Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Alandlik Joosija oli Jehoovale meelepärane

Alandlik Joosija oli Jehoovale meelepärane

Alandlik Joosija oli Jehoovale meelepärane

VIIEAASTANE Juuda prints Joosija on kindlasti hirmul. Tema ema Jediida nutab ning selleks on ka põhjust, kuna Joosija vanaisa, kuningas Manasse, on surnud (2. Kuningate 21:18).

Nüüd saab Juuda kuningaks Joosija isa Aamon (2. Ajaraamat 33:20). Kaks aastat hiljem (659 e.m.a.) tapavad Aamoni ta sulased. Rahvas lööb aga vandenõulased maha ja tõstab noore Joosija kuningaks (2. Kuningate 21:24; 2. Ajaraamat 33:25). Aamoni valitsusajal harjus Joosija viirukisuitsu lõhnaga, mis tuli Jeruusalemma majade katustele ehitatud altaritelt, mille ees kummardati ebajumalaid. Teedel võis näha ringi käimas paganlikke preestreid, ning andunud kummardajad, kellest mõned koguni väitsid end teenivat Jehoovat, vandusid jumal Milkomi juures (Sefanja 1:1, 5).

Joosija teab, et Aamon patustas ebajumalaid kummardades. Juuda noor kuningas püüab ka paremini mõista Jumala prohveti Sefanja kuulutusi. Kui Joosija saab 15-aastaseks (652 e.m.a.), on tal käes juba kaheksas valitsusaasta ning ta on kindlalt otsustanud järgida Sefanja sõnu. Kuigi ta on veel noor, hakkab ta otsima Jehoovat (2. Ajaraamat 33:21, 22; 34:3).

Joosija hakkab tegutsema!

Möödub neli aastat ja Joosija hakkab Juudat ja Jeruusalemma valereligioonist puhastama (648 e.m.a.). Ta hävitab Baali kummardamiseks mõeldud ebajumalakujud, viljakustulbad ja suitsutusaltarid. Ebajumalakujud pekstakse puruks ja pillutakse laiali nendele ohverdajate haudadesse. Väärusu altarid rüvetatakse ja seejärel hävitatakse (2. Kuningate 23:8–14).

Joosija usupuhastus on just täies hoos, kui leviitpreestri poeg Jeremija tuleb Jeruusalemma (647 e.m.a.). Jehoova Jumal oli määranud noore Jeremija oma prohvetiks ning nüüd kuulutab too jõuliselt Jehoova sõnumit valereligiooni vastu. Noor kuningas Joosija oli umbes sama vana kui Jeremija. Hoolimata Joosija innukast puhastustööst ja Jeremija kartmatust kuulutustööst, hakkab enamik inimesi siiski peagi jälle ebajumalaid kummardama (Jeremija 1:1–10).

Hindamatu avastus!

Möödub umbes viis aastat. 25-aastane Joosija on valitsenud juba ligi 18 aastat. Ta kutsub enda juurde kirjutaja Saafani, linnapealiku Maaseja ja usaldusmehe Joahi. Kuningas käsib Saafanil öelda ülempreester Hilkijale, et see võtaks raha, mille templi lävehoidjad olid rahvalt korjanud, ning annaks selle töötegijaile, et need parandaksid Jehoova koja (2. Kuningate 22:3–6; 2. Ajaraamat 34:8).

Templiparandajad töötavad usinalt varavalgest saadik. Joosija on kindlasti Jehoovale tänulik, et töölised saavad heastada kahju, mida mõned tema kurjad esivanemad tegid Jumala kojale. Töö edenedes tuleb Saafan Joosijale aru andma. Mis on tal kaasas? Tal on käes kirjarull. Saafan seletab, et ülempreester Hilkija leidis „Jehoova käsuõpetuse raamatu, mis Moosese läbi oli antud” (2. Ajaraamat 34:12–18). Missugune avastus – kahtlemata oli see käsuõpetuse originaal!

Joosija kuulab hoolega iga selle raamatu sõna. Samal ajal kui Saafan loeb, püüab kuningas mõelda, kuidas need käsud teda ja tema rahvast puudutavad. Iseäranis jõulist mõju avaldab talle see, kuidas see raamat rõhutab õige kummardamise tähtsust ja ennustab, missugused nuhtlused ja pagendus tabavad rahvast, kui nad seovad ennast valereligiooniga. Nüüd mõistab Joosija, et mitte kõiki Jehoova käske pole veel täide viidud, ning käristab oma riided lõhki ja annab Hilkijale, Saafanile ja teistele käsu: „Minge küsitlege Jehoovat ... selle leitud raamatu sõnade pärast, sest suur on Jehoova viha, mis on süttinud põlema meie vastu, sellepärast et meie vanemad ei ole võtnud kuulda selle raamatu sõnu” (2. Kuningate 22:11–13; 2. Ajaraamat 34:19–21).

Jehoova sõna saab teatavaks

Joosija sõnumiviijad lähevad Jeruusalemmas elava naisprohvet Hulda juurde ja naasevad sealt teatega. Hulda oli edasi andnud Jehoova sõna, mis ütles, et usust taganenud rahvale saavad osaks kõik need õnnetused, mis vastleitud raamatus kirjas on. Kuna Joosija aga alandas end Jehoova Jumala ees, ei pea tema silmad neid õnnetusi nägema. Joosija koristatakse rahus oma vanemate juurde ja maetakse rahus oma hauda (2. Kuningate 22:14–20; 2. Ajaraamat 34:22–28).

Kas võib nimetada Hulda prohvetikuulutust õigeks, kui Joosija hukkus lahingus? (2. Kuningate 23:28–30.) Võib küll, kuna Joosija koristati hauda tõepoolest rahus, võrrelduna nende õnnetustega, mis Juudat tabasid (2. Kuningate 22:20; 2. Ajaraamat 34:28). Joosija suri enne aastatel 609–607 e.m.a. Jeruusalemma tabanud õnnetust, mil babüloonlased piirasid linna ja vallutasid selle. Et ta pidi ’koristatama oma vanemate juurde’ ei välistanud ilmtingimata vägivaldset surma, kuna sarnast väljendit kasutatakse nii vägivaldse kui vägivallatu surma korral (5. Moosese 31:16; 1. Kuningate 2:10; 22:34, 40).

Õige kummardamise edusammud

Joosija kogub Jeruusalemma rahva templi juurde ja loeb neile „kõik Jehoova kojast leitud seaduseraamatu sõnad”. Siis sõlmib ta lepingu, „et nad käivad Jehoova järel ja peavad tema käske, tunnistusi ja seadlusi kõigest südamest ja kõigest hingest, et täita selle seaduse sõnu, mis sellesse raamatusse olid kirjutatud”. Kogu rahvas astub lepingusse (2. Kuningate 23:1–3).

Nüüd alustab kuningas Joosija uut ja ilmselt jõulisemat ebajumalakummardamise vastast kampaaniat. Juuda võõramaalastest preestrid kõrvaldatakse ametist. Ebapuhtas kummardamises osalenud leviitpreestrid kaotavad oma eesõiguse teenida Jehoova altari ees ning kuningas Saalomoni ajal ehitatud ohvrikünkad rüvetatakse. Puhastustööd tehakse ka territooriumil, mis kuulus endisele kümnest suguharust koosnevale Iisraeli kuningriigile, kuid mille assüürlased olid juba varem kukutanud (740 e.m.a.).

Kooskõlas sõnadega, mis 300 aastat varem oli öelnud üks jumalamees (nime pole mainitud), põletab Joosija Baali preestrite luud Peeteli altaril, mille kuningas Jerobeam I oli lasknud sinna ehitada. Ohvrikünkad kõrvaldatakse nii Peetelist kui teistest linnadest ja ebajumalapreestrid tapetakse nendelsamadel altaritel, kus nad olid ise teenistust läbi viinud (1. Kuningate 13:1–4; 2. Kuningate 23:4–20).

Suurejooneline paasapüha

Jumal toetab Joosijat puhta kummardamise edendamisel. Kuningas tänab Jumalat kogu oma eluaja, et rahvas „ei taganenud ... Jehoovast, oma vanemate Jumalast” (2. Ajaraamat 34:33). Kuidas võiski Joosija unustada imepärase sündmuse, mis toimus tema 18. valitsusaastal!

Kuningas annab rahvale käsu: „Pidage paasapüha Jehoova, oma Jumala auks, nõnda nagu on kirjutatud selles seaduseraamatus!” (2. Kuningate 23:21). Joosija rõõmustab rahva hea vastukaja üle. Ta annetab ise selleks sündmuseks 30 000 paasatalle ja 3000 veist. Missugune paasapüha! Ohvriandide, hea korralduse ja osavõtjate paljususe poolest ületab see kõik paasapühad, mida oli peetud prohvet Saamueli ajast alates (2. Kuningate 23:22, 23; 2. Ajaraamat 35:1–19).

Joosija surma leinatakse suuresti

Oma 31 aasta pikkusest valitsusajast järelejäänud aastad (659–629 e.m.a.) valitseb Joosija hea kuningana. Valitsusaja lõpus saab ta teada, et vaarao Neko kavatseb minna läbi Juuda, et takistada Babüloonia vägesid ja aidata sellega Assüüria kuningat Eufrati jõe lähistel Karkemises. Teadmata põhjusel läheb Joosija välja egiptlastega võitlema. Neko saadab tema juurde käskjalad, öeldes: „Jäta rahule Jumal, kes on minuga, et ta sind ei hävitaks!” Joosija aga muudab end tundmatuks ja püüab egiptlasi Megiddos tagasi lüüa (2. Ajaraamat 35:20, 21; 35:22, EP 97).

See saab Juuda kuningale saatuslikuks! Vaenlaste ammukütid tabavad Joosijat ning see ütleb oma sulastele: „Viige mind ära, sest ma olen raskesti haavatud!” Need tõstavad Joosija tema sõjavankrist teise vankrisse ja viivad ta Jeruusalemma. Seal olles või juba teel linna heidab ta hinge. „Ta suri ja ta maeti oma vanemate hauda,” ütleb inspireeritud jutustus, „ja kogu Juuda ja Jeruusalemm leinasid Joosijat.” Jeremija teeb Joosija mälestuseks nutulaulu ja sellest ajast alates kujuneski tavaks erilistel sündmustel temast nutulauludes rääkida (2. Ajaraamat 35:23–25).

Tõesti, kuningas Joosija tegi kahetsusväärse vea, kui läks egiptlastega sõdima (Laul 130:3). Siiski saavutas ta Jumala soosingu tänu oma alandlikkusele ja sellele, et seisis kindlameelselt õige kummardamise eest. Joosija elu annab ilmekat tunnistust sellest, et Jehoova soosib talle pühendunud teenijaid, kes on südamest alandlikud! (Õpetussõnad 3:34; Jakoobuse 4:6.)

[Pilt lk 29]

Noor kuningas Joosija otsis tõsimeeli Jehoovat

[Pilt lk 31]

Joosija hävitas ohvrikünkad ja edendas õiget kummardamist