Ainus viis, kuidas vihkamine võib kaduda

„Pole olemas vihkamist ilma hirmuta. ... Me vihkame seda, mida kardame; seega, kus on vihkamine, seal varitseb ka hirm.” (CYRIL CONNOLLY, KIRJANDUSKRIITIK JA TOIMETAJA)

PALJUD sotsioloogid arvavad, et vihkamine on inimese alateadvuses sügavalt juurdunud. „See võib suures osas olla inimloomusesse koguni programmeeritud,” sõnas üks poliitikateadlane.

On arusaadav, miks inimloomuse uurijad sellistele järeldustele jõuavad. Nende ainsad uurimisobjektid on mehed ja naised, kes on sündinud „süüteos” ja „patus”, nagu ütleb inspireeritud Piibli aruanne (Laul 51:7). Isegi Looja, kes jälgis ebatäiuslikku inimest tuhandeid aastaid varem, „nägi, et inimese kurjus maa peal oli suur ja kõik ta südame mõtlemised iga päev üksnes kurjad” (1. Moosese 6:5).

Eelarvamused, diskrimineerimine ja sellest tulenev vihkamine on päritud ebatäiuse ja isekuse tagajärg (5. Moosese 32:5). Kahjuks ei ole ükski inimeste organisatsioon ega valitsus, ükskõik millist poliitikat ta ka ajab, suutnud muuta oma seadustega inimese südame selliseid tahke. Väliskorrespondent Johanna McGeary märkis: „Mitte ükski globaalpolitseiniku rolli mängiv riik, kui võimas ta ka poleks, ei suuda kaotada vihavaenu, mis on pannud vere voolama Bosnias, Somaalias, Libeerias, Kashmiris ja Kaukaasias.”

Aga enne kui hakkame otsima lahendusi, peaksime jõudma selgusele, mis põhjustab vihavaenu.

Vihkamist õhutab hirm

Vihkamine võib avalduda väga mitmel moel. Ajakirjanik Andrew Sullivan võttis selle tabavalt kokku: „On vihkamist, mis tuleneb hirmust, ja vihkamist, mis tunneb vaid põlgust; on vihkamist, milles väljendub jõud, ja vihkamist, mis tekib jõuetusest; on kättemaksuhimu ning vihkamine, mida põhjustab kadedus. [––] On olemas rõhuja vihkamine ja ohvri vihkamine. On vihkamist, mis hõõgub pikka aega, ning vihkamist, mis raugeb. On ka vihkamist, mis lahvatab põlema, ja vihkamist, mis kunagi ei võta tuld.”

Pole kahtlustki, et peamised tegurid, mis põhjustavad tänapäeval raevukaid kokkupõrkeid, on sotsiaalset ja majanduslikku laadi.  Tugevad eelarvamused ja vihapursked tekivad sageli seal, kus majanduslikult hästi kindlustatud inimesed on ühiskonnas vähemuses. Vihkamine ilmneb tihti ka paikades, kus välismaalaste sisseränne ohustab mõne ühiskonnakihi elatustaset.

Mõningatele võib tunduda, et uustulnukad hakkavad nendega konkureerima töökohtade pärast, töötavad madalama palga eest või et nende pärast väheneb kinnisvara väärtus. Kas sellised hirmud on õigustatud või mitte, on juba omaette küsimus. Kuid hirm majanduslikult kahju saada ning hirm, et ühiskondlikud ja elulaadi puudutavad mõõdupuud saavad kannatada, on võimsad tegurid, mis põhjustavad eelarvamusi ja vihkamist.

Mis peaks olema esimene samm vihkamise kaotamiseks? Vaja on muuta väljakujunenud hoiakuid.

Hoiakute muutmine

„Tõeline muutus saab toimuda ainult asjaosaliste enda tahtel,” märkis McGeary. Kuidas muuta inimeste tahet? Kogemused on näidanud, et kõige võimsam, motiveerivam ja kestvam vihkamise tekkimist takistav jõud lähtub Jumala Sõnast Piiblist. See on nii sellepärast, et „Jumala sõna on elav ja vägev ja teravam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta lõhestab hinge ja vaimu, liikmed ja üdi, ja on südame meelsuse ja mõtete hindaja” (Heebrealastele 4:12).

Loomulikult ei toimu eelarvamuste ja vaenu väljajuurimine automaatselt, see ei juhtu ka üleöö. Ent seda on võimalik teha. Jeesus Kristus kui suurepärane südame motiveerija ja südametunnistuse tundlikustaja oskas inimesi end muutma panna. Miljonid inimesed on  edukalt järginud Jeesuse Kristuse tarka nõuannet: „Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad” (Matteuse 5:44).

Vastavalt oma õpetusele võttis Jeesus enda lähimasse sõprusringkonda Matteuse, endise maksukoguja, kes oli olnud juudi ühiskonnas vihatud heidik (Matteuse 9:9; 11:19). Lisaks seadis Jeesus sisse puhta kummardamise, kuhu pidi lõpuks vastu võetama tuhandeid mittejuute, kes olid varem kõrvale jäetud ja vihatud (Galaatlastele 3:28). Palju inimesi kogu toonasest maailmast sai Jeesuse Kristuse järelkäijateks (Apostlite teod 10:34, 35). Nad said tuntuks erakordse armastuse poolest (Johannese 13:35). Enne kui vihkamist täis mehed Jeesuse jüngri Stefanose kividega surnuks viskasid, olid selle viimased sõnad: „Issand, ära arva seda pattu neile süüks!” Stefanos soovis parimat neile, kes teda vihkasid (Apostlite teod 6:8–14; 7:54–60).

Tänapäeva tõelised kristlased on samuti järginud Jeesuse nõuannet teha head mitte ainult oma kristlikele vendadele, vaid isegi nendele, kes neid vihkavad (Galaatlastele 6:10). Nad pingutavad kõvasti, et oma elust õel vihkamine välja juurida. Mõistes, et on olemas võimsad jõud, mis võivad neis vihkamist esile kutsuda, tegutsevad nad otsustavalt ja asendavad vihkamise armastusega. Tõepoolest, ühe muistse targa mehe sõnul „vihkamine õhutab riidu, aga armastus katab kinni kõik üleastumised” (Õpetussõnad 10:12).

Apostel Johannes ütles: „Igaüks, kes vihkab oma venda, on inimesetapja; ja te teate, et ühelgi inimesetapjal ei ole igavest elu, mis temasse jääks” (1. Johannese 3:15). Jehoova tunnistajad usuvad seda. Selle tulemusena on nende seas kõiksugu etnilise, kultuurilise, religioosse ja poliitilise taustaga inimesi, kes on ühinenud üksmeelseks vihkamisest vabaks rahvaks, tõeliseks ülemaailmseks vennaskonnaks. (Vaata kaste sel ja eelmisel leheküljel.)

Vihkamine juuritakse välja!

„See võib küll olla tore nende inimeste jaoks, kuid see ei kaota veel vihavaenu kogu maailmast,” võib mõni vastu väita. Tõsi küll, isegi kui sinu südames pole vihkamist, võid sa ikkagi olla vaenu ohver. Seega peame selle ülemaailmse probleemi tõelist lahendust ootama Jumalalt.

 Oma eesmärgi kohaselt kaotab Jumal varsti maa pealt kõik, mis on seotud vihavaenuga. See toimub taevase valitsuse juhtimisel, mille eest Jeesus õpetas meid palvetama: „Meie Isa, kes oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi; sinu riik tulgu; sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal” (Matteuse 6:9, 10).

Kui see palve saab täidetud, pole maailmas enam tingimusi, mis tekitaksid vihavaenu. Olukorrad, mis põhjustavad vaenu, kõrvaldatakse. Propaganda, võhiklikkus ja eelarvamused asendatakse selge õpetuse, tõe ja õiglusega. Sel ajal Jumal tõepoolest „pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam” (Ilmutuse 21:1–4).

On veel paremgi uudis! Tõendid osutavad vaieldamatult sellele, et me elame praegu „viimseil päevil”. Seega võime olla kindlad, et õige varsti saame näha, kuidas jumalakartmatu vihavaen sellest maailmast kaob (2. Timoteosele 3:1–5; Matteuse 24:3–14). Jumala lubatud uues maailmas valitseb tõeline vennaskonna vaim, sest inimkond on taas täiuslik (Luuka 23:43; 2. Peetruse 3:13).

Sul pole aga vaja oodata selle ajani, et tunda rõõmu tõelisest vennaskonnast. Tegelikult, nagu ilmneb lugudest eelmistel lehekülgedel, leidub kristlikku armastust juba praegu miljonite inimeste südames, mis muidu oleksid võinud olla tulvil vihkamist. Sinagi oled teretulnud selle armastava vennaskonna sekka!

[Kast lk 5]

„Kuidas oleks käitunud Jeesus?”

Kolm valget meest ründasid 1998. aasta juunis Texase osariigi (USA) maapiirkonnas üht mustanahalist meest James Byrd juuniori. Nad viisid ta kõrvalisse paika, peksid teda ja aheldasid ta jalad kokku. Seejärel sidusid nad ta veoauto taha ja lohistasid teda viis kilomeetrit mööda teed, kuni ta keha põrkas vastu teetruupi. Seda on nimetatud 1990-ndate kõige kohutavamaks vihkamiskuriteoks.

James Byrdi kolm õde on Jehoova tunnistajad. Mida nad arvavad selle jubeda kuriteo toimepanijatest? Nad ütlesid oma ühisavalduses järgmiselt: „Lähedase inimese piinamine ning lintšimine tekitas kujuteldamatu kaotus- ja valutunde. Kuidas reageerida sellisele jõhkrale teole? Meil pole kunagi olnud mõttes maksta kätte, sõimata vihaselt või hakata organiseerima vihkamist õhutavat propagandat. Me mõtlesime hoopis: „Kuidas oleks käitunud Jeesus? Kuidas tema oleks reageerinud?” Vastus oli täiesti selge. Tema sõnum oleks olnud rahu ja lootus.”

Pühakirja salmide hulgas, mis aitasid neil mitte lasta oma südames vihkamisel areneda, oli kirjakoht Roomlastele 12:17–19. Apostel Paulus kirjutas: „Ärge tasuge ühelegi kurja kurjaga ... Kui võimalik on ja niipalju kui teist oleneb, pidage rahu kõigi inimestega. Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: „Minu käes on kättemaks, mina tasun kätte! ütleb Issand.””

Nende ühisavaldus jätkus: „Meile tulevad meelde meie väljaannetes ilmunud realistlikud mõtted, mille järgi võib mõnda laadi ülekohus või kuritegu tunduda nii kohutav, et raske on öelda „ma andestan” ja lihtsalt kõik unustada. Sellises olukorras saab andestamine tähendada üksnes vimmapidamise lõpetamist, nii et meil oleks võimalik oma elu edasi elada ning mitte jääda sisimas peituva vimma pärast füüsiliselt või vaimselt haigeks.” Kui ilmekas tunnistus Piibli väest, mis ei lase vihkamisel sügavale juurduda!

[Kast lk 6]

Vaen muutus sõpruseks

Viimastel aastatel on Kreekasse voolanud tuhandeid sisserändajaid, kes otsivad endale tööd. Ent halvenevad majandustingimused on töökohtade arvu vähendanud ning seetõttu on võitlus töö pärast läinud järjest ägedamaks. Selle tagajärjel on paljud sealsed rahvusrühmad omavahel vaenujalal. Üks tüüpiline näide on rivaalitsemine Albaaniast ja Bulgaariast saabunud sisserändajate vahel. Nende kahe rühma liikmed konkureerivad üksteisega paljudes Kreeka piirkondades.

Kiato linnas Kirde-Peloponnesoses hakkasid üks bulgaarlaste perekond ja albaanlasest mees Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Sel viisil said nad omavahel tuttavaks. Piibli põhimõtete ellurakendamine kaotas vihavaenu, mis eksisteerib paljude neisse kahte rahvusrühma kuulujate vahel. Sellega kaasnes ka tõeline vennalik sõprus. Bulgaarlane Ivan aitas isegi albaanlasel Loulisel oma naabrusesse elukoha leida. Need kaks peret jagavad tihti toitu ja oma väheseid asju. Mõlemad mehed on nüüd ristitud Jehoova tunnistajad ja nad teevad tihedat koostööd, et kuulutada head sõnumit. Mõistagi on nende kristlikku sõprust tähele pannud ka naabrid.

[Pilt lk 7]

Jumala Kuningriik kõrvaldab maa pealt kõik, mis on seotud vihavaenuga