Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Sõjahaavade parandamine

Sõjahaavade parandamine

Sõjahaavade parandamine

ABRAHAM * teenis 20 aastat sissiarmees, kuid praeguseks on ta sõdimise lõpetanud ega lähe enam iialgi sõtta. Mõned tema endistest vaenlastest on nüüd koguni tema lähedased sõbrad. Mis teda muutis? Piibel. See andis Abrahamile lootust ja tarkust, kui aitas tal näha inimeste tegemisi Jumala seisukohast. Piibel võttis temalt ära soovi sõdida ja ta hakkas üle saama oma kurbusest, valust, vihast ja kibedusest. Ta avastas, et Piibel võib olla tõhus südame ravija.

Kuidas Piibel inimesel emotsionaalseid haavu ravida aitab? See ei saanud muuta seda, mis Abrahamiga oli juhtunud. Kuid Jumala Sõna lugemine ja selle üle mõtisklemine viis Abrahami mõtted kooskõlla Looja omadega. Tal on nüüd tulevikulootus ja uued eelistused. See, mis Jumalale on tähtis, on saanud temalegi tähtsaks. Kui sellised muudatused toimuma hakkasid, hakkasid paranema ka tema südamehaavad. Sel moel aitaski Piibel Abrahamil end muuta.

Kodusõja haardes

Abraham sündis 1930-ndatel aastatel Aafrikas. Pärast Teist maailmasõda valitses tema kodumaad võimas naaberriik, kuid paljud Abrahami kaasmaalased ihkasid iseseisvust. Aastal 1961 ühines Abraham ühe vabadusliikumisega, mis pidas võimsa naaberriigi vastu sissisõda.

„Nad olid meie vaenlased. Nad tahtsid meid tappa, sellepärast püüdsime meie neid tappa,” selgitab Abraham.

Abrahami elu oli sageli ohus, seetõttu põgenes ta 1982. aastal, pärast 20-aastast relvastatud võitlust, Euroopasse. Selleks ajaks oli ta juba peaaegu 50-aastane mees ning nüüd, kus tal oli aega, heitis ta pilgu oma elule. Mis oli saanud tema unistustest? Mida pidi tooma tulevik? Abraham kohtus paari Jehoova tunnistajaga ja hakkas käima nende koosolekutel. Tal tuli meelde, et mõned aastad tagasi oli ta Aafrikas lugenud traktaati, mille üks Jehoova tunnistaja talle oli andnud. See traktaat kirjeldas tulevast maapealset paradiisi ja taevast valitsust, mis hakkab inimkonna üle valitsema. Kas see võib tõesti olla tõsi?

Abraham ütleb: „Õppisin Piiblist, et kõik need aastad, mis ma sõdimisele kulutasin, olid raisatud aastad. Ainus valitsus, mis igaühte õiglaselt kohtleb, on Jumala Kuningriik.”

Veidi aega pärast seda, kui Abrahamist oli saanud ristitud Jehoova tunnistaja, põgenes üks Roberti-nimeline mees Aafrikast sellesse Euroopa linna, kus Abrahamgi elas. Robert ja Abraham olid sõdinud samas sõjas, kuid vastasleerides. Robert oli sageli mõtisklenud selle üle, mis on elu tõeline eesmärk. Ta oli usklik mees ning kuna ta oli lugenud veidi Piiblit, teadis ta, et Jumala nimi on Jehoova. Kui Jehoova tunnistajad Abrahami kogudusest pakkusid Robertile, et võiksid tal aidata Piiblit paremini mõista, oli ta sellega meeleldi nõus.

Robert selgitab: „Alguses avaldas mulle sügavat muljet see, kuidas tunnistajad kasutavad Jehoova ja Jeesuse nime, näidates, et need on eri isikud. See vastas sellele, mida mina olin juba saanud Piiblist teada. Tunnistajad olid ka maitsekalt riides ning olid inimeste vastu lahked, hoolimata nende rahvusest. Sellised asjad avaldasid mulle sügavat mõju.”

Vaenlastest saavad sõbrad

Endised vaenlased Robert ja Abraham on nüüd lähedased sõbrad. Nad teenivad täisajaliste evangeeliumikuulutajatena ühes Jehoova tunnistajate koguduses. „Sõja ajal imestasin ma sageli, kuidas on võimalik, et naabermaade inimesed, kellest paljud kuuluvad samasse religiooni, üksteist vihkavad,” selgitab Abraham. „Kuulusin Robertiga samasse kirikusse, kuid ikkagi läksime teineteise vastu sõdima. Nüüd oleme mõlemad Jehoova tunnistajad ja meie usk on meid liitnud.”

„Nüüd on hoopis teist moodi,” lisab Robert. „Nüüd me kuulume religiooni, kus oleme tõelise vennaskonna liikmed. Me ei hakka kunagi enam sõdima.” Piibel on võimsalt mõjutanud nende endiste vaenlaste südameid. Viha ja kibedus on tasapisi andnud maad usaldusele ja sõprusele.

Samal ajal kui Abraham ja Robert sõdisid, olid ühes teises kahe naabermaa vahelises konfliktis vastasleerides kaks noormeest. Peagi parandas Piibel väga tõhusalt ka nende südamed. Kuidas?

Tappa ning siis surra märtrina

Usklikus peres kasvanud Gabrielile oli õpetatud, et tema kodumaa vaevleb püha sõja haardes. Seepärast astus ta 19-aastaselt vabatahtlikuna väeteenistusse ja palus end saata rindele. Kolmteist kuud võitles ta kõige metsikumais lahinguis, mõnikord kõigest pooleteise kilomeetri kaugusel vaenlasest. „Mäletan eriti hästi ühte vahejuhtumit,” räägib ta. „Meie komandör ütles, et vaenlane ründab öösel. Olime nii üleskeeratud, et andsime kogu öö suurtükist tuld.” Naaberriigi elanikud olid talle vaenlased, kes väärisid surma. „Minu peas oli mõte tappa niipalju inimesi kui võimalik. Ning pärast seda tahtsin ma surra märtrisurma nagu paljud teisedki minu sõbrad.”

Aja möödudes Gabrieli illusioonid siiski purunesid. Ta põgenes mäestikku, hiilis üle piiri neutraalsesse riiki ja reisis sealt Euroopasse. Ta küsis ühtelugu Jumalalt, miks on elu nii raske ja kas need raskused on Jumala karistus. Ta sai kokku Jehoova tunnistajatega, kes näitasid talle Piiblist, miks on tänapäeval elus nii palju probleeme (Matteuse 24:3–14; 2. Timoteosele 3:1–5).

Mida rohkem Gabriel Piiblist teadmisi sai, seda enam ta mõistis, et selles raamatus on tõde. „Sain teada, et me võime elada igavesti maapealses paradiisis. Imelik küll, aga ma igatsesin midagi sarnast juba lapsena.” Piibel lohutas Gabrieli ja rahustas tema senini murelikku südant. Tema sügavaimad emotsionaalsed haavad hakkasid paranema. Seega ajaks, mil Gabriel kohtus oma endise vaenlase Danieliga, ei tundnud ta enam vihavaenu. Kuid mis sundis Danieli Euroopasse tulema?

„Kui sa tõesti olemas oled, siis palun aita mind!”

Daniel kasvas üles katoliiklasena ja 18-aastaselt kutsuti ta tegevteenistusse. Teda saadeti samasse sõtta, kuhu Gabrieligi, kuid selle vastasleeri. Daniel sõitis parasjagu tankiga rindejoone lähedal, kui see sai otsetabamuse. Tema sõbrad said surma ja tema ise tõsiselt viga ning ta võeti vangi. Ta veetis kuid haiglas ja laagris, enne kui teda neutraalsesse riiki saadeti. Üksiku ja puruvaesena otsustas ta teha enesetapu. Daniel palus Jumalat: „Kui sa tõesti olemas oled, siis palun aita mind!” Juba järgmisel päeval külastasid teda Jehoova tunnistajad ja suutsid anda vastuse paljudele tema küsimustele. Lõpuks reisis Daniel pagulasena Euroopasse. Jällegi hakkas Daniel tunnistajatega läbi käima ja uuris Piiblit. See, mida ta õppis, leevendas tema ahastust ja kibestumust.

Gabriel ja Daniel on nüüd suured sõbrad, kes kuuluvad ristitud Jehoova tunnistajatena ühtsesse vaimsesse vennaskonda. „Armastus Jehoova vastu ja Piibli tundmine on aidanud mul vaadata asjadele Jehoova pilgu läbi. Daniel ei ole enam mu vaenlane. Aastaid tagasi oleksin olnud valmis teda tapma. Piibel on aga õpetanud mulle täiesti vastupidist – nüüd olen valmis tema eest surema,” ütleb Gabriel.

„Nägin, kuidas eri usust ja rahvusest inimesed üksteist tapsid,” jutustab Daniel. „Ja üksteist tapsid ka need inimesed sõja vastasleeridest, kes olid ühte usku. Kui ma seda nägin, siis arvasin, et Jumal on selles süüdi. Nüüd ma tean, et kõikide sõdade taga on Saatan. Oleme Gabrieliga saanud usukaaslasteks. Me ei sõdi enam iialgi!”

„Jumala sõna on elav ja vägev”

Miks Abraham, Robert, Gabriel ja Daniel nii kardinaalselt muutusid? Kuidas nad suutsid sissesööbinud viha ja valu oma südamest eemaldada?

Igaüks neist meestest luges Piiblit, mis on „elav ja vägev”, mõtiskles selle üle ning õppis sellest tõde (Heebrealastele 4:12). Piibli autor on inimkonna Looja, kes teab, kuidas mõjutada hea poole selle inimese südant, kes on valmis kuulama ja õppima. „Kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses.” Kui lugeja laseb Piiblil end juhatada, võtab ta omaks uued väärtushinnangud ja mõõdupuud. Ta hakkab mõistma, millised on Jehoova seisukohad. Selline asjade käik toob palju kasu ning parandab muu hulgas ka sõjahaavad (2. Timoteosele 3:16).

Jumala Sõna näitab, et ükski rahvus, rass või etniline rühmitis ei ole teistest parem ega halvem. „Jumal ei tee vahet isikute vahel, vaid kõige rahva seast on see, kes teda kardab ja teeb õigust, tema meele järgi.” Lugejal, kes sellega nõustub, aidatakse järk-järgult rassistlikust või rahvuslikust vihavaenust üle saada (Apostlite teod 10:34, 35).

Piibli prohvetikuulutused viitavad sellele, et Jumal asendab praeguse inimvalitsuste süsteemi oma Messia-Kuningriigiga. Selle valitsuse abil „lõpetab [Jumal] sõjad maailma otsani”. Institutsioonid, mis edendavad sõda ja õhutavad inimesi sõdima, kõrvaldatakse. Sõjas langenud äratatakse üles ja neile antakse võimalus elada paradiislikul maa. Keegi ei pea enam põgenema sissetungija ega rõhuja eest (Laul 46:10; Taaniel 2:44; Apostlite teod 24:15).

Piibel ütleb inimeste kohta, kes sel ajal elavad: „Nad ehitavad kodasid ja elavad neis, istutavad viinamägesid ja söövad nende vilja! Nad ei ehita teistele elamiseks ... Nad ei näe asjata vaeva ega sünnita kohkumuseks.” Pole mingit kahju ega ülekohut, mida siis ei heastata. Sellisesse lootusesse uskumine kõrvaldab tasapisi valu ja kurbuse inimese südamest (Jesaja 65:21–23).

Piibel on kindlasti võimas südame ravija. Selle õpetused juba parandavad sõjahaavu. Endisi vaenlasi ühendab nüüd rahvusvaheline vennaskond. Selline tervenemisprotsess jätkub Jumala uues maailmas, kuni inimeste südames pole enam viha, kibedust, kurbust ega valu. Looja tõotab, et „enam ei mõelda endiste asjade peale ja need ei tulegi meelde” (Jesaja 65:17).

[Allmärkus]

^ lõik 2 Mõned nimed selles artiklis on muudetud.

[Väljavõte lk 4]

„Õppisin Piiblist, et kõik need aastad, mis ma sõdimisele kulutasin, olid raisatud aastad”

[Väljavõte lk 5]

Piibel võib võimsalt mõjutada endiste vaenlaste südameid

[Väljavõte lk 6]

Viha ja kibedus andsid tasapisi maad usaldusele ja sõprusele

[Väljavõte lk 6]

Kui lugeja laseb Piiblil end juhatada, võtab ta omaks uued väärtushinnangud ja mõõdupuud

[Pilt lk 7]

Endisi vaenlasi ühendab nüüd üks rahvusvaheline vennaskond

[Pildi allikaviide lk 4]

Põgenikelaager: UN PHOTO 186 811/J. Isaac