Elulugu

„Et usk mul eal ei kahaneks!”

JUTUSTANUD HERBERT MÜLLER

Mõni kuu pärast Hitleri vägede sissetungi keelustati Hollandis Jehoova tunnistajate töö. Üsna pea olin ma nende nimekirjas, kellele natsid kõige enam jahti pidasid, ning mind aeti taga nagu looma.

KUI olin kord enda varjamisest ja ringijooksmisest kohutavalt kurnatud, ütlesin oma naisele, et sõjaväelaste kätte langemine oleks ehk koguni kergendus. Siis aga tulid mulle meelde ühe laulu sõnad: „Et usk mul eal ei kahaneks, ehk vastaline rõhub mind.” * See laul andis mulle uut jõudu ning viis mind mõtetes tagasi mu vanemate juurde Saksamaal ja päevadesse, mil mu sõbrad laulsid mulle seda laulu hüvastijätuks. Lubage, et jagan oma mälestusi teiega.

Mu vanemate eeskuju

Sündisin aastal 1913 Copitzi linnas Saksamaal ning mu vanemad olid evangeelse kiriku liikmed. * Seitse aastat hiljem, aastal 1920, lahkus isa kirikust. 6. aprillil palus ta kirikust lahkumise avaldust. Linna perekonnaseisuametnik täitis selle. Nädala pärast oli isa aga taas tema juures, kuna avalduses polevat ära märgitud tema tütart. Ametnik täitis teise dokumendi, pannes kirja, et kirikust võtab end lahti ka Martha Margaretha Müller. Sel ajal oli mu õde Margaretha pooleteiseaastane. Selles, mis puudutas Jehoova kummardamist, oli isa vankumatu!

Selsamal aastal said mu vanematest ristitud piibliuurijad, nagu Jehoova tunnistajaid  tol ajal nimetati. Isa oli meie, laste suhtes nõudlik, kuid tema lojaalsus Jehoovale tegi meil lihtsamaks ta juhatust vastu võtta. Lojaalsus ajendas mu vanemaid tegema ka muudatusi elus. Näiteks oli aeg, mil me ei tohtinud pühapäeviti õues mängida. Kuid ühel pühapäeval aastal 1925 ütlesid vanemad, et nüüd läheme välja jalutama. Võtsime kaasa veidi toidupoolist ja veetsime koos lõbusalt aega – mis oli palju toredam kui terve päev toas istuda! Isa ütles, et õppis midagi viimaselt konvendilt, mis pani teda muutma oma suhtumist pühapäeva tegemistesse. Samasugust valmidust muudatusi teha ilmutas ta ka hiljem.

Ehkki mu vanemate tervis polnud kõige parem, tegid nad usinasti kuulutustööd. Näiteks sõitsime rongiga ühel õhtul koos ülejäänud kogudusega Regensburgi linna, mis asub umbes 300 kilomeetri kaugusel Dresdenist, et levitada seal traktaati „Süüdistus vaimulikele”. Järgmisel päeval levitasime kõikjal selles linnas traktaate ja kui olime lõpetanud, sõitsime rongiga tagasi. Olime kodust ära olnud ligi 24 tundi.

Lahkun kodust

Meie koguduses oli oma noorte grupp ja sellega läbikäimine aitas mul samuti vaimselt edeneda. Igal nädalal said üle 14 aasta vanused noored kokku koguduse vanemate vendadega. Mängisime mänge ja musitseerisime, uurisime Piiblit ning rääkisime loomisest ja teadusest. Kuid aastal 1932, kui olin 19-aastane, tuli mul selle grupiga hüvasti jätta.

Sellesama aasta aprillis sai isa Vahitorni ühingu Magdeburgi büroost kirja. Ühing otsis kedagi, kes oskaks autot juhtida ja sooviks pioneerina teenida. Ma teadsin, et mu vanemad tahaksid mind näha pioneerina teenimas, kuid tundsin, et ma ei saa. Kuna mu vanemad olid vaesed, olin hakanud parandama jalgrattaid, õmblus- ja kirjutusmasinaid ning muid kontoriseadmeid juba 14-aastaselt. Kuidas ma saan oma pere maha jätta? Nad vajavad mind. Pealegi polnud ma veel ristitud. Isa kutsus mind enda kõrvale istuma ja hakkas esitama küsimusi, et näha, kas ma mõistan ristimise tähendust. Kui mu vastused olid teda veennud selles, et olen vaimselt piisavalt küps ristimiseks, ütles ta: „Sa peaksid selle ülesande vastu võtma.” Seda ma tegingi.

Nädala pärast sain ma kutse tulla Magdeburgi. Kui mu sõbrad meie noortegrupist sellest kuulda said, tahtsid nad mu ärasaatmiseks laulda ühe rõõmsa laulu. Nad olid üllatunud mu valitud laulu üle, sest pidasid seda liiga tõsiseks. Sellegipoolest laulsid kõik viiuli-, mandoliini- ja kitarrimängu saatel: „Et usk mul eal ei kahaneks, ehk vastaline rõhub mind; see iialgi ei värise, kui kuri on ka ilm.” Sel päeval  ei osanud ma arvata, kui sageli annavad need sõnad mulle jõudu eelolevatel aastatel.

Tormiline algus

Pärast seda kui Magdeburgi vennad oli mu autosõiduoskust kontrollinud, usaldati mulle ja veel neljale pioneerile auto ning me suundusime Belgia lähedale Schneifeli. Peagi mõistsime, kui vajalik see auto meile on. Selle kandi katoliku kirikule ei meeldinud meie sealolek ning preestrite ülesässitatud külaelanikud sageli juba ootasid, et meid minema kihutada. Nii mõnigi kord aitas auto meil nende kõblaste ja harkide eest pakku pääseda.

Pärast 1933. aasta mälestusõhtut ütles meile regionaalülevaataja Paul Grossmann, et ühingu töö Saksamaal on keelustatud. Varsti pärast seda palusid vennad harubüroost mul tulla autoga Magdeburgi, võtta peale kirjandus ja viia see Saksimaale, umbes 100 kilomeetri kaugusele Magdeburgist. Kui ma aga Magdeburgi jõudsin, oli Gestapo (natside salapolitsei) juba sulgenud ühingu büroo. Jätsin auto ühe venna juurde Leipzigi ja tulin koju – kuid mitte kauaks.

Ühingu Šveitsi büroo kutsus mind tegema pioneeritööd Hollandis. Mõtlesin lahkuda nädala-kahe pärast. Kuid isa soovitas teha seda kohe. Võtsin ta nõuannet kuulda ja lahkusin kodunt mõne tunniga. Järgmisel päeval tuli politsei mu isa majja, et mind kui väeteenistusest kõrvalehoidjat vahistada, kuid nad jäid hiljaks.

Pioneeritöö algus Hollandis

15. augustil 1933 jõudsin ma pioneerikodusse Heemstede linnas, mis jääb 25 kilomeetri kaugusele Amsterdamist. Järgmisel päeval läksin kuulutama, ehkki hollandi keelt ei rääkinud ma sõnagi. Hoidsin käes tunnistuskaarti, kuhu oli trükitud sõnum – nii ma alustasin. Oli tõepoolest julgustav, kui üks katoliku naine võttis mu käest raamatu „Lepitus”! Selsamal päeval levitasin veel 27 brošüüri. Selle esimese päeva lõpus mu süda laulis sees, sest sain taas vabalt kuulutada.

Noil päevil polnud pioneeridel muud sissetulekuallikat kui annetused, mis anti kirjanduse eest. Selle raha eest ostsime toitu ja muud vajalikku. Kui kuu lõpus raha veidi üle jäi, jagati see pioneeride vahel isiklike kulude katteks. Meil polnud materiaalselt palju, kuid Jehoova hoolitses meie eest nii hästi, et 1934. aastal sain minna konvendile Šveitsi.

Ustav kaaslane

Sel konvendil nägin ma 18-aastast Erika Finket. Teadsin teda juba sellest ajast, kui elasin kodus. Ta oli mu õe Margaretha sõbranna ja ma olin alati imetlenud seda, kui kindlalt ta seisis tõe eest. Varsti pärast Erika ristimist aastal 1932 kandis keegi Gestapole ette, et Erika keeldub ütlemast „Heil Hitler!”. Gestapo võttis ta kinni ning nõudis seletust selle keeldumise kohta. Erika luges ametnikule politseijaoskonnas ette teksti Apostlite teod 17:3 ja selgitas, et Jumal määras ainult ühe inimese Päästjaks, Jeesuse Kristuse. „Kas mõni teine veel usub samamoodi kui sina?” tahtis ametnik  teada. Erika keeldus nimetamast nimesid. Kui politseinik ähvardas teda vahistada, ütles Erika, et ta pigem sureb, kui ütleb mõne nime. Ametnik karjus talle näkku: „Kao siit minema. Kasi koju. Heil Hitler!”

Pärast konventi tulin ma tagasi Hollandisse ning Erika jäi Šveitsi. Me mõlemad tundsime, et sõprus meie vahel oli süvenenud. Šveitsis olles kuulis Erika, et kodus on Gestapo teda otsimas käinud. Seepärast otsustas ta jääda Šveitsi ja seal pioneeritööd jätkata. Mõni kuu hiljem palus ühing tal minna Hispaaniasse. Ta tegi pioneeritööd Madridis, Bilbaos ja hiljem San Sebastiáni linnas, kus tema ja ta pioneeritöökaaslane vaimulike õhutatud vastupanu tõttu vahi alla võeti. 1935. aastal sunniti nad Hispaaniast lahkuma. Erika tuli Hollandisse ja selsamal aastal me abiellusime.

Ähvardavad sõjapilved

Pärast abiellumist tegime koos pioneeritööd Heemstedes ning hiljem kolisime Rotterdami. Seal sündis 1937. aastal meie poeg Wolfgang. Aasta pärast kolisime Hollandi põhjaossa Groningeni, kus meiega koos elasid saksa pioneerid Ferdinand ja Helga Holtorf koos tütrega. 1938. aasta juulis teatas ühing, et Hollandi valitsus on väljastanud teadaande, mis keelab saksa rahvusest Jehoova tunnistajatel kuulutada. Umbes samal ajal määrati mind ka vööndisulaseks (ringkonnaülevaataja) ning meie pere kolis elama ühingu paati nimega „Valgusekandja”, mis oli koduks Hollandi põhjaosas teenivatele pioneeridele. Suurema osa ajast olin perekonnast eemal, kuna külastasin üht kogudust teise järel, et julgustada vendi jätkama kuulutustööd. Ja seda vennad tõepoolest tegid. Mõni isegi veel rohkem. Heaks eeskujuks selles oli Wim Kettelari.

Wim oli noor mees, kui ma teda kohtasin. Ta võttis tõe vastu, kuid oli talusulasena tööga väga hõivatud. „Kui sa tahad rohkem aega kasutada Jehoova teenimiseks, peaksid tööd vahetama,” andsin talle nõu. Ta tegigi seda. Kui me hiljem kohtusime, innustasin teda alustama pioneeritööd. „Kuid ma pean tööd tegema, et süüa saada,” vastas ta. „Sa saad süüa,” kinnitasin ma talle, „Jehoova hoolitseb sinu eest.” Wim alustas pioneerteenistust. Veel hiljemgi, II maailmasõja ajal, teenis ta reisiva ülevaatajana. Praegu on Wim üle 80 ja endiselt innukas Jehoova teenija. Jehoova tõepoolest hoolitses ta eest.

Keelu all ja tagaotsitav

Maikuus aastal 1940, umbes aasta pärast meie teise lapse Reina sündi alistus Hollandi armee ja natsid okupeerisid Hollandi. Juulikuus võttis Gestapo enda valdusse ühingu büroo ja trükikoja. Järgmine aasta tõi endaga kaasa tunnistajate arreteerimise laine, ning see tabas ka mind. Kuna olin tunnistaja ja sakslane, kes oleks pidanud ea poolest sõjaväes teenima, ei olnud mul raske arvata, mida Gestapo minuga teeb. Püüdsin tasapisi harjutada end mõttega, et ei näe oma peret enam kunagi.

Kuid 1941. aasta mais lasi Gestapo mu vanglast välja ning käskis mul minna end  väeteenistusse kirja panema. Ma ei suutnud seda uskuda. Kadusin kui tuul ning veel samal kuul olin tagasi ringkonnatööl. Sattusin nüüd nende nimekirja, kellele Gestapo kõige enam jahti pidas.

Kuidas tuli toime perekond

Mu naine oli koos lastega kolinud Vordeni külla, mis asub maa idaosas. Et nende elu mitte kaalule panna, käisin kodus väga harva (Matteuse 10:16). Kindluse huvides ei kutsunud vennad mitte pärisnime pidi, vaid varjunimega Duitse Jan (saksa Jaan). Isegi mu nelja-aastane poeg Wolfgang ei tohtinud rääkida isast, vaid pidi ütlema Ome Jan (onu Jaan). Tema jaoks oli see emotsionaalselt väga raske.

Sel ajal kui mina redus olin, hoolitses Erika laste eest ja tegi kuulutustööd. Ta pani kaheaastase Reina istuma jalgratta pakiraamile ja nii läksid nad kahekesi maapiirkonda kuulutama. Kuigi toiduga oli kitsas, ei pidanud pere kunagi nälga kannatama (Matteuse 6:33). Üks katoliiklasest talupidaja, kelle õmblusmasina ma kunagi olin parandanud, andis kartuleid. Tema kaudu sain ma ka saata Erikale sõnumeid. Kord maksis Erika rohupoes ravimi eest ühe kuldna. Poepidaja aga teadis, et Erika on pagulane ega saa toidunormikaarte, ning andis talle rohu ja kaks kuldnat peale selle. Taolised heateod aitasid tal vastu pidada (Heebrealastele 13:5).

Töötan õlg õla kõrval julgete vendadega

Vahepeal jätkasin koguduste külastamist, ehkki puutusin kokku vaid koguduste vastutavate vendadega. Gestapo oli mul kogu aeg kannul, seepärast ei saanud ma kuskil peatuda üle mõne tunni. Enamik vendi ja õdesid mind näha ei tohtinud. Nad tundsid ainult neid tunnistajaid, kes kuulusid nende väiksesse piibliuurimisgruppi. Seepärast juhtuski, et kaks lihast õde, kes elasid sama linna eri osades, said alles pärast II maailmasõda teada, et nad mõlemad on sõja ajal Jehoova tunnistajaks saanud.

 Mu ülesannete juurde kuulus muu hulgas ka ühingu kirjandusele pelgupaiga otsimine. Peitsime samuti paberit, trüki- ja kirjutusmasinaid, et nende abil vajaduse korral „Vahitorne” paljundada. Aeg-ajalt pidime ühingu trükitud raamatud ühest peidupaigast teise viima. Mäletan, kui ränk töö oli kord vedada 30 tuubil täis kirjanduskasti teise kohta ning ise sealjuures märkamatuks jääda!

Peale selle organiseerisime keelust hoolimata toidu transporti Hollandi idaosa farmidest läänes asuvatesse linnadesse. Laadisime toidu hobuveokile ja asusime lääne poole teele. Jõe ületamiseks ei saanud me aga kasutada ühtegi silda, sest neid valvasid sõdurid. Ladusime siis oma laadungi väikestesse paatidesse, sõidutasime toidumoona üle jõe ja tõstsime selle seejärel teise veovankrisse. Kui jõudsime linna, mis oli meie sihtkohaks, ootasime pimeda saabumiseni, tõmbasime hobuse kapjade ümber sokid ja liikusime tasahilju koguduse salajase toidulaoni. Sealt jagati toit välja abivajajatele vendadele.

Kui Saksa armee oleks sellise toidulao jälile saanud, oleks see võinud maksta kellegi elu. Sellegipoolest oli vendi, kes tahtsid aidata. Näiteks lubas Bloeminkide perekond Amersfoorti linnas kasutada oma elutuba toidulaona, ehkki nende maja oli vaid kiviviske kaugusel Saksa armee garnisonist. Sellised julged kuulutajad olid valmis andma oma elu vendade eest.

Jehoova aitas meil naisega neil keeluaegadel ustavaks jääda. 1945. aasta mais said Saksa väed lüüa ja lõppes lõpuks mu pagulaselu. Ühing palus mul niikaua jätkata reisiva ülevaataja tööd, kuni leidub asendajaid. Aastal 1947 võttis mu töö üle Bertus van der Bijl. * Selleks ajaks oli meil sündinud juba kolmas laps ning me asusime elama maa idaossa.

Kurvastus ja rõõm

Sõja möödudes sain ma teada, et aasta pärast minu lahkumist Hollandist pandi mu isa vangi. Ta vabastati sealt kahel korral nõrga tervise pärast, kuid vangistati siis jälle. Veebruaris 1938 saadeti ta Buchenwaldi koonduslaagrisse ja seejärel Dachausse. Seal, 14. mail 1942, ta suri. Ta jäi lõpuni kindlaks ja ustavaks.

Ka ema saadeti Dachau laagrisse, kust ta vabanes aastal 1945. Mu vanemate vankumatu eeskuju aitas palju kaasa sellele, et sain kogeda rikkalikult vaimseid õnnistusi, ning seepärast oli meil hea meel kutsuda ema 1954. aastal elama koos meiega. Temaga koos tuli mu õde Margaretha, kes oli teeninud pioneerina kommunistlikul Ida-Saksamaal alates aastast 1945. Kuigi ema oli haige ega rääkinud hollandi keelt, osales ta kuulutustööl, kuni ta 1957. aasta oktoobris lõpetas ustavalt oma maise elutee.

1955. aasta konvent Saksamaal Nürnbergis oli midagi erilist. Kui me sinna saabusime, rääkisid meile Dresdeni vennad, et ka Erika ema on konvendil. Erika polnud näinud teda 21 aastat, kuna Dresden oli Ida-Saksamaa valitsusvõimu alluvuses. Kui palju rõõmu see tõi emale ja tütrele, kes teineteist taas leidsid ja embasid!

Aja jooksul kasvas meie lastepere kaheksaliikmeliseks. Kurvastuseks kaotasime ühe poja autoõnnetuses. Kuid suurt rõõmu toob meile see, et kõik ülejäänud lapsed teenivad Jehoovat. Oleme õnnelikud, et meie poeg Wolfgang teeb koos oma naisega ringkonnatööd ning et nendegi poeg on ringkonnaülevaataja.

Olen tänulik selle eest, et olen näinud Jehoova töö kasvu Hollandis. Kui ma 1933. aastal pioneeritööd alustasin, oli siin tunnistajaid saja ringis. Nüüd aga on meid rohkem kui 30 000. Ehkki meie ihujõud kahaneb, tahame mõlemad Erikaga ikka meeles pidada selle ammuse laulu sõnu: „Et usk mul eal ei kahaneks.”

[Allmärkused]

[Pilt lk 23]

Meie noortegrupp puhkamas pärast põlluteenistust

[Pilt lk 24]

Käisime koos teiste pioneeridega läbi Schneifeli territooriumi. Olin siis 20-aastane

[Pilt lk 25]

Koos Erika ja Wolfgangiga aastal 1940

[Pilt lk 26]

Vasakult paremale: mu pojapoeg Jonathan koos naise Mirjamiga; Erika, mina ja mu poeg Wolfgang oma naise Juliaga

[Pilt lk 26]

Pilt mu isast, mille joonistas 1941. aastal isaga koos vangis olnud vend