kolledžites ja ülikoolides, kus anname õpilastele tunnistust ning uurime mõnega neist Piiblit. Kuna suudan elada kaasa nende raskustele – sest see polnudki nii ammu, kui olin ise samasuguses olukorras –, on mind saatnud edu, kui olen aidanud neil Jehoovat tundma õppida. Väga tore on olnud uurida üliõpilastega Boliiviast, Brasiiliast, Egiptusest, Etioopiast, Hiinast, Mehhikost, Taist, Tšiilist ja Türgist! Mulle meeldib kuulutada ka telefoni teel, eriti neile inimestele, kes räägivad minu emakeelt.

Olgugi et minu tugev kreeka aktsent ja kõrge iga seavad mulle suuri piiranguid, olen ma alati püüdnud teha end kättesaadavaks ning olla Jesaja meelsusega, kes kuulutas: „Siin ma olen, läkita mind” (Jesaja 6:8). Meil on olnud suur rõõm aidata rohkem kui poolel tosinal inimesel pühendada oma elu Jehoovale. See on olnud kindlasti meie kõige õnnelikum aeg.

Kunagi keerles kogu mu elu kaasinimeste tapmiseks mõeldud koletute relvade ehitamise ümber. Kuid oma ärateenimata lahkusest avas Jehoova mulle ja mu perele võimaluse saada tema pühendunud teenijaiks ning pühendada oma elu sellele, et viia inimestele head sõnumit igavesest elust paradiislikul maal. Kui ma mõtisklen nende raskete otsuste üle, mida pidin tegema, tulevad mulle meelde Malakia 3:10 sõnad: „Proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Jehoova! Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni!” Ta on teinud seda tõepoolest nii ohtralt, kui meie süda on igatsenud!

[Kast/pilt lk 27]

Lakes: Mu isa põlgas silmakirjalikkust. Ta pingutas kõvasti, et mitte olla silmakirjalik, eriti oma perele head eeskuju jättes. Ta rääkis meile sageli: „Kui pühendate oma elu Jehoovale, siis on sellel tõepoolest mingi tähendus. Te peate olema valmis Jehoovale ohvreid tooma. Seda kristlaseks olemine tähendabki.” Need sõnad sööbisid mu mällu ning on aidanud mul Jehoovale ohvreid tuues isa eeskuju järgida.

[Kast/pilt lk 27]

Christos: Ma olen väga hinnanud oma vanemate südamesttulevat lojaalsust Jehoova vastu ning nende tugevat vastutustunnet oma vanemakohustuste suhtes. Me võtsime kõike ette koos perega – alates teenistusest kuni puhkuseni. Kuigi mu vanemad oleksid võinud tegeleda nii paljude asjadega, hoidsid nad oma elu siiski lihtsa ja keskendusid teenistusele. Nüüd ma tean, et olen tõeliselt õnnelik siis, kui olen täielikult süvenenud Jehoova teenimisse.

[Kast/pilt lk 28]

Gregory: Rohkem kui vanemate julgustussõnad, mida nad mulle teenistuse laiendamise kohta jagasid, on nende eeskuju ja Jehoova teenimisest väljapaistev rõõm ajendanud mind ümber hindama oma olukorda, lükkama kõrvale iga kahtluse täisajalise teenistuse alustamise suhtes ja rakendama end veelgi täielikumalt Jehoova tööle. Tänan oma vanemaid, et nad aitasid mul leida rõõmu, mida toob enda pingutamine.

[Kast/pilt lk 28]

Toula: Mu vanemad rõhutasid alati, et meie suhted Jehoovaga on kõige väärtuslikumad, mis meil üldse kunagi võib olla, ning ainus viis, kuidas tõelist õnne kogeda, on anda Jehoovale endast parim. Nad tegid Jehoova meile väga reaalseks. Isa rääkis meile sageli, kui kirjeldamatu tunne on minna õhtul magama puhta südametunnistusega, teades, et oled andnud Jehoova rõõmustamiseks endast parima.

[Pilt lk 25]

Sõjaväelasena Kreekas 1951. aastal

[Pilt lk 25]

Koos Ekateriniga 1966. aastal

[Pilt lk 26]

Minu pere 1996. aastal: (vasakult paremale, taga) Gregory, Christos, Toula; (ees) Lakes, Ekaterini ja mina