Hea sõnum rahust jõuab Chiapase mägismaale

„Chiapase osariigi ajaloo ühes metsikumas veresaunas tapsid ... relvastatud mehed 45 kaitsetut talupoega, sealhulgas 13 väikelast.” Nõnda andis ajaleht „El Universal” teada sellest, mis juhtus 22. detsembril 1997 Chiapase osariigis Actealis.

CHIAPAS on Mehhiko kõige lõunapoolsem osariik Guatemala piiri ääres. Sealne pikaajaline vaesus ja viletsus ajendas üht pärismaiste maaja-indiaanlaste rühmitust alustama jaanuaris 1994 Zapatistliku Rahvusliku Vabastusarmee nime all relvastatud ülestõusu. Läbirääkimised rahumeelse lahenduse üle on veninud. Mässajate ja valitsusvägede ründeretked ja pealetungid on viinud verevalamise ning surmani. Rahutuste tõttu põgenesid paljud sealsed talupojad ohutumatesse piirkondadesse.

Taoliste ebakindlate olude keskel tegutseb üks rahuarmastajate rühmitus, kes on selles poliitilises võitluses säilitanud erapooletuse. Innuga suunavad selle liikmed inimeste tähelepanu Jumala Kuningriigile kui ainsale lootusele, mis lahendab nii kohalikud kui ka terve maailma probleemid (Taaniel 2:44). Kes nad on? Need on Jehoova tunnistajad. Jeesuse käsule kuuletudes püüavad nad viia Jumala Kuningriigi head sõnumit Chiapase mägismaa kõrvalisimatesse paikadesse (Matteuse 24:14). Mismoodi nägi välja kuulutustöö taolistes oludes ning milliseid tulemusi saavutati?

„Ma olen Jehoova tunnistaja”

Noormees nimega Adolfo, kellest hiljuti oli saanud Kuningriigi kuulutaja, töötas ühel päeval Ocosingo raadiojaamas. Äkitselt kostis vali koputus. Maskidega mehed tungisid uksest sisse ja sihtisid püssiga tema pead. Nad tormasid stuudiosse, võtsid aparatuuri enda kontrolli alla ning kuulutasid eetri vahendusel valitsuse vastu sõja.

Seejärel pöördusid relvastatud mehed Adolfo poole ja käskisid tal nende liikumisega ühineda. „Ma olen Jehoova tunnistaja,” vastas Adolfo, kuigi ta polnud veel ristitud. Ta selgitas, et ainsaks rahu lootuseks on Jumala Kuningriik, ning keeldus kindlalt pakutud vormiriietusest ja relvast. Näinud tema otsusekindlat hoiakut, lasid nad tal minna. Hiljem seda vahejuhtumit meenutades ütles Adolfo: „See sündmus tugevdas tohutult mu usku.”

Lõpuks olukord stabiliseerus, kuid piirkond oli endiselt sõjaväe kontrolli all. Sellest hoolimata võttis Adolfo rõõmuga vastu kohaliku koguduse vanemate kutse aidata seal kandis üht eraldiasuvat kristlaste gruppi. Ta pidi  läbima rida kontrollpunkte, ent sõdurid suhtusid temasse lugupidamisega, kui kuulsid ta olevat Jehoova tunnistaja. Hiljem Adolfo ristiti ning ta on tundnud suurt rahulolu, et on saanud aidata sel eraldiasuval grupil kasvada Jehoova tunnistajate koguduseks. „Nüüd võin ristituna täiesti veendunult öelda, et olen Jehoova tunnistaja!” kuulutas Adolfo.

’Jehoova andis meile jõudu’

Peagi pärast seda, kui Zapatistlik Rahvuslik Vabastusarmee kuulutas raadio vahendusel valitsusele sõja, põgenesid inimesed linnast. Täisajalise kuulutajana (ehk pioneerina) teeniv Francisco selgitas, kuidas Jehoova talle ja ta naisele raskustega toimetulekuks jõudu andis.

„Otsustasime põgeneda kolmetunnise jalgsimatka kaugusele jäävasse piirkonda, kuna seal oli kogudus ning me tahtsime olla vendade keskel. Varsti jõudis kätte aeg, mil Palenques pidi toimuma ringkonnakokkutulek. Me ei tahtnud naisega puududa pioneeridele mõeldud erikoosolekust, kuid saime teada, et Vabastusarmee on konvenditee sulgenud. Otsustasime minna džungli kaudu ja selleks rännakuks kulus meil üheksa tundi.  Jõudsime pioneeride koosolekule õigeaegselt ning olime nii sellest kui ka kogu kokkutulekuprogrammist väga vaimustatud.

Koju naastes avastasime, et meie maja on maha põletatud ja loomad varastatud. Järele oli jäänud vaid väike kotitäis riideid. Olime oma kaotuse pärast kurvad, kuid Ocosingo vennad võtsid meid lahkelt enda juurde elama. Nad õpetasid meile ka töid, mida me talupidajatena polnud kunagi teinud. Üks vend näitas mulle, kuidas pildistada, teine jälle õpetas kingsepatööd. Nii oleme naisega suutnud endale siiamaani ilma pioneerteenistust katkestamata elatist teenida. Juhtunu peale tagasi mõeldes mõistame, et ehkki polnud kerge vastu pidada, andis Jehoova meile jõudu.”

Kuulutustöö viljad

Chiapase osariigi tunnistajad ei lasknud end raskustest ega ohtudest heidutada, vaid tegid erilisi pingutusi, viimaks head sõnumit sealse piirkonna inimestele. Näiteks levitasid nad 1995. aasta aprillis ja mais hoogtöö käigus koos kaaskristlastega kogu maailmast „Kuningriigi sõnumit” nr. 34, mis kandis iseäranis sobivat pealkirja „Miks on meie elus nii palju probleeme?”.

Selle hoogtöö käigus leidis üldpioneer Ciro Pueblo Nuevost ühe huvitatud perekonna. Kolm päeva hiljem õnnestus tal nendega piibliuurimist alustada. Ent kui Ciro oma kaaslasega sinna järgmine kord tagasi läks, et piibliuurimist jätkata, polnud majaperemeest kodus. Kohal oli hoopis rühm maskidega mehi, kes ootasid peremeest sooviga talle midagi halba teha. Nad küsisid Cirolt ja tema kaaslaselt, mida nood otsivad, ning ähvardasid nad ära tappa. Teinud vaikse palve Jehoovale, selgitasid kaks kristlast julgelt, et nad tulid sellele perele Piiblit õpetama. Seepeale lasid maskidega mehed neil minna. Mingil põhjusel ei tulnudki peremees sel päeval üldse koju.

Peaaegu kolm aastat hiljem ilmus see mees Ciro suureks üllatuseks tema ukse taha. Missugust rõõmu Ciro tundis, kui kuulis, et kogu tema pere on ristitud ning kuulub nüüd ühte Guatemala kogudusse. Üks nende tütardest teenis kogunisti üldpioneerina.

Vaimset toitu osatakse hinnata

Ehkki rasked ajad Chiapases pole möödas, väärtustavad sealsed tunnistajad koosolekuid väga, nagu teatab üks piirkonnaülevaataja (Heebrealastele 10:24, 25). Ta jutustab, mis juhtus hiljutisel ühepäevasel erikokkutulekul. Selle algus oli planeeritud varahommikule, nii et kohalviibijad  võiksid koju jõuda päevavalges, mil väljas on veel suhteliselt ohutu. Ehkki enamikul tuli kokkutulekule jõudmiseks kõndida rohkem kui kolm tundi läbi džungli, olid kõik hommikul kella seitsmeks oma istekohal. Nende seas oli ka kuus vabastusarmeelast, kes kuulasid ja plaksutasid kaasa, nautides ilmselt seda programmi. Ka neil tuli kokkutulekule jõudmiseks kolm tundi kõndida. Samuti käis 20 vabastusarmeelast kohalikus kuningriigisaalis peetud Kristuse mälestusõhtul.

Üks teine noor sissisalklane sai oma ülemustelt käsu džunglipiirkonnas patrullida. Kui ta sinna kohale jõudis, avastas ta, et kõik elanikud, kellest suurem osa olid Jehoova tunnistajad, olid piirkonnast põgenenud. Nõnda seadis ta end sisse ühte mahajäetud majja. Kuna tal polnud suurt midagi teha, hakkas ta lugema raamatuid, mida ta maja ümbert oli leidnud. Tuli välja, et need olid Vahitorni ühingu väljaanded, mis olid Jehoova tunnistajatest maha jäänud. Üksi olles oli noormehel aega loetu üle mõtiskleda. Ta jõudis otsusele, et peab oma elu muutma ja relvad maha panema. Niipea kui oli võimalik, otsis ta Jehoova tunnistajad üles ning hakkas nendega Piiblit uurima. Kuue kuu pärast rääkis ta head sõnumit juba teistele. Nii tema kui ka veel tema pere kolm liiget, kes olid varem sissiliikumise poolehoidjad, on nüüd ristitud kristlased.

Positiivne külg

Kuigi tekkinud konflikt tõi kaasa palju raskusi, avaldas see positiivset mõju inimeste suhtumisele kuulutustöösse. Kogudusevanem, kes on pärit linnast, kus kokkupõrge alguse sai, jutustab: „Umbes viis päeva hiljem pärast konflikti puhkemist suutsime organiseerida kuulutustööd nii linna sees kui ka väljas. Inimesed kuulasid meid õhinaga. Levitasime hulga piiblilist kirjandust ning alustasime mitu piibliuurimist. Kui ühes piirkonnas suhtusid paljud varemalt tõesse vaenulikult, siis konflikti tõttu nad nüüd kuulavad meid, uurivad Piiblit ning käivad koosolekutel ja konventidel.”

Vennad on rõõmsad, et on saanud oma teokraatlikku tegevust jätkata, vaatamata väga ebastabiilsetele oludele. Nii valitsusvägede kui ka Zapatistliku Rahvusliku Vabastusarmee teadmisel peavad nad ikka uskutugevdavaid kokkutulekuid. Samuti on reisivate ülevaatajate külastused andnud vendadele suurt indu edasi kuulutada. Huvitaval kombel jagavad julgustussõnu isegi konfliktis osalejad, innustades tunnistajaid sageli oma kuulutustööd jätkama.

Aja jooksul on Chiapase elanikel katsumusi ja raskusi mõnevõrra vähemaks jäänud, kuid samas pole need sugugi lõppenud. Ometi on üks asi kindel: Jehoova tunnistajad teevad lakkamatult pingutusi, et viia inimestele Jumala Sõnas Piiblis leiduvat head sõnumit rahust (Apostlite teod 10:34–36; Efeslastele 6:15). Nii nagu prohvet Jeremija, mõistavad nad, et „inimese tee ei olene temast enesest, ei ole ränduri käes juhtida oma sammu” (Jeremija 10:23). Üksnes Jumala Poja Jeesuse Kristuse juhitav Kuningriik suudab tuua lahenduse maailmas valitsevale ülekohtule ja vaesusele (Matteuse 6:10).

[Kaart lk 9]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Mehhiko laht

CHIAPAS

GUATEMALA

Vaikne ookean

[Allikaviide]

Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.

[Pilt lk 9]

Jehoova tunnistajad lähevad kuulutama Chiapase mägismaale