Miks sa teenid Jumalat?

Üks jumalakartlik kuningas andis kord oma pojale järgmist nõu: „Õpi oma isa Jumalat tundma, ja teeni teda jaotamatu südamega ja heameelelise hingega” (1. Ajaraamat 28:9, Suur Piibel). Niisiis soovib Jehoova, et tema sulased teeniksid teda tänuliku ja hindamist tulvil südamega.

JEHOOVA TUNNISTAJATENA võime kinnitada, et kui meile Piibli tõotusi esmakordselt selgitati, täitusid meie südamed tänutundega. Me õppisime iga päev Jumala eesmärkide kohta midagi uut. Mida enam me Jehoova kohta teada saime, seda tugevamaks kasvas meie soov teenida teda „jaotamatu südamega ja heameelelise hingega”.

Paljud neist, kes on saanud Jehoova tunnistajateks, on jätkuvalt leidnud Jehoova teenistusest piiritut rõõmu. Mõned teised on küll alustanud kristlikku teenistust edukalt, on aga aja jooksul kaotanud silmist need jõulised põhjused, mis ajendavad meid Jumalat teenima. Kas nii on juhtunud ka sinuga? Kui on, siis ära heida meelt. Kaotatud rõõmu võib tagasi saada. Kuidas?

Mõtle oma õnnistustele

Esiteks, mõtiskle igapäevaste õnnistuste üle, mida sa Jumalalt saad. Mõtle Jehoova headele andidele: tema mitmekesisele loomistööle, mida võivad nautida kõik inimesed, hoolimata oma ühiskondlikust või majanduslikust seisundist; toidule ja joogile, mida looduse varaait pakub; tervisele, niipalju kui sul seda on; Piibli tõe tundmisele; ning ennekõike tema Pojale, kelle surm rajas aluse selleks, et saaksid teenida Jumalat puhta südametunnistusega (Johannese 3:16; Jakoobuse 1:17). Mida enam sa Jumala headusele mõtled, seda enam kasvab ka su hindamine tema vastu. Süda, mis on tänulik kõige eest, mida Jumal on teinud, ajendab sind teda teenima. Sa hakkad jällegi tundma sedasama mida laulik, kes kirjutas: „Palju oled sina, Jehoova, mu Jumal, teinud imetegusid ja mõelnud mõtteid meie kohta; ei ole kedagi sinu sarnast! ... neid [on] rohkem kui jõuab ära lugeda!” (Laul 40:6).

Need sõnad kirjutas Taavet, mees, kelle elu polnud kaugeltki muretu. Suur hulk tema noorusajast kulus põgenemisele õela kuninga Sauli eest, kes oma ihukaitsjatega teda jälitas, et ta tappa (1. Saamueli 23:7, 8, 19–23). Taavetil oli ka nõrkusi, millega ta pidi võitlema. Ta rääkis sellest Laulus 40: „Lugematud õnnetused on mind piiranud, kõik mu süüteod on mind kätte saanud – mul puudub neist ülevaade, neid on rohkem kui juuksekarvu mu peas” (Laul 40:13). Jah, Taavetil oli raskusi, kuid need ei matnud teda täielikult enda alla. Vaatamata oma probleemidele, keskendus ta Jehoovalt tulevatele õnnistustele, ning ta leidis, et need kaaluvad tema hädad tugevasti üles.

Kui sa tunned end rõhutuna kas mingite probleemide või küündimatuse tunde tõttu, siis võta aega, et mõtiskleda oma õnnistuste üle, nagu Taavet seda tegi. Pole kahtlustki, et nende õnnistuste hindamine oli see, mis ajendas sind pühenduma Jehoovale; samuti võib  mõtisklemine õnnistuste üle aidata sul kadunud rõõmu tagasi saada ning teenida Jumalat tänuliku südamega.

Koguduse koosolekutelt saab abi

Lisaks sellele et mõtiskleme Jehoova headuse üle omaette, on tähtis ka seltsida kaaskristlastega. On julgustav saada korrapäraselt kokku meeste, naiste ja noortega, kes armastavad Jumalat ja on teinud otsuse teda teenida. Nende eeskuju võib ergutada meid teenima Jehoovat kogu hingest. Meie kohalolek kuningriigisaalis võib omakorda neid julgustada.

Tõsi küll, kui seljataga on väsitav tööpäev või kui oleme mõne probleemi või nõrkuse tõttu julguse kaotanud, ei pruugi mõte kuningriigisaali koosolekule minekust kuigi ahvatlev olla. Sellistel hetkedel on ehk tarvis enda vastu range olla, nii-öelda ’lüüa oma ihu’, et olla sõnakuulelik käsule koguneda kaaskristlastega (1. Korintlastele 9:26, 27, EP 97; Heebrealastele 10:23–25).

Kui meil tuleb enda vastu range olla, kas tähendab see, et me ei armasta Jehoovat enam tõeliselt? Sugugi mitte. Minevikus elanud küpsed kristlased, kes vaieldamatult armastasid Jumalat, pidid ennast Jumala tahte täitmiseks jõuliselt pingutama (Luuka 13:24). Üks selline kristlane oli apostel Paulus. Ta kirjeldas oma tundeid otsekoheselt: „Ma tean, et minus, see on minu lihas, ei ela head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda; sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen!” (Roomlastele 7:18, 19). Korintlastele ütles ta: „Kui ma armuõpetust kuulutan, ei ole mul sellest kiitlemist, sest mu kohus on seda teha. ... Sest kui ma teen seda vabast tahtest, siis ma saan palga; aga kui sunniviisil, siis on ometi amet usaldatud minu kätte” (1. Korintlastele 9:16, 17).

Nagu paljudel meist, nii oli ka Paulusel patuseid kalduvusi, mis pidurdasid tema soovi teha seda, mis on õige. Kuid ta pidas nende kalduvuste vastu vaprat võitlust ning enamasti heade tulemustega. Muidugi ei suutnud Paulus seda omaenese jõul. Ta kirjutas: „Ma suudan kõik temas, kes mind teeb vägevaks” (Filiplastele 4:13). Kui sa palud Jehoova abi, siis tema, kes Pauluse vägevaks tegi, annab sullegi jõudu teha seda, mis on õige (Filiplastele 4:6, 7). Seega ’võitle usu poolest’ ja Jehoova õnnistab sind (Juuda 3).

Sa ei pea seda võitlust üksi pidama. Jehoova tunnistajate koguduste küpsed kristlikud vanemad võitlevad visalt oma usu eest ja on valmis ka sind aitama. Kui sa pöördud abi saamiseks kogudusevanema poole, püüab ta sinuga ’lohutavalt rääkida’ (1. Tessalooniklastele 5:14, UM). Tema sihiks on olla „otsekui redupaik tuule või ulualune vihmahoo eest” (Jesaja 32:2).

„Jumal on armastus” ning ta tahab, et tema sulased teeniksid teda armastusest (1. Johannese 4:8). Kui su armastust Jumala vastu on vaja uuesti lõkkele puhuda, asu seda õigel viisil tegema, nagu eespool näidatud. Sa ei pea seda kahetsema.