Püsige täielikud ja kindlalt veendunud

„Tõeline meistriteos”

JEHOOVA TUNNISTAJAD on juba oma nüüdisajaloo algusaastatest saadik ilmutanud suurt huvi Jeesuse Kristuse prohvetiennustuse vastu: „Seda kuningriigi evangeeliumi peab kuulutatama kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvaile, ja siis tuleb ots” (Matteuse 24:14). „Viimsete päevade” alguse, 1914. aasta lähenedes võtsid siirad piibliuurijad kindla veendumusega ette enneolematu ülemaailmse piibliharidushoogtöö (2. Timoteosele 3:1).

Et saavutada oma eesmärki kuulutada kogu maailmas head sõnumit, kasutasid need Jehoova teenijad üht uut, julget ja elavat meetodit. Sellest rohkem teadasaamiseks vaadakem ajas tagasi.

Uus viis hea sõnumi kuulutamiseks

On 1914. aasta jaanuar. Kujutle, et istud koos 5000 inimesega ühes New Yorgi pimedas auditooriumis. Sinu ees laiub kinolina. Sellele ilmub valgepäine pikk-kuues mees. Sa oled varem näinud tummfilme, kuid see mees räägib ja sa võid kuulda tema sõnu. Esilinastuv teos, mida sa vaatad, on tehniliselt midagi täiesti uudset ning kannab ainulaadset sõnumit. Kõneleb Charles Taze Russell, Vahitorni ühingu esimene president, ning esitatavaks teoseks on „Loomise fotodraama”.

Charles T. Russell mõistis, milliseid võimalusi pakub kinofilm laiemate rahvahulkadeni jõudmiseks. Seepärast hakkas ta 1912. aastal valmistama „Loomise fotodraamat”. Lõpuks sai valmis kaheksatunnine slaididest ja filmilõikudest koosnev rohkete värvide ja helidega teos.

„Loomise fotodraama”, mida oli kavas näidata neljas osas, viis vaatajad loomisest alates läbi kogu inimajaloo ning jõudis lõpuks selleni, kuidas maa ja inimkonnaga seotud Jehoova Jumala eesmärk saavutab haripunkti Kristuse tuhandeaastase valitsuse lõpus. Möödus aastaid, enne kui taolist tehnikat hakati edukalt kasutama ärimaailmas. „Loomise fotodraamat” aga nägid miljonid tasuta!

Fotodraama jaoks tehti kvaliteetseid muusikaplaate ja ka 96 kõnedega plaati. Stereoslaidid valmistati klassikaliste kunstiteoste järgi, mis kujutasid maailma ajalugu. Lisaks sellele tuli teha veel sadu uusi maale ja eskiise. Mõned värvislaidid ja filmid maaliti hoolsalt käsitsi. Ning seda kõike tehti mitu korda, sest  aja jooksul valmistati 20 neljaosalist komplekti. Tänu sellele oli võimalik näidata ühte fotodraama osa samal päeval korraga 80 linnas!

Lava taga

Mis toimus fotodraama esitamise ajal lava taga? „Draama algas filmilõiguga vend Russellist,” rääkis piibliuurija Alice Hoffman. „Kui ta ilmus ekraanile ja ta huuled hakkasid liikuma, ... pandi käima grammofon ja publik võis kuulda tema häält.”

Aeglustatud filmimisele viidates meenutas Zola Hoffman: „Istusin seal silmad üllatusest pärani ja vaatasin, kuidas kujutati loomispäevi. Liiliad puhkesid järk-järgult õide meie endi silme all.”

Muusikasõber Karl F. Klein Jehoova tunnistajate juhtivast kogust lisab: „Sel ajal kui neid pilte näidati, kõlas saateks imeilus muusika. Esitusel olid taolised pärlid nagu „Narcissus” ja „Humoresk”.”

Toimus veel teistsuguseid meeldejäävaid vahejuhtumeid. „Vahest juhtus naljakaid apse,” meenutas Clayton J. Woodworth juunior. „Ükskord mängis plaadilt laul „Põgene mägedele nagu lind!” ja ekraanile ilmus pilt hiigelsuurest veeuputuseelsest loomast gigantosaurusest!”

Lisaks „Loomise fotodraamale” valmisid peagi veel „Heureka draama” kogumikud. (Vaata kasti.) Üks neist oli koostatud loengutest ja muusikaplaatidest. Teine koosnes nii plaatidest kui slaididest. Kuigi „Heureka draamas” ei olnud filmilõike, näidati seda väga edukalt vähem asustatud piirkondades.

Võimas abivahend kuulutustööks

Fotodraamat oli 1914. aasta lõpuks näidatud kokku üle 9 000 000 inimesele Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Austraalias. Kuigi piibliuurijaid oli vähe, ei jäänud neil vajaka kindlast veendumusest selle uue abivahendiga head sõnumit kuulutada. Nad andsid hea meelega raha, et toetada sobivate ruumide rentimist esitluste jaoks. Nii tegi „Loomise fotodraama” tublit tööd, tutvustades vaatajaile Jumala Sõna ja eesmärke.

Ühes kirjas kirjutati Charles T. Russellile: „Kui ma esimest korda teie draamat nägin, sai see minu elu pöördepunktiks või täpsemalt pöördepunktiks minu teadmistes Piibli kohta.” Üks teine vaataja ütles: „Olin peaaegu vajunud truudusetuse mülkasse ning ma arvan, et mind päästis „Loomise fotodraama”, mida siin eelmisel suvel näidati. ... Nüüd on mul selline rahu, mida maailm anda ei suuda ja millest ma ei loobuks ka kogu maailma rikkuste eest.”

Ühingu peakorteri kauaaegne töötaja Demetrius Papageorge märkis: „Fotodraama oli tõeline meistriteos, kui võtta arvesse seda, kui vähe oli piibliuurijaid ja kui suhteliselt vähe oli neil kasutada raha. Selle kõige taga pidi olema Jehoova vaim!”

[Kast/pildid lk 8, 9]

„Heureka draama”

Kaheksa kuud pärast fotodraama esilinastust nägi ühing vajadust valmistada sellest veel üks versioon, mida hakati kutsuma „Heureka draamaks”. Kui täieliku „Loomise fotodraama” näitamist jätkati suurtes linnades, siis sama sõnumit kandvat „Heureka” sarja esitati asulates ja maapiirkondades. „Heureka draama” ühe versiooni kohta öeldi, et see annab kuulutamisel „õdedele harukordse võimaluse”. Miks nii? Sest selle plaadikast kaalus kõigest 14 kilogrammi. Esitluse korraldamiseks tuli aga muidugi kaasas kanda ka grammofoni.