Meie oleme need, kes usuvad

Jumala Kuningriigi teatavakstegemine Fidži saartel

JEESUS KRISTUS rääkis kord kahest teest. Üks on lai tee, mis viib surma. Teine tee on ahtake, kuid see viib ellu (Matteuse 7:13, 14). Selleks et inimesed võiksid valida õige tee, kuulutatakse Jehoova Jumala eesmärgi kohaselt Kuningriigi head sõnumit kogu maailmas (Matteuse 24:14). Tänu sellele kuulevad inimesed kõikjal Kuningriigi sõnumit ja mõned valivad elu, olles seega „need, kes usuvad hinge päästmiseks” (Heebrealastele 10:39). Me kutsume sind lugema jutustust sellest, kuidas mõned Fidži ja teiste sealsete Vaikse ookeani lõunaosa saarte elanikud on valinud elutee.

Nad usaldasid Jehoovat

Mere oli veel koolitüdruk, kui ta 1964. aastal esimest korda kuulis Kuningriigi sõnumit. Kuna ta elas kõrvalisel saarel, oli tal Jehoova tunnistajatega vähe kokkupuuteid. Lõpuks oli tal siiski võimalik põhjalikumalt Piiblit tundma õppida. Selleks ajaks oli ta aga juba abielus mehega, kes oli nende külas suguvõsa pealik. Kuna Mere soovis elada Piibli põhimõtete järgi, kohtlesid tema abikaasa ja sugulased teda julmalt ning teised külaelanikud põlgasid teda. Siiski lasi ta 1991. aastal end ristida.

Varsti pärast seda muutus Mere abikaasa Josua pehmemaks ja hakkas isegi kuulama, kui Mere lastega Piiblit uuris. Josua lõpetas metodisti kirikus käimise, kuid pealikuna osales ta siiski iganädalastel külakoosolekutel. Külaelanike silmis oli Josua ustavusetu, kuna metodisti kirik on Fidži külaelu tähtis osa. Seepärast kutsus kohalik pastor Josuat naasma oma endise usu juurde.

Josua kinnitas julgelt, et tema ja ta pere on teinud oma valiku ja otsustanud teenida Jehoova Jumalat „vaimus ja tões” (Johannese 4:24). Järgmisel külakoosolekul otsustas kõrgeim pealik, et Josua ja ta perekond peavad külast lahkuma kui põlualused. Neile anti seitse päeva saarelt lahkumiseks, mis tähendas, et nad pidid loobuma oma majast, maast ja viljast – kogu oma elamisest.

Vaimsed vennad ühel teisel saarel tulid Josuale ja ta perele appi ning leidsid neile elukoha ning maatüki vilja kasvatamiseks. Josua ja ta vanem poeg on nüüd ristitud ning teine poeg teenib hea sõnumi ristimata kuulutajana. Hiljuti astus Mere üldpioneeride (täisajaliste Kuningriigi kuulutajate) ridadesse. Valiku tõttu teenida Jehoovat kaotasid nad küll oma seisundi ja materiaalse omandi, kuid apostel Pauluse sarnaselt ei pea nad seda saavutatuga võrreldes mikski (Filiplastele 3:8).

Südametunnistust puudutav valik

Piibli põhjal õpetatud südametunnistuse järgimine nõuab usku ja julgust. Nõnda oli see äsjaristitud Suraangi, noore naise puhul, kes elab Tarawal, ühel Kiribati saarel. Suraang töötas haiglas meditsiiniõena ning ta palus, et ta vabastataks ühest oma töö osast. Talle vastati eitavalt ja ta saadeti hoopis ühe väikese kõrvalise saare meditsiinikeskusse, kus ta oli teistest usukaaslastest täiesti ära lõigatud.

Sel saarel on tavaks, et uustulnukad toovad kohalikule „vaimule” mingi ohvri. Arvatakse, et selle tegemata jätmine põhjustab surma. Kuna Suraang ei lubanud säärast ebajumalateenistust  enda ja piduliste auks korraldada, arvasid külaelanikud, et solvatud vaim lämmatab ta surnuks. Suraangiga ja pidulistega ei juhtunud aga midagi halba, mistõttu ta sai anda head tunnistust.

Ent Suraangi katsumused sellega veel ei lõppenud. Mõned saare noored mehed pidasid seda, et noor naine käib inimesi külastamas, heaks võimaluseks teda võrgutada. Suraang lükkas aga nende lähenemiskatsed tagasi ja jäi Jumala ees laitmatuks. Ta teenis koguni üldpioneerina, kuigi meditsiiniõena pidi ta 24 tundi ööpäevas valves olema.

Kui Suraang valmistus saarelt lahkuma, peeti tema auks pidu, ning külavanemad olid enne seda teatanud, et ta oli esimene tõeline misjonär sellel saarel. Kuna Suraang oli Piibli põhimõtetele kindlalt truuks jäänud, olid saareelanikud meelsasti Kuningriigi sõnumit kuulanud.

Füüsilised raskused

Mõnede külade eraldatus tähendab seda, et Jehoova rahvas peab teenistuses osalemiseks ja kristlikel koosolekutel käimiseks suuri pingutusi tegema. Vaadelgem näiteks nelja ristitud tunnistajat, üht meest ja kolme naist, kellel kulub koosolekutel käimiseks palju tunde. Nad peavad oma jalgsirännakul ületama kolm jõge. Kui veetase on kõrge, ujub vend kõigepealt üle ning toimetab teisele kaldale suure keedupoti, kus on nende kotid, raamatud ja koosolekuriided. Seejärel ujub ta tagasi ja aitab üle kolm õde.

Üks teine väike grupp, kes käib koos kõrvalisel Nonouti saarel Kiribatis, kogeb teistlaadi raskusi. Maja, kus nad kokku saavad, mahutab vaid seitse-kaheksa inimest. Teised koosolekulised istuvad väljas ja vaatavad sisse läbi kanavõrgust tehtud seinte. Koosolekupaik on näha kõigile külaelanikele, kes on minemas oma muljetavaldavatesse kirikutesse või sealt tulemas. Loomulikult mõistavad Jehoova tunnistajad, et Jumal peab tõeliseks rikkuseks inimesi, mitte mingit hoonet (Haggai 2:7). Üks selle saare ristitud õde on üsna eakas ega suuda palju käia. Ent teda aitab teenistuses noor naine, ristimata kuulutaja, kes sõidutab teda ringi käsikärus. Missugust hindamist näitavad nad nõnda küll tõe vastu!

Fidži saarestikus teenib rohkem kui 2100 kuulutajat, kes on otsustanud jätkata Jumala Kuningriigi hea sõnumi teatavakstegemist. Nad on kindlad, et veel palju inimesi osutub „nendeks, kes usuvad hinge päästmiseks”.

[Kaart lk 8]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Austraalia

Fidži