Kas sa oskad oodata?

KAS sa suudad ette kujutada, kui palju aega kulutavad inimesed igal aastal üksnes ootamisele? Nad seisavad järjekorras kaupluses või bensiinijaamas. Inimesed ootavad, et neid restoranis teenindataks ning et nad pääseksid arstikabinetti. Nad ootavad busse ja ronge. Tõepoolest, inimesed kulutavad üllatavalt suure osa oma elust millegi ootamisele. Ühe hinnangu kohaselt kulutavad sakslased igal aastal ainuüksi liiklusummikutes ootamisele 4,7 miljardit tundi! On arvestatud, et see on võrdne umbes 7000 inimese elueaga.

Ootamine võib olla väga närvesööv. Tundub, et tänapäeval ei leidu kunagi piisavalt aega kõigeks, ning kui mõelda muude asjade peale, mida oleks tarvis teha, võib ootamine meile tõeliseks katsumuseks muutuda. Kirjanik Alexander Rose ütles kord: „Poole eluraskustest moodustab ootamine.”

Ameerika riigimees Benjamin Franklin tunnistas, et ootamine võib ka palju maksma minna. Üle 250 aasta tagasi ütles ta: „Aeg on raha.” Just sellepärast püüavadki äriettevõtted vältida tööprotsessis asjatuid viivitusi. Rohkem toodangut vähema ajaga tähendab suuremaid kasumeid. Inimesi teenindavad ettevõtted püüavad pakkuda kiireid teenuseid, nagu kiirtoit, sissesõidupank ja muu selline, sest nad teavad, et kliendi rahuldamiseks on vaja muu hulgas lühendada tema ooteaega.

Elu läheb raisku

19. sajandi Ameerika poeet Ralph Waldo Emerson õhkas kord kaeblevalt: „Kui suur osa inimese elust läheb küll raisku oodates!” Kirjanik Lance Morrow kurtis mitte väga ammu, kui tüütu ja füüsiliselt ebamugav on ootamine. Ent siis rääkis ta veel „ootamise varjatud  viletsusest”. Mis see on? „See on teadmine, et kõige hinnalisem vara – aeg –, mingi osa inimese elust, varastatakse ära ning seega kaotatakse jäädavalt.” Kurb, kuid tõsi. Ootamisele kulutatud aeg on kaotatud igaveseks.

Ootamine ei tekitaks nii palju peavalu, kui elu poleks nõnda lühike. Ent elu on lühike. Tuhandeid aastaid tagasi lausus Piibli laulukirjutaja: „Meie elupäevi on seitsekümmend aastat, ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat, ja parimal puhul on need ometi vaev ja häda; sest need mööduvad kiiresti ja me läheme lennates ära!” (Laul 90:10). Pole tähtsust, kus me elame ja kes me oleme, meie elu – päevad, tunnid ja minutid – on piiratud. Tõepoolest, me ei saa vältida olukordi, kus me oleme sunnitud kulutama natuke oma väärtuslikku aega ning ootama midagi või kedagi.

Kuidas õppida ootama

Enamik meist on istunud autos, mille juht püüab pidevalt mööduda eesolevatest sõidukitest. Tihti pole see hädavajalik, autojuht ei pea jõudma kuhugi kokkulepitud ajaks. Siiski ei saa ta lubada, et tema tempot dikteerib teine autojuht. Tema kannatamatusest ilmneb, et ta pole õppinud ootama. Õppinud? Jah, ootamist on vaja õppida. Keegi ei ole selle oskusega sündinud. Imikud nõuavad endale jalamaid tähelepanu, kui neil on kõht tühi või kui nad tunnevad end ebamugavalt. Alles vanemaks saades taipavad nad, et mõnikord on vaja oma tahtmise saavutamiseks oodata. Kuna ootamine on elu lahutamatu osa, siis oskus, kuidas vajalikus olukorras kannatlikult oodata, on küpse inimese tundemärk.

Loomulikult võib ette tulla kiireloomulisi olukordi, kus kannatamatus on mõistetav. Noor abielumees kiirustab oma naisega haiglasse, sest laps on sündimas, ning ta on õigustatult kärsitu ettetulevate viivituste pärast. Inglid, kes käskisid Lotil Soodomast lahkuda, ei läbenud oodata, kui Lott viivitas. Hävitus oli ähvardavalt ligidal ning Loti ja tema pere elu oli ohus (1. Moosese 19:15, 16). Ent enamikul juhtudel, kui inimesed on sunnitud ootama, pole tegemist eluküsimusega. Siis võiks kõik palju meeldivamalt kulgeda, kui igaüks arendaks kannatlikkust – isegi kui ootamine on tingitud kellegi asjatundmatusest või ükskõiksusest. Pealegi oleks kergem olla kannatlik, kui me oskaksime ooteaega kasulikult sisustada. Leheküljel 5 on toodud mõningad soovitused, kuidas muuta ootamine mitte ainult talutavaks, vaid ka kasulikuks.

Ei saa jätta märkimata, et kannatamatu meel reedab inimese uhke hoiaku; ta peab end liiga tähtsaks, et oodata millegi tõttu. Igaühel, kel on selline hoiak, oleks hea mõtiskleda järgneva piiblisalmi üle: „Kannatlikkus on parem kui ülbus!” (Koguja 7:8). Ülbus ehk uhkus on tõsine iseloomuviga ning Piibli õpetussõna ütleb: „Iga südamest ülbe on Jehoova meelest hirmus” (Õpetussõnad 16:5). Kannatlikkuse ehk ootamise õppimine nõuab seega, et uurime hoolega iseennast ja oma suhteid kaasinimestega.

Kannatlikkus tasutakse

Ootamine tundub tavaliselt lihtsam, kui oleme veendunud, et oodatav on viivitust väärt ning lõpuks ikkagi saabub. Selles suhtes on hea mõtiskleda tõsiasja üle, et siirad Jumala kummardajad ootavad Piiblisse kirjapandud suurepäraste tõotuste täitumist. Näiteks öeldakse meile ühes Jumala inspireeritud laulusalmis: „Õiged pärivad maa ja elavad seal peal põliselt!” Seda tõotust kordas apostel Johannes, kui ta ütles: „Kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti.” (Laul 37:29; 1. Johannese 2:17.) Tõepoolest, kui elaksime igavesti, ei oleks ootamine suur probleem. Ent praegu ei ole meie elu igavene. Kas on üldse realistlik rääkida igavesest elust?

Enne kui vastad, mõtle sellele, et Jumal lõi meie esivanemad igavese elu väljavaatega. Nad kaotasid selle võimaluse nii enda  kui oma laste jaoks – kaasa arvatud meie –, sest nad patustasid. Kuid kohe pärast nende patustamist, tegi Jumal teatavaks oma eesmärgi, kuidas seda sõnakuulmatuse tagajärge heaks teha. Ta tõotas, et tuleb „seeme”, kelleks osutus Jeesus Kristus (1. Moosese 3:15; Roomlastele 5:18).

Meie endi otsustada on see, kas meie kui üksikisikud saame kasu tema tõotuste täitumisest. Selleks on vaja kannatlikkust. Et õppida sedalaadi kannatlikkust, innustab Piibel meid mõtlema põllumehe näite peale. Põllumees külvab oma seemne ning tal pole muud võimalust kui kannatlikult oodata ja teha kõik vilja kaitsmiseks, kuni saabub lõikusaeg. Siis saab ta tasu kannatlikkuse eest ning näeb oma töö vilja (Jakoobuse 5:7). Apostel Paulus räägib teistest kannatlikkuse eeskujudest. Ta tuletab meile meelde vanaaja mehi ja naisi. Nad tundsid juba ette rõõmu Jumala eesmärkide täitumisest, kuid neil oli vaja oodata Tema määratud aega. Paulus julgustab meid võtma eeskujuks neid, „kes usu ja pika meele tõttu pärivad selle, mis on tõotatud” (Heebrealastele 6:11, 12).

Tõepoolest, ootamine on paratamatu. Ent see ei peaks olema pidev muretsemise põhjus. Neile, kes ootavad Jumala tõotuste täideminekut, võib see olla rõõmu allikas. Nad võivad kasutada ootamiseks kuluvat aega Jumalaga heade suhete arendamiseks ja tegudeks, millest ilmneb nende usk. Palve, uurimise ja mõtisklemise kaudu saavad nad arendada vankumatut kindlust selle kohta, et kõik, mis Jumal on tõotanud, täitub omal ajal.

[Kast/pildid lk 5]

VÄHENDA OOTAMISE PIINA!

Ole ettenägelik! Kui tead, et sul tuleb oodata, siis valmistu lugema, kirjutama, kuduma, heegeldama või mingit muud kasulikku tööd tegema.

Kasuta aega mõtisklemiseks. Seda on järjest raskem teha, sest elu läheb aina kiiremaks.

Hoia telefoni läheduses lugemismaterjali juhuks, kui su kõne pannakse ootele. Viie või kümne minutiga on võimalik läbi lugeda mitu lehekülge.

Mitmekesi oodates kasuta juhust (kui on kohane), et teistega vestlust alustada ning nendega ülesehitavaid mõtteid jagada.

Hoia autos märkmepaberit või lugemismaterjali ettenägematu ootamisaja sisustamiseks.

Sule silmad, lõdvestu või palveta.

OOTAMISE MUUDAB MEELDIVAMAKS ÕIGE SUHTUMINE JA ETTENÄGELIKKUS.