Lugejate küsimusi
Lugejate küsimusi
Kuidas suhtuvad Jehoova tunnistajad meditsiinilistesse protseduuridesse, mille käigus kasutatakse inimese enda verd, kui pidada silmas Piibli käske vere õige kasutamise kohta?
Iga kristlane peaks tõsiselt arvestama sellega, mida ütleb Piibel, selle asemel et langetada otsus pelgalt isiklike eelistuste või mingi meditsiinilise soovituse alusel. See on kristlase ja Jehoova vaheline asi.
Jehoova, kellele me võlgneme oma elu, on sätestanud, et verd ei tohi tarvitada (1. Moosese 9:3, 4). Kuna veri kujutab elu, piiritles Jumal selle kasutamise muistsele Iisraelile antud Seaduses. Ta andis välja määruse: „Liha hing [elu] on veres, ja selle ma olen teile andnud altari jaoks lepituse toimetamiseks teie hingede eest.” Kuidas oli lugu siis, kui inimene tappis looma toiduhankimise eesmärgil? Jumal ütles: „[Ta] peab selle vere maha kallama ja mullaga katma” (3. Moosese 17:11, 13). * Seda käsku kordas Jehoova ikka ja jälle (5. Moosese 12:16, 24; 15:23). Juudi „Soncino Chumash” märgib: „Verd ei tohi talletada, vaid seda tuleb pidada kasutamiskõlbmatuks ning see tuleb maha valada.” Mitte ühelgi iisraellasel polnud luba talletada ja tarvitada teise loodu verd, sest tema elu kuulub Jumalale.
Kui Messias suri, polnud Moosese Seaduse järgimine enam kohustuslik. Ent Jumal peab verd ikka pühaks. Püha vaimu mõjutusel käskisid apostlid kristlastel ’hoiduda vere eest’. Seda käsku ei tohtinud kergelt võtta. Sellel oli samasugune moraalne tähtsus nagu hoidumisel seksuaalsest ebamoraalsusest või ebajumalakummardamisest (Apostlite teod 15:28, 29; 21:25). Kui 20. sajandil muutus vere loovutamine ja ülekandmine tavapäraseks, mõistsid Jehoova tunnistajad, et selline menetlusviis on vastuolus Jumala Sõnaga. *
Mõnikord soovitab arst patsiendil lasta talletada nädalaid enne lõikust omaenda verd (operatsioonieelne autoloogilise vere loovutamine), nii et vajaduse korral saaks arst kanda patsiendile üle selle enda verd. Kuid selline vere kogumine, talletamine ja ülekandmine on otseses vastuolus sellega, mis on kirjas 3. ja 5. Moosese raamatus. Verd ei tohi talletada; see tuleb valada välja – otsekui tagastada Jumalale. Muidugi mõista pole Moosese Seadus praegu jõus, ometi austavad Jehoova tunnistajad selles sisalduvaid Jumala põhimõtteid ning on kindlal seisukohal ’hoiduda verest’. Seepärast me ei loovuta ega talleta vereülekandeks oma verd, mis peaks ’maha kallatama’. Selline menetlusviis oleks vastuolus Jumala seadusega.
Teised inimese enda vere kasutamisega seotud protseduurid või testid pole nii selges vastuolus Piiblis toodud põhimõtetega. Näiteks on paljud kristlased lasknud võtta endalt verd testimiseks või analüüsimiseks, misjärel vereproov visatakse ära. Soovitada võidakse teisigi patsiendi verega seotud keerukamaid protseduure.
Näiteks võidakse mõningate kirurgiliste protseduuride käigus kasutada hemodilutsiooniks nimetatavat protsessi, mille käigus osa verd juhitakse organismist kõrvale. Patsiendi organismi jäänud veri lahjendatakse. Hiljem suunatakse kehavälises ringluses veri patsiendi organismi tagasi, mistõttu saadakse verepilti normaliseerida. Samuti võidakse haavast immitsevat verd koguda ja filtreerida, et saaks punalibled patsiendi vereringesse tagasi juhtida (ingl. k. cell salvage). On olemas ka protsess, mille käigus veri suunatakse seadmesse, mis täidab ajutiselt mõningate kehaorganite (näiteks südame, kopsude või neerude) funktsiooni. Seadmest suunatakse patsiendi veri patsiendi vereringesse tagasi. On ka protseduurid, mille käigus veri suunatakse separaatorisse (tsentrifuugi), et oleks võimalik kõrvaldada vere kahjulikke või puudulikke osiseid. Ka võib olla eesmärgiks eraldada verest mingi komponent ning viia see organismi teise piirkonda. Samuti on olemas testid, mille käigus võetakse mingi hulk verd, et see märgistada või lisada sellele mingit ravimit, misjärel see viiakse patsiendi vereringesse tagasi.
Eeltooduga võivad olla seotud erisugused üksikasjad, peale selle töötatakse kindlasti välja uusi protseduure, ravimenetlusi ja teste. Igat varianti analüüsida ja otsust langetada pole meie ülesanne. Kristlane peab ise otsustama, kuidas tema verega kirurgilise protseduuri, meditsiinilise testi või ravi käigus ümber käiakse. Tal tuleks juba eelnevalt arsti või mõne teise spetsialisti käest uurida üksikasju selle kohta, mida tema verega protseduuri käigus võidakse teha. Seejärel tuleb tal oma südametunnistusest lähtudes otsus langetada. (Vt. kasti.)
Kristlased peaksid pidama meeles oma pühendumust Jumalale ning kohustust ’armastada teda kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma jõust’ (Luuka 10:27). Erinevalt enamikust maailmast peavad Jehoova tunnistajad oma häid suhteid Jumalaga väga kalliks. Eluandja kutsub kõiki üles panema lootuse Jeesuse äravalatud verele. Kirjutatud on: „Kelles [Jeesuses Kristuses] meil on lunastus tema vere läbi, üleastumiste andekssaamine tema armu rikkust mööda” (Efeslastele 1:7).
[Allmärkused]
^ lõik 4 Professor Frank H. Gorman kirjutab: „Vere väljalaskmist võib kõige paremini mõista kui austusavaldust, milles väljendub austus looma elu vastu, seega austus Jumala vastu, kes selle elu on loonud ning jätkuvalt selle eest hoolitseb.”
^ lõik 5 1951. aasta 1. juuli „Vahitorn” (inglise keeles) vastas selle teemaga seotud võtmeküsimustele ning näitas, miks doonorivere ülekanded pole kohased.
[Kast/pildid lk 31]
KÜSIMUSED, MIS TULEKS ENDALE ESITADA
Kas minu südametunnistus lubaks mul pidada verd, mis juhitakse minu organismist välja ja mille ringlus ehk koguni katkestatakse mingiks ajaks, siiski osaks endast, mistõttu seda ei oleks vaja ’maha kallata’?
Kas see häiriks minu Piibli põhjal kasvatatud südametunnistust, kui mingi osa minu verest diagnostilise või terapeutilise protseduuri käigus eemaldatakse, modifitseeritakse ja suunatakse minu organismi sees- või välispidiselt tagasi?