Mida võime õppida esimese inimpaari loost

JUMAL vaatas planeet Maad, mida ta valmistas ette inimasustuse jaoks. Ta nägi, et see, mis ta oli teinud, on hea. Töö tehtud, ta kuulutas koguni, et see on „väga hea” (1. Moosese 1:12, 18, 21, 25, 31). Ent enne, kui Jumal oli jõudnud sellise täiusliku lõpptulemuseni, rääkis ta millestki, mis „ei ole hea”. Muidugi ei valmistanud Jumal midagi ebatäiuslikku. See tähendas lihtsalt seda, et tema loodu polnud veel täiesti valmis. „Inimesel ei ole hea üksi olla,” ütles Jehoova. „Ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on!” (1. Moosese 2:18.)

Jehoova eesmärk oli, et inimesed elaksid maises paradiisis igavesti, oleksid terved ja õnnelikud ning et neil poleks millestki puudust. Kogu inimkonna esiisa oli Aadam. Tema naine Eeva „sai kõigi elavate  emaks” (1. Moosese 3:20). Ja kuigi maa peal elab praegu miljardeid inimesi, pole nad kaugeltki täiuslikud.

Jutustus Aadamast ja Eevast on hästi tuntud. Kuid millist praktilist kasu võiksime meie nende loost saada? Mida võime esimese inimpaari elust õppida?

„Ta lõi tema meheks ja naiseks”

Kui Aadam loomadele nimesid pani, märkas ta, et neil kõigil on paariline, temal aga mitte. Kui ta siis nägi kaunist naist, kelle Jehoova oli loonud tema küljeluust, tundis ta suurt rõõmu. Mõistes, et naine on osa temast, ütles Aadam: „See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast! Teda peab hüütama mehe naiseks, sest ta on mehest võetud!” (1. Moosese 2:18–23).

Mees vajas abilist. Nüüd sai ta just õige abilise. Eeva oli loodud igas suhtes Aadamale täienduseks, seda nii aiataolise kodu ja loomade eest hoolitsemises, laste saamises kui ka intellektuaalsete vajaduste rahuldamises ja tõelise kaasluse pakkumises (1. Moosese 1:26–30).

Jehoova täitis selle inimpaari kõik mõistlikud soovid. Tuues Eeva tema mehe juurde ja kinnitades sellega nende liidu, rajas Jumal abielu- ja perekonnakorralduse, millest pidi organiseeritama ühiskond. Jutustus Esimeses Moosese raamatus ütleb: „Mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha.” Ja kui Jehoova õnnistas esimest abielupaari ning käskis neil olla viljakad, näitas ta selgelt oma soovi, et iga laps sünniks armastavasse perekonda, kus isa ja ema hoolitsevad tema eest (1. Moosese 1:28; 2:24).

Jumala „näo järgi”

Aadam oli Jumala täiuslik poeg, kes oli loodud Tema näo järgi, Tema sarnaseks. Kuna aga „Jumal on Vaim”, ei ole see sarnasus füüsiline (1. Moosese 1:26; Johannese 4:24). Sarnasus väljendub omadustes, mis tegid inimese palju kõrgemaks loomadest. Jumal andis kohe alguses inimesele sellised omadused nagu armastus, tarkus, jõud ja õiglus. Inimesele anti ka vaba tahe ja võime arendada endas vaimsust. Sisemine moraalitaju ehk südametunnistus võimaldas tal teha vahet õigel ja valel. Tänu intellektuaalsetele võimetele sai ta mõtiskleda inimeste eksistentsi põhjuse üle, omandada teadmisi Looja kohta ning arendada temaga lähedasi suhteid. Seega oli Aadamal kõik mis vaja, et täita maa peal seda tööd, mille Jumal talle teha oli andnud.

Eeva patustab

Kahtlemata andis Aadam Eevale kiiresti teada Jehoova keelu mitte süüa ühest aia puust, nimelt hea ja kurja tundmise puust. Nad võisid süüa kõigi teiste, ent mitte selle puu vilja. Kui nad selle vilja võtaksid, sureksid nad selsamal päeval (1. Moosese 2:16, 17).

Peagi tõstatati seoses keelatud viljaga vaidlusküsimus. Eevat kõnetas madu, keda nähtamatu vaimolevus kasutas oma eestkõnelejana. Näiliselt süütult küsis madu: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?” Eeva vastas, et neil on keelatud süüa ainult ühe puu vilja. Siis aga lükkas madu ümber Jumala sõnad, öeldes naisele: „Te ei sure kummatigi mitte, vaid Jumal teab, et mil päeval te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja!” Nüüd hakkas naine keelatud puud hoopis teises valguses nägema. „Puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu.” Eeva, keda oldi täielikult petetud, rikkus Jumala seadust (1. Moosese 3:1–6; 1. Timoteosele 2:14).

Kas see oli paratamatu, et Eeva patustas? Mitte mingil juhul. Pane ennast tema olukorda. Madu väitis hoopis vastupidist sellele, mida Jumal ja Aadam olid öelnud. Mida tunneksid sina, kui võhivõõras inimene süüdistaks ebaaususes kedagi, keda sa armastad ja  usaldad? Eeva oleks pidanud reageerima teistmoodi, tundma vastikust ja nördimust, isegi keelduma kuulamast. Ja kes oli üldse madu, et ta võis seada kahtluse alla Jumala õigluse ja Aadama sõnad? Austusest peaseisundi vastu oleks Eeva pidanud enne otsuse langetamist oma mehelt nõu küsima. Seda peaksime tegema ka meie, kui keegi väidab vastupidist Jumala antud juhistele. Siiski usaldas Eeva Kiusaja sõnu ning tahtis ise otsustada, mis on hea ja mis on halb. Mida rohkem ta selle idee peale mõtles, seda enam see talle meeldima hakkas. Millise vea ta küll tegi, kui hellitas valet lootust, selle asemel et see mõte oma peast välja visata ning arutada seda küsimust perekonnapeaga! (1. Korintlastele 11:3; Jakoobuse 1:14, 15.)

Aadam kuulab oma naise sõna

Peagi meelitas Eeva ka Aadama pattu tegema. Kuidas mõista seda, et Aadam nii kergesti Eevaga kaasa läks? (1. Moosese 3:6, 17.) Aadam seisis lojaalsuskonflikti ees. Kas kuuletuda oma Loojale, kes oli andnud talle kõik, kaasa arvatud kalli naise Eeva? Kas peaks Aadam otsima Jumalalt juhatust selles suhtes, mida ette võtta, või minema kaasa oma naisega? Aadam teadis väga hästi, et see, mida Eeva lootis vilja söömisega saavutada, on illusoorne. Apostel Paulus kirjutas inspiratsiooni all: „Ega Aadamat petetud, vaid naist peteti ja ta sattus üleastumisse” (1. Timoteosele 2:14). Seega hakkas Aadam teadlikult Jehoovale vastu. Tema kartus jääda naisest ilma oli tõenäoliselt suurem kui usk Jumala suutlikkusse see olukord lahendada.

Aadama tegu oli ennasthävitav. See tähendas ka surma kõigile tema järeltulijatele, keda Jehoova halastavalt lubas tal sigitada, kuna kõik Aadama lapsed sündisid patu ja surma needuse all (Roomlastele 5:12). Kui suur oli küll iseka sõnakuulmatuse hind!

 Patu tagajärjed

Patu kohene tagajärg oli häbi. Selle asemel et joosta suure rõõmuga Jehoovaga rääkima, peitsid Aadam ja Eeva end ära (1. Moosese 3:8). Nende sõprus Jehoovaga oli purunenud. Kui Jumal nendelt küsis, mis nad teinud olid, ei tundnud kumbki mingisugust kahetsust, kuigi nad teadsid väga hästi, et nad olid Jumala seadust rikkunud. Keelatud vilja söömisega pöörasid nad selja Jumala headusele.

Jehoova andis teada, et laste ilmaletoomisega kaasneb suurem valu. Eeva hakkab oma meest himustama, mees aga tema üle valitsema. Eeva püüd sõltumatuks saada lõppes hoopis vastupidisega. Aadam peab nüüd hakkama maa saaki vaevaga sööma. Selle asemel et Eedeni aias ilma vaevanägemiseta süüa saada, pidi Aadam raske tööga hakkama toitu muretsema, kuni ta sai mullaks, millest ta tehtud oli (1. Moosese 3:16–19).

Lõpuks aeti Aadam ja Eeva Eedeni aiast välja. Jehoova ütles: „Vaata, inimene on saanud nagu üheks meie hulgast, tundes head ja kurja! Aga nüüd, et ta oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ja ei sööks ega elaks igavesti”, – „ „See lause jääb poolikuks,” märgib õpetlane Gordon Wenham, ning meil tuleb lõpetada Jumala ütlematajäänud mõte, milleks oli eeldatavasti see, et „ma ajan ta sellest aiast välja”. Üldjuhul annab piiblikirjutaja teada Jumala tervikliku mõtte. Kuid selles kohas „annab lõpu väljajätt mõista Jumala tegutsemise kiirust. Ta oli vaevalt rääkimise lõpetanud, kui nad sellest aiast välja aeti”, jätkab Wenham. (1. Moosese 3:22, 23.) Sellega lõppes tõenäoliselt igasugune suhtlemine Jehoova ja esimese inimpaari vahel.

Aadam ja Eeva ei surnud füüsiliselt 24 tunni jooksul. Siiski surid nad vaimses mõttes. Kuna Aadam ja Eeva olid oma Eluallikast pöördumatult eemaldunud, hakkasid nad manduma, kuni surid. Kujuta ette, kui valus võis olla nende esimene kokkupuude surmaga, kui nende esmasündinu Kain mõrvas nende teise poja Aabeli (1. Moosese 4:1–16).

Pärast seda juhtumit pole Piiblis esimesest inimpaarist enam palju räägitud. Nende kolmas poeg Sett sündis siis, kui Aadam oli 130 aastat vana. Aadam suri 800 aastat hiljem, olles 930-aastane ning sigitanud „poegi ja tütreid” (1. Moosese 4:25; 5:3–5).

Õppetund meile

Peale selle et jutustus esimesest abielupaarist näitab meile, mis on inimühiskonna mandumise põhjus, annab see meile ka tähtsa õppetunni. Igasugune püüdlus Jehoova Jumalast sõltumatuks saada on selge rumalus. Need, kes on tõeliselt targad, usaldavad Jehoovat ja tema Sõna, mitte aga oma oletatavat tarkust. Jehoova on see, kes otsustab, mis on hea ja mis on halb, ning lühidalt öeldes on hea tegemine Jehoovale kuuletumine. Pahategemine tähendab tema seaduste rikkumist ja tema põhimõtete eiramist.

Jumal pakkus ja pakub ka praegu inimestele kõike, mida nad vajavad: igavest elu, vabadust, rahulolu, õnne, tervist, rahu, heaolu ja avastamisrõõmu. Kas me aga seda kõike nautida saame, sõltub sellest, kas me tunnistame oma täielikku sõltuvust taevasest Isast Jehoovast (Koguja 3:10–13; Jesaja 55:6–13).

[Kast/pilt lk 26]

Kas Aadama ja Eeva lugu on ainult müüt?

Usk algsesse paradiisi, mis kaotati patu pärast, oli laialdaselt levinud muistsete babüloonlaste, assüürlaste, egiptlaste ja teiste rahvaste seas. Paljudes jutustustes räägiti elupuuviljast, mis annab igavese elu neile, kes seda söövad. Niisiis mäletavad inimesed, et Eedeni aias juhtus midagi traagilist.

Tänapäeval peavad aga paljud inimesed Aadama ja Eeva lugu lihtsalt müüdiks. Ometi tunnistab enamik teadlasi, et kogu inimrass on üks pere, kes põlvneb samadest esivanematest. Paljude teoloogide arvates on võimatu eitada, et meie ühise esivanema sooritatud esimese patu tagajärjed kandusid edasi kogu inimkonnale. Uskumus, et inimesed on pärit mitmest esiisast, tähendaks seda, et esimese patu pidid sooritama kõik need esiisad. See omakorda sunniks eitama, et Kristus, „viimne Aadam”, lunastas inimkonna. Kuid Jeesus ja tema jüngrid ei seisnud sellise dilemma ees. Nad tunnistasid, et Esimese Moosese raamatu jutustus põhineb faktidel (1. Korintlastele 15:22, 45; 1. Moosese 1:27; 2:24; Matteuse 19:4, 5; Roomlastele 5:12–19).