Elulugu

Õnnistatud erilise pärandiga

JUTUSTANUD CAROL ALLEN

Ma olin üksi. Hoidsin kramplikult oma ilusat uut raamatut. Mind valdas hirm ja üle põskede veeresid pisarad. Olin ju vaid väike seitsmeaastane tüdruk – võõras linnas ära eksinud ning kümnete tuhandete inimeste keskel!

NÜÜD, peaaegu 60 aastat hiljem, tuli mulle meelde see ere lapsepõlvemälestus. Need mõtted meenusid siis, kui viibisime abikaasa Pauliga kaunis Vahitorni ühingu koolituskeskuses, mis asub New Yorgis Pattersonis. Ta kutsuti sinna Jehoova tunnistajate reisivate ülevaatajate kooli teisele kursusele.

Päikesest valgustatud vestibüülis ringi vaadates märkasin ulatuslikku väljapanekut, mis oli tähistatud sõnaga „KONVENDID”. Väljapaneku keskosas oli üks vana mustvalge foto lastest, kes lehvitasid rõõmsalt sama raamatuga, mis oli ka minu lapsepõlveraamat! Lugesin kiiresti selle pildi allkirja: „1941. aastal Missouris St. Louisi peastaadionil peetud konvendi ennelõunase programmi alguses kogunes otse kõnelava ette 15 000 viie- kuni kaheksateistaastast last. ... Vend Rutherford teatas uue raamatu „Lapsed” väljaandmisest.”

Igale lapsele anti üks eksemplar. Seejärel läksid lapsed istuma oma vanemate juurde – kõik peale minu. Ma eksisin ära! Üks sõbralik kohanäitaja märkas mind, tõstis mu kõrge annetuskasti peale ning käskis otsida mõnd tuttavat inimest. Jälgisin ärevalt rahvast, kes valgus laiast trepist alla. Äkki märkasin seal üht nägu minu kodukandist! „Onu Bob! Onu Bob!” Ma olin üles leitud! Bob Rainer viis mu üles vanemate juurde, kes mind murelikult ootasid.

Varajased sündmused, mis kujundasid mu elu

Selle väljapaneku vaatamine tõi mulle meelde hulgaliselt mälestusi – sündmusi, mis mu  elu kujundasid ja tõid meid siia armsasse hoonekompleksi Pattersonis. Mu mõtted läksid ajas tagasi rohkem kui sada aastat, sündmuste juurde, mida ma olin kuulnud peamiselt oma vanavanematelt ja vanematelt.

1894. aasta detsembris külastas USAs Pennsylvania osariigis Scrantonis minu isapoolset vanaisa Clayton J. Woodworthi üks piibliuurijate (nagu tol ajal Jehoova tunnistajaid nimetati) täisajaline teenija. Clayton oli äsja abiellunud. Ta saatis Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu presidendile Charles Taze Russellile kirja, ning see avaldati 1895. aasta 15. juuni „Vahitornis”. Ta kirjutas:

„Me oleme noored abieluinimesed, kes on olnud kümmekond aastat kiriku liikmed; kuid me usume, et nüüd oleme astumas selle pimedusest uue päeva valgusesse, mis koidab praegu Kõigekõrgema õnnistatud lastele. ... Juba ammu enne seda, kui me teineteisega kohtusime, oli meie siiras soov teenida Issandat võõral maal misjonäridena, kui see on tema tahe.”

Veidi hiljem, aastal 1903, võtsid minu emapoolsed vanavanavanemad Sebastian ja Catherine Kresge rõõmsalt kuulda Piibli sõnumit. Kaks Vahitorni esindajat tulid sellest rääkima nende suurde farmi, mis asus Pennsylvanias kaunis Pocono mäestikus. Seal elasid ka nende tütred Cora ja Mary koos abikaasade Washington ja Edmund Howelliga. Need Vahitorni esindajad, Carl Hammerle ja Ray Ratcliffe, jäid sinna kogu nädalaks ning õpetasid neile paljusid asju. Selle pere kõik kuus liiget kuulasid, õppisid ning said peagi innukateks piibliuurijateks.

Just selsamal ajal, 1903. aastal, sündis Cora ja Washington Howellile tütar nimega Catherine. See, kuidas ta lõpuks abiellus minu isa, Clayton J. Woodworth juunioriga, on üks huvitav ja minu arvates tähendusrikas lugu. Sellest ilmneb minu vanaisa, Clayton J. Woodworth seeniori armastav mõistmine ja vanemlik hoolitsus.

Isa saab armastavat abi

Minu isa, Clayton juunior, sündis 1906. aastal Scrantonis, umbes 80 kilomeetri kaugusel Howelli farmist. Neil algusaastatel sai vanaisa Woodworth lähedalt tuttavaks suure Howelli perega ning ta nautis tihti nende legendaarset külalislahkust. Ta oli suureks toeks selle kandi piibliuurijate kogudusele. Ajapikku kutsuti vanaisa Howellide kolme poja abielusid sõlmima ning pidades silmas oma poja heaolu, otsustas vanaisa ta nendesse pulmadesse alati kaasa võtta.

Isa ei olnud tol ajal piibliuurijate teenistusega aktiivselt hõivatud. Tõsi küll, ta sõidutas vanaisa, kui too tegi oma teenistuskülastusi, kuid vanaisa julgustusest hoolimata ei olnud ta aktiivne. Isa muusikalised huvid tõrjusid sel ajal kõik muu kõrvale ning ta oli alustamas oma kutsealast karjääri.

Cora ja Washington Howelli tütrest Catherine’ist oli saanud samuti meisterlik muusik – ta mängis klaverit ja õpetas seda ka teistele. Ent just siis, kui tal oli võimalus alustada kutsealast karjääri, loobus ta sellest püüdlusest ning hakkas osalema täisajalises teenistuses. Vanaisa ei saanud soovida oma pojale enam paremat  kaaslast – vähemalt minu arvates. Isa ristiti ja ta abiellus emaga kuus kuud hiljem, 1931. aasta juunis.

Vanaisa oli alati uhke oma poja musikaalsuse üle. Ta oli üliõnnelik, kui isal paluti 1946. aastal Ohios Clevelandis toimuva rahvusvahelise konvendi jaoks välja õpetada suure konvendiorkestri põhikoosseis. Järgnevatel aastatel juhatas isa seda orkestrit paljudel Jehoova tunnistajate konventidel.

Vanaisa kohtuprotsess ja vanglaelu

Pattersoni vestibüülis vaatasime Pauliga ka väljapanekut, kus muu hulgas oli järgmisel leheküljel näha olev foto. Tundsin selle pildi kohe ära, sest vanaisa oli saatnud rohkem kui 50 aastat tagasi mulle sellest ühe eksemplari. Tema on see, kes seisab paremal pool.

Need kaheksa piibliuurijat, kaasa arvatud Vahitorni ühingu president Joseph F. Rutherford (istub keskel), vangistati ebaõiglaselt Esimese maailmasõja patriootilises hüsteerias ning neile ei kohaldatud kautsjoni. Nende vastu esitatud süüdistused põhinesid „Kirjauurimuste” seitsmenda köite „Lõpetatud saladus” väidetel. Ekslikult saadi aru, et need laidavad maha Ameerika Ühendriikide osalemise Esimeses maailmasõjas.

Paljude aastate jooksul oli Charles Taze Russell kirjutanud „Kirjauurimuste” esimesed kuus köidet, ent ta suri enne, kui jõudis kirjutada seitsmenda. Tema märkmed anti vanaisale ja ühele teisele piibliuurijale ning nemad kirjutasid seitsmenda köite. See anti välja 1917. aastal, enne sõja lõppu. Sellel kohtuprotsessil määrati vanaisale ja ka enamikule teistele neli korda 20 aastat vanglakaristust.

Pattersoni vestibüülis asuva foto allkiri selgitab: „Üheksa kuud pärast Rutherfordi ja tema kaaslaste vangistamist – kui sõda oli lõppenud – määras apellatsioonikohus 1919. aasta 21. märtsil kõigile kaheksale kohtualusele kautsjoni, ning 26. märtsil vabastati nad Brooklynis kautsjoni vastu, kusjuures igaüks pidi maksma 10 000 dollarit. 5. mail 1920. aastal tunnistati J. F. Rutherford ja tema kaaslased süütuks.”

Juba süüdimõistetuina, kuid enne saatmist Georgia osariiki Atlanta föderaalvanglasse, veetsid need kaheksa meest oma esimesed vangipäevad  New Yorgis Brooklynis Raymondi tänava vanglas. Vanaisa kirjutas sealt, kuidas ta pandi 1,8 x 2,4 meetri suurusesse kongi „sõnulseletamatu mustuse ja segaduse keskele”. Ta märkis: „Sul on hunnik ajalehti ning kui sa suhtud algul neisse ükskõikselt, siis varsti jõuad sa arusaamisele, et need paberid, seep ja pesukäsn on ainsad asjad, millega on võimalik säilitada puhtus ja enesest lugupidamine.”

Vanaisal oli siiski alles huumorimeel, sest ta nimetas seda vanglat „Hôtel de Raymondieks”, märkides veel, et „ma pean siit lahkuma kohe, kui mu majutusaeg lõppeb”. Ta kirjeldas ka jalutuskäike hoovis. Kord, kui ta peatus hetkeks, et lasta oma juukseid kammida, napsas üks taskuvaras tema uuri, ent nagu ta kirjutas: „Kett läks katki ja ma sain selle tagasi.” Kui ma 1958. aastal Brooklyni Peetelit külastasin, kutsus tolleaegne Vahitorni ühingu sekretär-varahoidja Grant Suiter mind oma kabinetti ja kinkis selle kella mulle. Olen seda siiamaani alles hoidnud.

Kuidas see mõjus isale

Kui vanaisa 1918. aastal ebaõiglaselt vangistati, oli mu isa vaid 12-aastane. Vanaema lahkus kodunt, võttis poja kaasa ning läks elama oma ema ja kolme õe juurde. Vanaema neiupõlvenimi oli Arthur ning tema suguvõsa rõhutas uhkelt, et üks nende sugulastest, Chester Alan Arthur, oli Ameerika Ühendriikide 21. president.

Kui vanaisa Woodworthile määrati pikaajaline karistus väidetavalt Ameerika Ühendriikide vastu sooritatud kuritegude eest, siis Arthurid kahtlemata tundsid, et ta on teotanud nende nime. See oli mu isale emotsionaalselt raske aeg. Võib-olla just sellise kohtlemise pärast osales ta avalikus teenistuses alguses kõhklevalt.

Kui vanaisa vanglast vabastati, kolis ta oma perega Scrantonisse Quincy’i tänavale ühte suurde krohvitud majja. Lapsena teadsin ma hästi seda maja ning ka vanaema ilusaid portselannõusid. Me nimetasime neid vanaema pühadeks nõudeks, sest mitte keegi peale tema ei tohtinud neid pesta. Pärast vanaema surma aastal 1943 kutsus ema tihti külalisi ja kasutas neid kauneid nõusid.

Hõivatud Kuningriigi teenistusega

Ühel teisel päeval sattusin ma Pattersonis nägema fotot, kus vend Rutherford on 1919. aastal Ohios Cedar Pointis toimunud konvendil kõnet pidamas. Ta julgustas seal kõiki osalema innukalt Jumala Kuningriigi kuulutamises ning kasutama sellel konvendil välja antud uut ajakirja „The Golden Age” („Kuldne Aeg”). Vanaisa määrati selle toimetajaks ning ta tegi sellele kaastööd kuni 1940-ndate aastate lõpuni, peaaegu kuni oma surmani. 1937. aastal sai selle ajakirja pealkirjaks „Consolation” („Lohutus”) ja 1946. aastal „Awake!” („Ärgake!”).

Vanaisa tegi kirjatööd nii oma kodus Scrantonis kui ka umbes 240 kilomeetrit eemal Brooklynis Vahitorni ühingu peakorteris. Ta oli vaheldumisi kummaski kohas kaks nädalat. Isa mäletamist mööda oli vanaisa kirjutusmasina klõbinat kuulda paljudel hommikutel juba kell viis. Vanaisa suhtus väga tõsiselt ka kohustusse osaleda avalikus kuulutustöös. Õigupoolest kavandas ta vendadele isegi vesti, millel olid suured sisetaskud piiblilise kirjanduse jaoks. Minu 94-aastasel sugulasel Naomi Howellil on üks  selline siiani alles. Naiste jaoks kavandas vanaisa kirjandusekoti.

Ükskord pärast elavat piiblilist vestlust kuulutustööl ütles vanaisa teenistuskaaslane talle: „Sa tegid ühe vea.”

„Mis vea?” küsis vanaisa. Ta katsus oma vesti. Mõlemad taskud olid tühjad.

„Sa unustasid pakkuda talle „Kuldse Aja” tellimust.” Seepeale said nad tublisti naerda selle üle, et toimetaja oli unustanud pakkuda oma ajakirja.

Lapsepõlvemälestused

Mäletan, kui istusin lapsena vanaisa põlvel, hoidsin oma pisikest kätt tema peos ning ta rääkis mulle „Sõrmelugu”. Ta alustas „Pöidla Tommyga” ja läks siis edasi „Osutaja Peetriga”, rääkides iga sõrme kohta mingi loo. Siis võttis ta ettevaatlikult kõik sõrmed kokku ja ütles loo mõtte: „Parima töö teevad nad üheskoos, kui igaüks aitab teisi.”

Pärast abiellumist kolisid mu vanemad Ohio osariiki Clevelandi ning nad said lähedasteks sõpradeks Ed ja Mary Hooperiga. Nende pered olid olnud piibliuurijad juba alates sajandivahetusest. Minu vanemad ning onu Ed ja tädi Mary, nagu ma neid kutsusin, olid lahutamatud. Hooperite ainus laps oli surnud, kui ta oli alles imik, ning seega, kui mina 1934. aastal ilmale tulin, sai minust nende eriline „tütar”. Kasvades sellises vaimselt rikkas keskkonnas, pühendusin ma Jumalale ja mind ristiti enne kaheksa-aastaseks saamist.

Varases eas oli Piibli lugemine minu jaoks tähtsal kohal. Üks mu lemmikkirjakoht, mis kirjeldab elu Jumala uues maailmas, oli Jesaja 11:6–9. Esimest korda püüdsin lugeda Piibli läbi 1944. aastal, kui sain oma isikliku eksemplari American Standard Version’ist, mille eritrükk anti välja New Yorgi osariigis Buffalo konvendil. Kui vaimustav oli lugeda seda tõlget, kus Jumala nimi, Jehoova, oli pandud tagasi oma kohale, esinedes „Vanas Testamendis” ligi 7000 korda!

Nädalalõpud tõid palju rõõmu. Mu vanemad ja Hooperid võtsid mind kaasa kuulutustööle maaterritooriumitele. Võtsime lõunasöögi ühes ja pidasime mõne oja ääres piknikku. Seejärel läksime farmi, kuhu me olime varem kutsunud kõik ümberkaudsed naabrid, et pidada vabas õhus Piiblil põhinev kõne. Elu oli lihtne. Tundsime rõõmu oma pereelust. Paljudest tolleaegsetest perekonnatuttavatest said hiljem reisivad ülevaatajad, näiteks Ed Hooperist, Bob Rainerist ja tema kahest pojast. Seniajani teeb seda tööd Richard Rainer koos oma naise Lindaga.

Suved olid eriti rõõmurohked. Jäin koos oma nõbudega elama Howelli farmi. Minu täditütar Grace abiellus 1949. aastal Malcolm Alleniga. Ma ei osanud arvatagi, et aastaid hiljem abiellun mina Malcolmi vennaga. Minu noorem nõbu, onutütar Marion, oli misjonär Uruguays. Ta abiellus 1966. aastal Howard Hilborniga. Mõlemad nõod teenisid koos oma abikaasadega palju aastaid Brooklyni peakorteris.

Vanaisa ja minu kooli lõpetamine

Minu keskkooli aastatel oli vanaisa innukas kirjakirjutaja. Tema kirjadega oli kaasas rohkesti vanu perekonnafotosid, mille tagaküljele oli kirjutatud üksikasjalikke selgitusi perekonna ajaloo kohta. Nii saingi ma selle foto, kus vanaisa on koos vendadega, kes pandi ebaõiglaselt vangi.

1951. aasta lõpus kaotas vanaisa vähi tõttu oma kõri. Tema mõistus oli endiselt ergas, kuid oma ütlused pidi ta kirjutama väikestele märkmepaberitele, mida ta kaasas kandis. Minu keskkooli lõpetamine pidi toimuma akadeemilise aasta keskel 1952. aasta jaanuaris. Detsembri algul saatsin vanaisale oma lõpuaktuse tänukõne esialgse konspekti. Ta tegi sellele mõned märkused ja kirjutas viimasele lehele sõnad, mis läksid otse mu südamesse: „Vanaisal on hea meel.” Ta lõpetas oma maise elu 81-aastaselt 18. detsembril 1951. aastal. * Hoian siiani alles seda luitunud kõnekonspekti, mille viimasel lehel on need sõnad.

Kohe pärast kooli lõpetamist alustasin pioneerteenistust, nagu Jehoova tunnistajad nimetavad  täisajalist kuulutustööd. 1958. aastal käisin ma hiiglasuurel konvendil, mis peeti New Yorgis Yankee staadionil ja Polo väljakul, kuhu kogunes ühtekokku 253 922 inimest 123 maalt. Ühel päeval kohtasin ma seal konvendidelegaati Aafrikast, kelle nimesildile oli kirjutatud „Woodworth Mills”. Umbes 30 aastat tagasi oli talle pandud nimi minu vanaisa järgi!

Olen õnnelik oma pärandi üle

Kui ma sain 14-aastaseks, hakkas mu ema uuesti pioneeriks. Ta suri 1988. aastal, 40 aastat hiljem, kui ta ikka veel pioneerina teenis! Isa osales pioneerteenistuses oma võimaluste kohaselt. Ta suri üheksa kuud varem kui ema. Need, kellega me uurisime Piiblit, said meie eluaegseteks sõpradeks. Mõned nende poegadest läksid teenima Brooklynisse peakorterisse ning teised alustasid pioneerteenistust.

Aasta 1959 oli minu jaoks väga eriline. Siis tutvustati mind Paul Allenile. Ta oli määratud reisivaks ülevaatajaks1946. aastal, kui ta lõpetas seitsmenda kursuse Gileadi koolis, mis on mõeldud Jehoova tunnistajatest misjonäride väljaõppeks. Kui me kohtusime, ei teadnud meist kumbki, et Paul määratakse varsti Ohio osariiki Clevelandi, kus mina olin sel ajal pioneerteenistuses. Ta meeldis väga mu isale ja emale. Me abiellusime Howellide farmis 1963. aasta juulis. Kohal olid meie pereliikmed ning pulmakõne pidas Ed Hooper. Unistus oli tõeks saanud.

Paulil ei olnud kunagi autot. Kui me lahkusime Clevelandist tema järgmisele territooriumile, mahtusid kõik meie asjad minu 1961. aasta Volkswagen-Põrnikasse. Sõbrad astusid meie poolt tihti läbi esmaspäeviti, kui me valmistusime järgmisse kogudusse minekuks, et vaadata meie laadimistööd. See oli nagu tsirkuseetendus, kui kohvrid, portfellid, dokumentide karp, kirjutusmasin ja muu kadusid sellesse väiksesse autosse.

Oleme sõitnud koos Pauliga tohutult palju kilomeetreid, tundnud rõõmu kordaminekutest ja talunud praeguse elu raskusi – kõike seda jõuga, mida saab anda vaid Jehoova. Need on olnud õnnelikud aastad, täidetud armastusega Jehoova, teineteise ning vanade ja uute sõprade vastu. Meie elu kõrgpunktiks on olnud kaks kuud Pattersonis, kui Paulile anti väljaõpet. Jehoova maise organisatsiooni nägemine nii lähedalt on kinnitanud minus veendumust, mille olen saanud kallihinnalise vaimse pärandina: see on tõepoolest Jumala organisatsioon. On tõesti suur rõõm sellesse kuuluda!

[Allmärkus]

[Pilt lk 25]

Ed Hooperiga vahetult enne 1941. aasta konventi St. Louisis, kus ma sain endale raamatu „Lapsed”

[Pilt lk 26]

Vanaisa 1948. aastal

[Pilt lk 26]

Howellide farmis, kui minu vanemad (ringis) abiellusid

[Pilt lk 27]

Kaheksa piibliuurijat, kes 1918. aastal ebaõiglaselt vangistati (Vanaisa seisab paremal pool)

[Pilt lk 29]

Kogu meie maine vara mahtus Volkswagenisse

[Pilt lk 29]

Abikaasa Pauliga