Kiitusohvrid, mis on Jehoovale meele järgi

„And[ke] oma ihud elavaks pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks.” (ROOMLASTELE 12:1)

1. Kuidas näitab Piibel, et Moosese seaduse all toodud ohvritel oli vaid suhteline väärtus?

„KÄSK, olles ainult tulevaste hüvede vari, aga mitte asjade täiskuju ise, ei või iialgi samade iga-aastaste ohvritega, mida ühtelugu ohverdatakse, teha täiuslikuks nende toojaid” (Heebrealastele 10:1). Nende tähelepanuväärsete sõnadega näitab apostel Paulus, et inimese pääste seisukohalt ei olnud Moosese seaduse all toodud ohvritel püsivat väärtust (Koloslastele 2:16, 17).

2. Miks võib öelda, et püüd mõista Seaduse all toimunud ohverdamise üksikasju ei ole tühi töö?

² Kas see tähendab, et Pentateuhis kirjasolev teave mitmesuguste ohvrite kohta ei oma tänapäeva kristlaste jaoks mingit väärtust? Alles hiljaaegu lugesid kogu maailma Jehoova tunnistajate kogudustes toimuvasse teokraatlikku teenistuskooli astunud isikud veidi rohkem kui ühe aastaga läbi Piibli viis esimest raamatut. Mõned nägid kõvasti vaeva, püüdes tähele panna ja mõista kõiki üksikasju. Kas kõik see oli tühi töö? Kindlasti mitte, sest „mis iganes enne on kirjutatud, on kirjutatud meile õpetuseks, et meil kannatlikkuse ja Kirja troosti kaudu oleks lootust” (Roomlastele 15:4). Niisiis, küsimus on: millist „õpetust” ja „troosti” me võime leida sellest, mida Seaduses räägitakse erisuguste ohvrite kohta?

 Meile õpetuseks ja troostiks

3. Milline põhivajadus meil on?

³ Ehkki meilt ei nõuta sõnasõnalist ohverdamist nagu Seaduse all olnutelt, vajame siiski väga seda kasu, mida iisraellased ohverdamise kaudu väikeses ulatuses kogesid, nimelt pattude andeksandi ja Jumala soosingut. Kuna me aga ei too sõnasõnalisi ohvreid, kuidas me võime siis taolist kasu saada? Kui Paulus oli viidanud loomohvrite puudustele, teatas ta: „Sellepärast ... [Jeesus] maailma tulles ütleb: „Ohvrit ega andi sa ei tahtnud, aga sa valmistasid mulle ihu: põletus- ja patuohvrid ei olnud sulle meelepärast! Siis ma ütlesin: vaata, ma tulen – rullraamatus on minust kirjutatud – tegema su tahtmist, oh Jumal!”” (Heebrealastele 10:5–7).

4. Kuidas kohandas Paulus Laulu 40:7–9 Jeesuse Kristuse kohta?

⁴ Paulus tsiteerib siin Laulu 40:7–9, selgitamaks, et Jeesus ei tulnud põlistama „tapa- ja roaohvrit”, „põletus- ja patuohvreid”, mis selleks ajaks, kui Paulus kirjutas, ei olnudki enam Jumalale meele järgi. Jeesus tuli hoopis ihuga, mille oli valmistanud tema taevane Isa ning mis oli igas suhtes võrdväärne kehaga, mille Jumal oli loonud Aadamale (1. Moosese 2:7; Luuka 1:35; 1. Korintlastele 15:22, 45). Jeesus kui täiuslik Jumala Poeg oli naise „seeme”, kelle tulemist ennustas 1. Moosese 3:15. Ta pidi purustama Saatana pea, teda ennast pidi aga kannast salvatama. Sel moel tegi Jehoova Jeesuse kaudu võimalikuks inimsoo pääste, mida usumehed olid Aabeli päevist alates igatsusega oodanud.

5., 6. Milline parem alus Jumala juurde tulemiseks on kristlastel?

⁵ Rääkides sellest erilisest rollist, mis on Jeesusel, ütles Paulus: „[Jumal] on tema [Jeesuse], kes ei teadnud mingist patust, meie eest teinud patuks, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees” (2. Korintlastele 5:21). Väljendit „teinud patuks” võiks tõlkida ka  ’teinud patuohvriks’. Apostel Johannes kirjutas: „Tema on lepitusohver meie pattude eest, kuid mitte üksnes meie, vaid ka terve maailma pattude eest” (1. Johannese 2:2, EP 97). Seega, kui iisraellaste ohvrid olid ajutine abinõu Jumalale lähenemiseks, siis kristlastel on Jumala juurde tulemiseks märksa parem alus – Jeesuse Kristuse ohver (Johannese 14:6; 1. Peetruse 3:18). Kui me ilmutame usku lunastusohvrisse ja kuuletume Jumalale, kes selle ohvri korraldas, võime ka meie saada oma patud andeks ning kogeda Jumala heakskiitu ja õnnistusi (Johannese 3:17, 18). Kas ei paku see teadmine troosti? Aga mil viisil me saame näidata, et usume lunastusohvrisse?

⁶ Selgitanud, et kristlastel on parem alus Jumala juurde tulemiseks, osutab apostel Paulus tekstis Heebrealastele 10:22–25 kolmele viisile, kuidas me saame näidata, et meil on usk lunastusse ja et oleme Jumalale selle eest tänulikud. Kuigi Pauluse manitsus on otseselt suunatud võitud kristlastele, kellel on „sissepääs pühasse paika” ehk taevane lootus, tuleb kõigil, kes soovivad Jeesuse lepitusohvrist kasu saada, tähele panna, mida Paulus inspiratsiooni all kirjutas (Heebrealastele 10:19).

Too puhtaid ja rüvetamata ohvreid

7. a) Kuidas viitab Heebrealastele 10:22, 23a ohvritalitusele? b) Milliseid tingimusi tuli järgida, et ohver oleks Jumalale meelepärane?

⁷ Kõigepealt kutsub Paulus kristlasi üles: „Astugem siis ligi tõelise südamega, täielikus usus, südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südametunnistusest, ja ihu poolest pestud puhta veega” (Heebrealastele 10:22, 23a). Siinne keelekasutus annab selge vihje Seaduse all toimunud tüüpilisele ohvritalitusele. See viide on kohane, sest Jumalale on meelepärane ainult niisugune ohver, mis tuuakse õige motiiviga ning on puhas ja rüvetamata. Ohvriloom pidi olema veistest või pudulojustest, see tähendab, puhastest loomadest, ning ta pidi olema „veatu” ehk puudusteta. Kui ohver toodi lindudest, pidi see olema noor tuvi või turteltuvi. Kui ohverdaja neid tingimusi järgis, ’leidis [ohver] armu tema heaks ja tõi temale lepituse’ (3. Moosese 1:2–4, 10, 14; 22:19–25). Roaohver ei tohtinud sisaldada haputaignat, mis sümboliseerib rikutust. Samuti ei tohtinud see sisaldada mett, mille all mõeldi tõenäoliselt puuviljasiirupit – toiduainet, mis võib tekitada käärimist. Kui ohver, olgu loomadest või teraviljast, altarile pandi, lisati sellele säilitusainet soola (3. Moosese 2:11–13).

8. a) Mida nõuti ohvritoojalt? b) Mida tuleb meil teha, kui tahame kummardada Jehoovat talle meelepärasel viisil?

⁸ Mida nõuti ohvritoojalt? Seadus sätestas, et igaüks, kes Jehoova ette tuleb, peab olema puhas ja rüvetamata. Kui keegi oli mingil põhjusel rüvetunud, pidi ta kõigepealt ohverdama patu- või süüohvri, et taastada oma puhas seisund Jehoova ees. Alles seejärel oli tema põletus- või tänuohver Jumalale meelepärane (3. Moosese 5:1–6, 15, 17). Kas me õpime sellest ja peame tähtsaks puhta seisundi säilitamist Jehoova ees? Et võiksime kummardada Jumalat talle meelepärasel viisil, peame olema nobedad ennast parandama, kui oleme Jumala seadust mingil moel rikkunud. Me ei peaks kõhklema kasutada ära ka abi, mida Jumal pakub „koguduse vanemate” kaudu ning Jeesuse Kristuse kaudu, kes on „lepitus meie pattude eest” (Jakoobuse 5:14; 1. Johannese 2:1, 2).

9. Mis on põhiline erinevus ohvrite vahel, mida toodi Jehoovale ja mida toodi ebajumalatele?

⁹ Rõhuasetus mistahes rüvedusest hoidumisele oli põhijoon, mis eristas Jehoovale toodavaid ohvreid nendest ohvritest, mida Iisraeli naaberrahvad tõid oma ebajumalatele. Üks teatmeteos kommenteerib Moosese seadusega ettenähtud ohvritalituste eripära järgmiselt: „Nende ohvritalitustega ei  kaasnenud ennustamist, ennete otsimist, usuhullust, enesevigastamist ega püha prostitutsiooni; himurad ja ohjeldamatud viljakusriitused olid täiesti keelatud; kunagi ei ohverdatud inimesi ning eales ei toodud ohvreid surnute eest.” Kõik see koondas tähelepanu tõsiasjale: Jehoova on püha ning ta ei kiida heaks ega salli mitte mingisugust pattu ega rikutust (Habakuk 1:13). Kõik seoses tema teenimise ja talle toodavate ohvritega peab olema puhas ja rüvetamata nii füüsiliselt, moraalselt kui vaimselt (3. Moosese 19:2; 1. Peetruse 1:14–16).

10. Mis suhtes peaksime endid läbi uurima, pidades silmas seda, mida Paulus kirjutas Roomlastele 12:1, 2?

¹⁰ Seda silmas pidades peaksime uurima endid läbi igas eluvaldkonnas, olemaks kindlad, et teenime Jehoovat talle meelepäraselt. Me ei tohiks kunagi mõelda, et senikaua kui osaleme kuigipalju kristlikel koosolekutel ja teenistuses, pole tähtis, mida me oma eraelus teeme. Oleks väär arvata, et osalemine kristlikus tegevuses vabastab meid vajadusest pidada Jumala seadustest kinni teistes eluvaldkondades (Roomlastele 2:21, 22). Meil pole alust oodata Jumalalt õnnistusi ja heakskiitu, kui lubame millelgi tema silmis ebapuhtal või rüvedal rikkuda meie mõtte- või eluviisi. Pea meeles Pauluse sõnu: „Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu andma oma ihud elavaks pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks. See olgu teie mõistlik jumalateenistus. Ja ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel, et te uuriksite, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täielik tahtmine” (Roomlastele 12:1, 2).

Ohverda kiitusohvreid siirast südamest

11. Mida tähendab anda avalikku tunnistust, millest räägib Heebrealastele 10:23, UM?

¹¹ Heebrealastele kirjutades juhib Paulus järgmisena tähelepanu ühele õige kummardamise tähtsale aspektile: „Pidagem kõikumata kinni lootuse [„avalikust”, UM] tunnistusest. Sest ustav on see, kes seda on tõotanud.” (Heebrealastele 10:23). Paulus räägib „avalikust tunnistusest” ning kõneleb ka „kiitusohvrist” (Heebrealastele 13:15). See tuletab meile meelde ohvreid, mida tõid Aabel, Noa ja Aabraham.

12., 13. Mida iisraellane põletusohvri toomisega näitas ja kuidas me võime samasugust vaimu ilmutada?

¹² Kui iisraellane ohverdas põletusohvri, siis tegi ta seda „oma vabast tahtest Jehoova ees” (3. Moosese 1:3, UM). Sellise ohvri  kaudu andis ta vabatahtlikult ja avalikult tunnistust Jehoova rohketest õnnistustest ja heldusest oma rahva vastu. Tuleta meelde põletusohvri erijoont, et altaril põletati kogu ohvriand. See on kohane sümbol täielikust andumisest ja pühendumisest. Sarnaselt sellega saame näidata, et usume lunastusohvrisse ja oleme tänulikud selle eest, kui toome meeleldi ja kogu südamest Jehoovale „kiitusohvrit, see on ... huulte vilja”.

¹³ Kristlased ei too küll sõnasõnalisi ohvreid – ei loomi ega põlluvilja –, kuid see-eest on neil kohustus kuulutada head sõnumit Kuningriigist ja teha inimesi Jeesuse Kristuse jüngriteks (Matteuse 24:14; 28:19, 20). Kas sina kasutad ära võimalusi kuulutustöös osalemiseks, et veel paljud inimesed võiksid teada saada, milliseid õnnistusi toob Jumal sõnakuulelikele inimestele oma Kuningriigi kaudu? Kas sa kasutad meeleldi oma aega ja energiat, õpetamaks huvilisi ja aitamaks neil saada Jeesuse Kristuse jüngriteks? Meie innukus teenistuses meeldib Jumalale otsekui põletusohvri hea lõhn (1. Korintlastele 15:58).

Tunne rõõmu headest suhetest Jumala ja inimestega

14. Kuidas osutavad Heebrealastele 10:24, 25 kirjasolevad Pauluse sõnad tänuohvrile?

¹⁴ Viimaks juhib Paulus tähelepanu suhetele kaaskristlastega, kellega koos me Jumalat teenime. „Pidagem üksteist silmas õhutamiseks armastusele ja headele tegudele. Ning ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid manitsegem [„julgustagem”, EP 97] üksteist, ja seda enam, et näete selle päeva lähenevat” (Heebrealastele 10:24, 25). Väljendid ’õhutage armastusele ja headele tegudele’, ’ärge jätke maha koguduse kooskäimisi’ ja ’julgustage üksteist’ tuletavad meelde õnnistusi, mida iisraellased kogesid tänuohvrite kaudu.

15. Millise paralleeli võime tõmmata tänuohvri toomise ja kristlike koosolekute vahele?

¹⁵ Nimetust „tänuohver” tõlgitakse mõnikord ka väljendiga „rahuohver”. Heebrea sõna, mille vasteks on ’rahu’, esineb siin mitmuses, mis võib viidata sellele, et taoliste ohvrite toomisest tulenes rahu nii Jumala kui usukaaslastega. Üks õpetlane ütleb tänuohvri kohta: „See oli tõepoolest rõõmurohke aeg, millal kogeti osadust Lepingu Jumalaga, kes tuli armulikult iisraellaste Külaliseks ohvrisöömaajal, olgugi et ta ise oli tegelikult nende Võõrustaja.” See  meenutab meile Jeesuse tõotust: „Kus kaks või kolm koos on minu nimel, seal olen mina nende keskel” (Matteuse 18:20). Iga kord, kui oleme kristlikul koosolekul, saame kosutust ülesehitavast seltsingust, julgustavast õpetusest ja teadmisest, et meie Issand Jeesus Kristus viibib meie seas. Seetõttu on kristlikud koosolekud tõeliselt rõõmuküllased ja uskukinnitavad sündmused.

16. Kuidas võib kristlikest koosolekutest kõige rohkem rõõmu saada, kui võrrelda neid tänuohvri toomisega?

¹⁶ Kõik tänuohvri rasv – sisikonna, neerude, maksa ja nimmete juures olev rasv ning ka rasvane saba – eraldati Jehoovale ehk põletati altaril, kust selle suits üles tõusis (3. Moosese 3:3–16). Rasva peeti looma kõige toitvamaks ja paremaks osaks. Selle ohverdamine altaril sümboliseeris oma parima andmist Jehoovale. Kristlikud koosolekud teeb eriti rõõmsateks sündmusteks see, et lisaks teadmiste omandamisele saame seal tuua kiitust Jehoovale. Me saame teda kiita sellega, kui anname alandlikult oma parima, lauldes kogu südamest, kuulates programmi tähelepanelikult ja kommenteerides, kui võimalik. „Halleluuja!” hüüdis laulukirjutaja. „Laulge Jehoovale uus laul, tema kiituslaul vagade kogus!” (Laul 149:1.)

Rikkalikud õnnistused Jehoovalt ootavad veel ees

17., 18. a) Millise suurejoonelise ohverdamise korraldas Saalomon Jeruusalemma templi pühitsemise ajal? b) Millised õnnistused said rahvale osaks tänu templi pühitsemise tseremooniale?

¹⁷ Jeruusalemma templi pühitsemisel seitsmendal kuul aastal 1026 e.m.a. „ohverdas kuningas [Saalomon] ... Jehoova ees”, tuues temale „põletusohvri ja roaohvri ning tänuohvri rasvu”. Lisaks roaohvritele ohverdati tol korral kokku 22 000 veist ja 120 000 lammast (1. Kuningate 8:62–65).

¹⁸ Kas sa suudad ette kujutada, kui kulukas ja vaevanõudev oli nii suurejooneline tseremoonia? Ent pole kahtlustki, et õnnistused, mida Iisrael koges, kaalusid kogu vaeva tugevalt üles. Pidustuste lõppedes saatis Saalomon „rahva ära; nad õnnistasid kuningat ja läksid oma telkide juurde rõõmsatena ja heas meeleolus selle hea pärast, mida Jehoova oli teinud oma sulasele Taavetile ja oma Iisraeli rahvale” (1. Kuningate 8:66). Tõesti, nagu Saalomon ütles, „see on Jehoova õnnistus, mis teeb rikkaks, ja oma vaev ei lisa sellele midagi juurde” (Õpetussõnad 10:22).

19. Mida me võime teha selle heaks, et saaksime Jehoovalt õnnistusi nüüd ja igavesti?

¹⁹ Me elame ajal, mil „tulevaste hüvede vari” on asendatud „asjade täiskujuga” (Heebrealastele 10:1). Jeesus Kristus, suur vastupiltlik Ülempreester, on juba sisenenud taevasse ning esitanud oma vere väärtuse lepitushinnaks kõigi eest, kes ilmutavad usku tema ohvrisse (Heebrealastele 9:10, 11, 24–26). Kui toome Jumalale siira südamega puhtaid ja rüvetamata kiitusohvreid, võime ka meie selle suure ohvri alusel edasi minna „rõõmsatena ja heas meeleolus”, oodates tulevasi rikkalikke õnnistusi Jehoovalt (Malakia 3:10).

Kuidas sa vastad?

• Millist õpetust ja troosti võime leida nendest Seaduse osadest, kus räägitakse ohverdamistest?

• Mis on esmane nõue, et ohver oleks Jumalale meelepärane, ja mis tähendus on sellel meie jaoks?

• Mida niisugust me võime ohverdada, mis sarnaneb vabatahtliku põletusohvriga?

• Mille poolest võib kristlikke koosolekuid võrrelda tänuohvriga?

[Küsimused]

[Pilt lk 18]

Jehoova korraldas Jeesuse lunastusohvri, et inimesed võiksid saada pääste

[Pilt lk 20]

Kui tahame teenida Jehoovat talle meelepäraselt, peame olema igas suhtes rüvetamata

[Pilt lk 21]

Teenistuses saame anda avalikult tunnistust Jehoova headusest