Hoia oma head nime

MEES, kes projekteerib kauneid hooneid, teeb endale nime suurepärase arhitektina. Tütarlaps, kes on tubli õpingutes, saab tuntuks kui eeskujulik õpilane. Isegi selline inimene, kes ei tee mitte midagi, teeb endale nime laiskvorstina. Piibel rõhutab hea nime väärtuslikkust: „Aus nimi on kallim kui suur rikkus, hea kuulsus on parem kui hõbe ja kuld!” (Õpetussõnad 22:1).

Hea nimi saavutatakse ajapikku paljude väikeste tegudega. Kuid selle rikkumiseks piisab vaid ühest rumalusest. Näiteks võib üksainus seksuaalselt sündsusetu tegu määrida hea maine. Muistse Iisraeli kuningas Saalomon hoiatab meid Piibli Õpetussõnade raamatu kuuendas peatükis hoiakute ja tegude eest, mis võivad rikkuda meie maine ning kahjustada meie suhteid Jehoova Jumalaga. Selliste asjade hulka võivad kuuluda järelemõtlematult antud lubadused, laiskus, pettus ja seksuaalne ebamoraalsus – just niisugused teod, mida Jehoova vihkab. Kui võtame neid nõuandeid kuulda, aitab see meil hoida head nime.

Vabasta end rumalatest lubadustest

Õpetussõnade kuues peatükk algab sõnadega: „Mu poeg, kui oled hakanud käendajaks oma ligimesele, kui oled löönud kätt võõra heaks, kui oled oma suu sõnade pärast võrku mässitud, oma suu sõnade pärast kinni püütud, siis tee ometi, mu poeg, enese päästmiseks nõnda, sest sa oled ju sattunud oma ligimese võimusesse: mine, ära kaota julgust [„alanda ennast”, EP 97] ja käi peale oma ligimesele!” (Õpetussõnad 6:1–3).

See õpetussõna annab nõu mitte segada end teiste inimeste, eriti veel võõraste äritegevusse. Jah, iisraellased pidid ’toetama oma venda, kes oli jäänud kehvaks ning kelle jõud oli väsinud’ (3. Moosese 25:35–38). Ent mõned ettevõtlusega tegelenud iisraellased hakkasid ajama spekulatiivset äri ning nad said raha sel moel, et veensid teisi hakkama käendajaks, tehes nad seega võla eest vastutavaks. Tänapäevalgi võib ette tulla samasugune olukord. Finantsasutused võivad näiteks nõuda käendaja allkirja, enne kui nad kiidavad heaks nende arvates riskantse laenuandmise. Kui rumal oleks küll võtta endale rutakalt selline kohustus! See võib meid panna rahaliselt raskesse seisu ning me võime koguni sattuda  pankade ja teiste võlausaldajate musta nimekirja.

Mida aga teha, kui oleme sattunud raskesse olukorda teo pärast, mis tundus algul mõistlik, kuid lähemalt vaadates paistab rumal? Meile antakse nõu uhkus enesest ära heita ja püsivalt ’oma ligimesele peale käia’. Peame tegema kõik, mis võimalik, et asjad korda seada. Ühes teatmikus öeldakse: „Ära jäta kasutamata ühtki võimalust, kuni sa oled oma vastasega kokkuleppele jõudnud ja olukorra lahendanud, nii et see võlg ei teeks kahju sulle ega su lähedastele.” Seda peaks tegema viivitamatult, sest kuningas lisab: „Ära anna und oma silmadele ega suikumist laugudele! Päästa ennast gasellina küti eest – või otsekui lind püüdja käest!” (Õpetussõnad 6:4, 5.) Kui vähegi võimalik, on parem hoiduda rumalatest kohustustest ning mitte lasta end lõksu tõmmata.

Ole usin nagu sipelgas

„Mine sipelga juurde, sina laisk, vaatle tema viise ja saa targaks!” manitseb Saalomon. Millist tarkust me võime saada väikese sipelga toimimisviisidest? Kuningas vastab: „Kuigi tal ei ole pealikut, ülevaatajat ega valitsejat, valmistab ta siiski suvel oma leiva ja kogub lõikuseajal oma toiduse!” (Õpetussõnad 6:6–8).

Sipelgad on imepäraselt organiseeritud ja märkimisväärselt koostöövalmid. Nad koguvad instinktiivselt toitu tulevaseks ajaks. Neil pole „pealikut, ülevaatajat ega valitsejat”. Tõsi küll, on olemas kuninganna, kuid koloonia sipelgaema on kuninganna vaid selles mõttes, et ta muneb mune. Ta ei anna mingeid käsklusi. Ehkki sipelgatel pole ülemust tagant sundimas ega töödejuhatajat kontrollimas, teevad nad väsimatult oma tööd.

Kas meiegi ei peaks olema usinad nagu sipelgad? Kõvasti pingutamine ja püüd oma tööd parandada, kas meid siis kontrollitakse või mitte, tuleb meile ainult kasuks. Tõepoolest, me peaksime tegema oma parima nii koolis, tööl kui ka vaimses tegevuses osaledes. Nii nagu sipelgas saab kasu oma usinusest, tahab Jumal, et ka meie ’näeksime head kõige oma vaeva juures’ (Koguja 3:13, 22; 5:17, Suur Piibel). Pingutuste tasu on puhas südametunnistus ja rahuldustunne (Koguja 5:11).

Saalomon püüab äratada laiska loidumusest retoorilise küsimusega: „Kui kaua, sa laisk, magad, millal sa ärkad unest?” Jäljendades tema kõneviisi, lisab kuningas: „Veel pisut und, pisut tukkumist, pisut pikutamist ristis kätega, siis tuleb vaesus sulle kallale otsekui röövel ja puudus nagu jultunud mees!” (Õpetussõnad 6:9–11). Samal ajal kui laisk inimene logeleb pikutades, tuleb vaesus tema kallale kiiresti nagu röövel ning näljahäda ründab teda nagu jultunud mees. Laiskvorsti põllud kasvavad ruttu umbrohtu täis (Õpetussõnad 24:30, 31). Tema äri läheb imekiiresti kahjumisse. Kui kaua tööandja kannatab logelejat? Ning kas õpilane, kes ei viitsi õppida, võiks loota, et tal läheb koolis hästi?

Ole aus

Tuues esile veel ühe käitumislaadi, mis rikub inimese ühiskondliku maine ja suhted Jumalaga, jätkab Saalomon: „Kõlvatu inimene, nurjatu mees, käib valega suus, pilgutab silmi, annab jalaga märku, viitab sõrmedega, tal on kavalus südames, ta kavatseb kurja, ta tõstab alati riidu!” (Õpetussõnad 6:12–14).

Nii võib iseloomustada petist. Luiskaja  püüab tavaliselt oma valelikkust varjata. Kuidas? Mitte ainult „valega suus”, vaid ka kehakeelega. Üks õpetlane selgitab: „Žeste, hääletooni ning isegi miimikat peetakse petmismeetoditeks; siira näoilme taga võib peituda paheline mõtlemisviis ja vastuolulisus.” Selline kõlvatu inimene sepitseb õelaid plaane ning põhjustab alati riidu. Mis temast saab?

„Seepärast tuleb tema õnnetus äkitselt,” vastab Iisraeli kuningas. „Ta murtakse silmapilkselt ja abi ei ole!” (Õpetussõnad 6:15.) Kui valetaja paljastatakse, on tema maine silmapilkselt rikutud. Kes hakkab teda jälle usaldama? Tema lõpp on tõepoolest kohutav, sest „kõik valelikud” on arvatud nende hulka, kellele saab osaks igavene surm (Ilmutuse 21:8). Olgem seega kindlad ’käituma ausalt kõiges’ (Heebrealastele 13:18, UM).

Vihka seda, mida vihkab Jehoova

Halva vihkamine – kui hästi peletab see küll eemale teod, mis rikuvad meie mainet! Kas ei peaks me seega arendama põlastust selle vastu, mis on halb? Ent mida täpsemalt me peaksime vihkama? Saalomon sõnab: „Neid kuut asja vihkab Jehoova, jah, seitse on tema hingele jäledad: ülbed silmad, valelik keel, käed, mis valavad süütut verd, süda, mis sepitseb nurjatuid kavatsusi, jalad, mis kiiresti jooksevad kurja poole, valetunnistaja, kes väidab valet, ja see, kes tõstab riidu vendade vahel!” (Õpetussõnad 6:16–19).

Selles õpetussõnas mainitud seitse valdkonda on peamised ning hõlmavad tegelikult kõiki ebaõigeid tegusid. „Ülbed silmad” ja „süda, mis sepitseb nurjatuid kavatsusi” tähendavad mõttes tehtud patte. „Valelik keel” ja „valetunnistaja, kes väidab valet” on patused sõnad. „Käed, mis valavad süütut verd” ja „jalad, mis kiiresti jooksevad kurja poole” tähendavad kurje tegusid. Ning Jehoovale on eriti vastik isik, kes tunneb mõnu tüli tekitamisest inimeste vahel, kes muidu elaksid üksmeelselt. Loetelu pikenemine kuuelt punktilt seitsmele lubab oletada, et seda nimekirja ei peetud lõpetatuks, sest inimesed teevad kurje tegusid järjest rohkem.

Tõepoolest, meil on vaja arendada põlastust selle vastu, mida Jumal vihkab. Me peame näiteks hoiduma „ülbetest silmadest” ja igasugusest uhkeldamisest. Samuti tuleb vältida õelat keelepeksu, sest see võib kergesti ’tõsta riidu vendade vahel’. Kui levitame lahkusetut kuulujuttu ja valet või teeme põhjendamatut kriitikat, siis me küll ehk ei ’vala süütut verd’, kuid kindlasti võime hävitada selle inimese hea maine.

„Ära himusta ... tema ilu”

Saalomon alustab oma nõuande järgmist osa nii: „Pea, mu poeg, oma isa käsku ja ära hülga oma ema juhatust! Seo need alatiseks oma südame külge, mähi need enesele ümber kaela!” Miks? „Need juhtigu sind, kui sa kõnnid, valvaku sind, kui sa magad, ja kõnelgu sinuga, kui sa ärkad!” (Õpetussõnad 6:20–22.)

Kas Pühakirjal põhinev kasvatus võib meid tõepoolest kaitsta seksuaalse ebamoraalsuse lõksu eest? Jah, võib küll. Meile kinnitatakse: „Sest käsk on lamp ja õpetus on valgus, ja korralekutsumise manitsused on elutee, et sind hoida halva naise eest, võõramaa naise libeda keele eest!” (Õpetussõnad 6:23, 24). Kui peame meeles Jumala Sõna nõuannet ning see on me ’jalale lambiks ja valguseks jalgteel’, siis aitab see meil vastu seista rikutud naise  või mehe libekeelsetele ettepanekutele (Laul 119:105).

„Ära himusta oma südames tema ilu,” manitseb tark kuningas, „ja ära lase ennast vangistada tema silmalaugudest!” Miks? „Sest hooranaise jaoks jätkub pätsist leivast [„hooranaise läbi jääb lõpuks vaid leivakakk”, SP], aga teise mehe naine püüab kallist hinge!” (Õpetussõnad 6:25, 26.)

Kas Saalomon nimetab hooraks ehk prostituudiks naist, kes rikub abielu? Võib-olla. Kuid ehk tõstab ta hoopis esile seda, et tagajärjed, mis tekivad ebamoraalsetest suhetest prostituudiga ning abielu rikkumisest teise mehe naisega, võivad olla erinevad. Sellele, kes on seksuaalsuhetes prostituudiga, „jääb lõpuks vaid leivakakk” – tõeline vaesus. Ta võib koguni nakatuda piinavate ja sandistavate sugulisel teel levivate haigustega, kaasa arvatud surmatoova aidsiga. Ent teisest küljest satub see, kes on vahekorras kellegi teise abikaasaga, Seaduse järgi palju suuremasse ja vahetumasse ohtu. Abielu rikkuv naine ohustab oma lubamatu partneri „kallist hinge”. Ühes teatmeteoses öeldakse, et sellega on mõeldud rohkemat kui elu lühenemist liiderlikkuse tõttu. „Patustajale määrati surmanuhtlus.” (3. Moosese 20:10; 5. Moosese 22:22.) Kindlasti ei peaks sellist naist ihaldama, hoolimata tema kaunist välimusest.

’Ära kanna põues tuld’

Et rõhutada veelgi abielurikkumisest tulenevaid ohte, küsib Saalomon: „Kas keegi võib kanda põues tuld, ilma et ta riided põleksid? Kas keegi võib käia elavate süte peal, ilma et ta jalad kõrbeksid?” Seda näidet selgitades sõnab ta: „Nõnda on sellega, kes läheb oma ligimese naise juurde: ükski ei jää karistamata, kes puutub temasse!” (Õpetussõnad 6:27–29). Sellist patustajat karistatakse kindlasti.

„Eks laideta varast, isegi kui ta varastab, et oma kõhtu täita, kui tal on nälg?” tuletatakse meile meelde. Ent „tabamise korral peab ta tasuma seitsmekordselt, ära andma kogu oma koja varanduse” (Õpetussõnad 6:30, 31). Muistses Iisraelis nõuti, et varas maksaks kahjutasu, isegi kui ta kaotaks seejuures kogu oma vara. * Kui palju suurema karistuse peaks küll saama abielurikkuja, kel pole millegagi oma tegu vabandada!

„Kes abielunaisega abielu rikub, on meeletu,” sõnab Saalomon. Meeletul mehel ei ole head otsustusvõimet, sest ta ’tahab oma hinge hävitada’ (Õpetussõnad 6:32). Ta võib paista väliselt sünnis inimene, kuid tema sisemine kõlblustunne on väga puudulikult arenenud.

Ent see vili, mida lõikab abielurikkuja, hõlmab veel enamatki. „Teda tabab nuhtlus ning häbi ja tema teotust ei saa ära pühkida! Sest armukadedusest tekib mehe viha ja ta ei halasta kättemaksupäeval! Ta ei hooli mingist lepitushinnast ega rahuldu, kuigi sa lisaksid kingitusi!” (Õpetussõnad 6:33–35.)

Varas saab röövitu kinni maksta, kuid abielurikkuja ei saa tehtut kuidagi heastada. Mis hüvitust võiks ta pakkuda vihasele mehele? Samuti ei tekitaks ilmselt ükski kaitsekõne kaastunnet väärteo sooritaja vastu. Abielurikkuja ei saa oma pattu kuidagi olematuks muuta. Tema nimele kogunenud häbi ja teotus jääb alles. Pealegi ei suuda ta kuidagi end lunastada ehk osta vabaks karistusest, mille ta on ära teeninud.

Kui tark on küll mitte rikkuda abielu ning vältida ka muid käitumisviise ja hoiakuid, mis rüvetavad meie head nime ning võivad häbistada Jumalat! Olgem seega hoolikad, et me ei annaks rumalaid lubadusi. Kaunistagu meie mainet usinus ja tõemeelsus. Ning kui me püüame vihata seda, mida vihkab Jehoova, siis me teeme tema ja kaasinimeste ees endale hea nime.

[Allmärkus]

[Pilt lk 25]

Ära hakka laenajale käendajaks mõtlematult

[Pilt lk 26]

Ole usin nagu sipelgas

[Pilt lk 27]

Hoidu kahjulikust keelepeksust