Piibel – hinnatud ja keelatud

„Ma soovin, et Pühakiri tõlgitaks kõigisse keeltesse,” kirjutas 16. sajandi kuulus hollandi õpetlane Desiderius Erasmus.

ERASMUS ihkas südamest, et kõik inimesed võiksid Pühakirja lugeda ja mõista. Piibli vastased seisid aga tuliselt selle mõtte vastu. Tegelikult oli tollane Euroopa äärmiselt ohtlik koht igaühele, kes pisutki Piiblis sisalduva vastu huvi tundis. Näiteks andis Inglismaa parlament välja seaduse, mis ütles: „Igaüks, kes loeb Pühakirja inglise keeles, jääb ilma maast, varast ja elust ... ning kes veel pärast armuandmist on kangekaelne või ei muuda oma teguviisi, puuakse esiteks üles kuninga reetmise eest ja põletatakse seejärel kui ketser.”

Euroopa pinnal vaenas katoliku inkvisitsioon julmalt niinimetatud ketserlikke sekte, näiteks prantsuse valdeslasi, keda kiusati taga iseäranis sellepärast, et nad jutlustasid „evangeeliumide, epistlite ja teiste pühade kirjade alusel, ... ehkki Pühakirjast rääkimine ja selle selgitamine oli ilmikule täiesti lubamatu”. Lugematud mehed ja naised talusid hirmsat piinamist ja surmati selle eest, et nad armastasid Piiblit. Kõige karmimad karistused ootasid neid, kes vaid lugesid peast Meie Isa palvet või kümmet käsku ning õpetasid neid oma lastele.

 Selline sügav armastus Jumala Sõna vastu elas edasi paljude palverändurite südames, kes seilasid hõivama Põhja-Ameerikas asumaid. Raamatus „A History of Private Life–Passions of the Renaissance” öeldakse, et Ameerika algusaegadel „oli lugemine ja usk lahutamatult põimunud ning kultuur põhines täielikult Piibli tundmisel”. 1767. aastal Bostonis avaldatud jutluses anti koguni nõu: „Loe hoolsasti Pühakirja. Igal hommikul ja igal õhtul pead sa lugema ühe peatüki oma Piiblist.”

Californias Venturas asuva Barna uurimisrühma andmetel on rohkem kui 90 protsendil ameeriklastest kodus keskmiselt kolm Piiblit. Hiljutine uurimus aga näitab, et kuigi Piiblist peetakse seal siiani lugu, „on selle lugemine, uurimine ja ellurakendamine jäänud minevikku”. Enamiku teadmised Piiblist on pinnapealsed. „Vaid vähesed arvavad, et [Piibel] võiks olla kuidagi seotud praegusaja probleemide ja muredega,” märgib ühe ajalehe kolumnist.

Ilmaliku mõtteviisi tuuled

Paljud inimesed mõtlevad, et elus läbilöömiseks on vaja pelgalt mõistust ja oskust teistega koostööd teha. Piiblisse ei suhtuta kui faktide ja tõe raamatusse, vaid kui ühte paljudest teostest, mis käsitleb usulisi seisukohti ja inimeste kogemusi.

Kuidas saab siis enamik inimesi hakkama aina keerulisemate ja rahutukstegevamate elumuredega? Nende elus valitseb vaimne tühjus, neil pole kindlaid juhtnööre ega juhatust moraali ja usu vallas. Nad on kui ilma tüürita laevad, mida „õõtsutatakse ja kõigutatakse igas õpetuse tuules inimeste pettemänguga ja nende vembutamisega” (Efeslastele 4:14).

Seega peame küsima: kas Piibel on tõesti vaid üks usuraamat teiste seas? Või on see tõepoolest Jumala Sõna, mis sisaldab praktilist ja olulist teavet? (2. Timoteosele 3:16, 17.) Kas maksab pöörata Piiblile tähelepanu? Järgmine artikkel vastab nendele küsimustele.

[Pilt lk 3]

Desiderius Erasmus

[Allikaviide]

Raamatust „Deutsche Kulturgeschichte”

[Pilt lk 4]

Valdeslasi kiusati taga iseäranis sellepärast, et nad jutlustasid Pühakirja alusel

[Allikaviide]

Stichting Atlas van Stolk, Rotterdam