Lugejate küsimusi

Mil määral peaks ustav kristlik naine seisma vastu lahutusele, mille on algatanud tema abikaasa?

Abielule algust pannes ütles Jumal, et abielumees ja -naine peaksid jääma kokku (1. Moosese 2:18–24). Kui inimesed kaotasid täiuslikkuse, tekkis selle tagajärjel probleeme paljudes abieludes, kuid Jumal soovib, et abikaasad sellest hoolimata kokku jääksid. Apostel Paulus kirjutas: „Abielulistele ei käsi mina, vaid Issand, et naine ärgu mingu mehest lahku. On aga keegi lahutatud, siis ta jäägu abielutuks või leppigu ära oma mehega. Ja mees ärgu hüljaku naist” (1. Korintlastele 7:10, 11).

Need sõnad näitavad, et ebatäiuslike inimeste hulgas võib juhtuda, et üks abikaasadest otsustab lahku elama asuda. Paulus ütles, et kui üks abikaasadest lahkub, peaksid mõlemad ’jääma abielutuks’. Miks? Sest hoolimata lahus elamisest jäävad nad Jumala silmis endiselt teineteisega seotuks. Paulus võis seda öelda, kuna Jeesus oli andnud kristliku abielu kohta selge juhise: „Kes oma naise enesest lahutab muidu kui hooruse [kreeka keeles por·neiʹa] pärast ja võtab teise, see rikub abielu” (Matteuse 19:9). Jah, ainus alus lahutuseks, mis vastavalt Pühakirjale abielu lõpetab, on „hoorus” ehk seksuaalne ebamoraalsus. Näib, et Pauluse viidatud juhtumil ei olnud kumbki abikaasadest käitunud ebamoraalselt. Seega, kuigi mees ja naine läksid lahku, ei lõppenud nende abielu Jumala silmis.

Järgnevalt käsitles Paulus olukorda, kui tõsikristlane on abielus uskmatuga. Pane tähele Pauluse juhtnööri: „Kui uskmatu pool lahkub, siis ta lahkugu; niisuguseis asjus ei ole vend ega õde orjastatud; ent Jumal on meid rahus kutsunud” (1. Korintlastele 7:12–16). Mida võib truu abielunaine ette võtta, kui uskmatu abikaasa on ta hüljanud või koguni taotleb ametlikku lahutust?

Naine võib tahta, et abikaasa jääks tema juurde. Ta ehk ikka veel armastab oma meest, tunnetab nende vastastikusi emotsionaalseid ja seksuaalseid vajadusi ning teab, et ta ise ja nende alaealised lapsed (kui neid on) vajavad materiaalset toetust. Samuti võib ta loota, et aja jooksul saab tema meeski usklikuks ja päästetud. Ent kui mees on astunud samme abielu lõpetamiseks (mittepiiblilistel alustel), võib naine lasta tal vastavalt Pauluse sõnadele lahkuda. Sama kehtib ka siis, kui usklik abielumees hülgab jumalakartliku vaate abielule ja tahab naisest lahku minna.

Sellises olukorras võib naisel olla tarvis otsida seaduslikku kaitset endale ja oma lastele. Mis mõttes? Ta ehk tahab, et lapsed oleksid tema eestkoste all, nii et ta saaks neile jätkuvalt emaarmastust osutada, kujundada nende moraali ja juurutada neisse usku, mis rajaneb suurepärastel piiblilistel õpetustel (2. Timoteosele 3:15). Lahutus võib tema õigused ohtu seada. Seepärast on naisel kohane astuda samme selleks, et olla võimude ees õigel viisil esindatud, kaitsmaks oma õigust lapsi kasvatada ning tagamaks, et tema meest kohustatakse hüljatud perele toetust maksma. Mõnes paigas on lahutuse vastu oleval naisel võimalik kirjutada alla dokumentidele, mis sätestavad eestkoste ja rahalise abi tingimused, kuid ei näita, et naine tegelikult nõustub oma mehe algatatud lahutusega. Teistes kohtades võib aga dokumentide sõnastus osutada, et naine on lahutusega nõus. Kui naine pärast mehe abielurikkumist taolistele paberitele alla kirjutab, tähendab see, et ta on otsustanud oma mehe hüljata.

Enamik naabruskonna ja koguduse liikmeid ei tea kõiki üksikasju, näiteks seda, kas lahutusel oli piibliline alus. Seepärast, enne kui asi lahutuseni jõuab, oleks soovitatav, et naine annaks olukorra kohta teavet juhtivale ülevaatajale ja veel ühele kogudusevanemale (eelistatavalt kirjalikult). Siis on faktid käepärast, juhuks kui peaks kerkima mingeid küsimusi kas vahetult või hiljem.

Pöördugem tagasi Jeesuse sõnade juurde: „Kes oma naise enesest lahutab muidu kui hooruse pärast ja võtab teise, see rikub abielu.” Kui mees on süüdi seksuaalses ebamoraalsuses, kuid tahab jätkata abielu oma naisega, peab viimane (süütu pool Jeesuse näites) otsustama, kas andestada mehele ning jagada jätkuvalt temaga  abieluvoodit või ta hüljata. Kui ta soovib andestada ja jätkata kooselu oma seadusliku mehega, võib ta seda teha, ilma et see tema moraalset seisundit kahjustaks (Hoosea 1:1–3; 3:1–3).

Kui ebamoraalselt käitunud abielumees taotleb lahutust, võib naine siiski olla valmis andestama, lootes, et nende abielu jääb püsima. Naisel on vabadus oma südametunnistuse ja olukorra alusel otsustada, kas seista vastu mehe algatatud lahutusele või mitte. Mõnel maal on lahutuse vastu seisval naisel võimalik kirjutada alla dokumentidele, mis sätestavad laste eestkoste ja rahalise toetusega seotud tingimused, kuid ei viita sellele, et ta nõustub lahutusega. Sellistele paberitele allakirjutamine iseenesest veel ei näitaks, et ta hülgab oma mehe. Mõnes teises paigas aga võidakse paluda naisel, kes on abielulahutuse vastu, kirjutada alla paberitele, mis osutavad, et naine on lahutusega nõus. Sellistele dokumentidele alla kirjutades näitab naine selgelt, et ta hülgab oma süüdioleva mehe.

Vääritimõistmiste vältimiseks tasuks ka sellises olukorras naisel esitada kogudusevanematele kiri, mis selgitab, millised sammud on teoksil ja millistel kaalutlustel need tehakse. Ta võib kirjas märkida, et on rääkinud mehele oma valmisolekust talle andestada ja jääda tema naiseks. See tähendaks, et lahutus saavutati tema tahte vastaselt; selle asemel et meest hüljata, oli ta valmis temale andestama. Pärast seda kui naine on sel viisil selgelt näidanud, et ta oli valmis andestama ja jätkama abielu, ei osuta rahaasju ja/või eestkostet puudutavatele paberitele allakirjutamine mehe hülgamisele. *

Kui naine on kinnitanud, et ta on valmis andestama oma mehele isegi pärast lahutust, ei ole ta ise ega ka mitte tema mees vaba kellegi teisega abielluma. Kui naine – süütu pool, kelle valmisolek andestada tagasi lükati – otsustab hiljem hüljata mehe tolle ebamoraalsuse tõttu, siis on mõlemad vabad. Jeesus näitas, et süütul poolel on õigus teha selline otsus (Matteuse 5:32; 19:9; Luuka 16:18).

[Allmärkus]