Julgusekaotusest võib üle saada

ÜKS tark mees kirjutas kord: „Kui oled hädaajal arg, siis on su jõud vähene!” (Õpetussõnad 24:10). Kui ka sina oled kunagi julguse kaotanud, nõustud sa tõenäoliselt tema sõnadega.

Mitte keegi pole julgusekaotuse suhtes immuunne. Kergemat laadi julgusekaotus võib kesta päeva või paar ning seejärel üle minna. Kui aga julgusekaotusega on seotud haavatud tunded ja vimm, võib probleem kesta palju kauem. Mõned kristlased, kes on aastaid Jumalat ustavalt teeninud, on muutunud niivõrd rusutuks, et on lakanud isegi koosolekutel käimast ja põlluteenistuses osalemast.

Kui tunned, et oled kaotanud julguse, võta süda rindu! Vana aja ustavad jumalateenrid said julgusekaotusest üle ning Jumala abiga võid seda ka sina.

Kui teised riivavad su tundeid

Sul pole võimalik hoida end iga mõtlematu sõna või teo eest. Kuid sa saad kaitsta end selle vastu, et ei lase teistel takistada end teenimast Jehoovat. Kui keegi on haavanud su tundeid, oleks hea mõtiskleda selle üle, kuidas Saamueli ema Hanna rusuva olukorraga toime tuli.

Hanna tahtis väga lapsi saada, kuid ta oli viljatu. Tema mehe teine naine, Peninna, oli juba sünnitanud oma mehele poegi ja tütreid. Selle asemel et Hannale kaasa tunda, pidas Peninna Hannat rivaaliks ning kohtles Hannat nii, et see „nuttis ega söönud” (1. Saamueli 1:2, 4–7).

Ühel päeval läks Hanna kogudusetelki palvetama. Iisraeli ülempreester Eeli pani tähele, et Hanna huuled liiguvad. Kuna Eeli ei saanud aru, et Hanna palvetab, järeldas ta, et Hanna on purjus. „Kui kaua sa tahad olla joobnud?” küsis ta. „Lase enesest viin haihtuda!” (1. Saamueli 1:12–14.) Kas sa kujutad ette, kuidas Hanna end tunda võis? Ta oli tulnud kogudusetelki selleks, et julgustust saada. Kindlasti poleks ta osanud oodata, et üks Iisraeli mõjukamaid mehi talle valesüüdistuse esitab.

Selline olukord oleks võinud Hannat väga kergesti heidutada. Ta oleks võinud kannapealt ümber pöörata ning tõotada, et ta ei tule kogudusetelki tagasi nii kaua, kui Eeli seal ülempreestrina teenib. Kuid on selgesti näha, et Hanna hindas oma suhteid Jehoovaga. Ta teadis, et Jehoovale selline hoiak ei meeldiks. Kogudusetelk oli puhta kummardamise keskus. Jehoova oli sinna pannud oma nime. Ning hoolimata ebatäiusest teenis Eeli ikkagi Jehoova valitud esindajana.

Hanna lugupidav vastus Eeli süüdistusele on meile heaks eeskujuks. Kuigi Hanna ei lasknud endale valesüüdistust esitada, vastas ta Eelile väga aupaklikult. „Ei, mu isand,” ütles ta. „Ma olen vaimult rõhutud naine; viina ega vägijooki ma ei ole joonud, vaid ma olen oma hinge Jehoova ees välja valanud! Ära pea oma ümmardajat kõlvatuks naiseks, sellepärast et ma nii kaua kõnelesin oma suurtest soovidest ja meelekibedusest!” (1. Saamueli 1:15, 16.)

Kas Hanna rääkis, kuidas asi tegelikult on? Jah. Kuid ta tegi seda taktitundeliselt ega kritiseerinud Eelit valesüüdistuse pärast. Seejärel muutus ka Eeli Hanna vastu lahkeks, öeldes:  „Mine rahuga, küll Iisraeli Jumal täidab su palve, mis sa temalt palusid!” Niipea kui arusaamatus oli lahendatud, läks Hanna „oma teed ja sõi, ja ta nägu ei olnud enam kurb” (1. Saamueli 1:17, 18).

Mida me sellest loost õpime? Hanna tegutses kiiresti, et vääritimõistmist klaarida, ent oli seejuures Eeli suhtes väga lugupidav. Tänu sellele säilitas ta head suhted nii Jehoova kui ka Eeliga. Kui tihti küll aitab hea suhtlemine ja veidi taktitunnet hoida ära väikse lahkheli paisumise suureks tüliks.

Peab tunnistama, et erimeelsuste klaarimine nõuab mõlemalt poolelt alandlikkust ja paindlikkust. Kui aga kaasusklik ei vasta sinu pingutustele erimeelsust klaarida, tuleb asi Jehoova hoolde jätta ning loota selle peale, et ta seab selle korda omal ajal ja viisil.

Kas sa oled kaotanud teenistuseesõiguse?

Mõned on sattunud masendusse sellepärast, et on pidanud loobuma hinnalisest eesõigusest Jumala teenistuses. Neile meeldis oma vendi teenida, ning pärast eesõiguse kaotamist tundsid nad, et neist pole enam mingit kasu ei Jehoovale ega tema organisatsioonile. Kui sinulgi on samasugune tunne, võib sind aidata see, kui mõtled piiblikirjutaja Markuse peale, keda kutsuti ka Johannes Markuseks (Apostlite teod 12:12).

Markus oli Pauluse ja Barnabasega kaasas nende esimesel misjonireisil, kuid poolel teel ta lahkus neist ja pöördus tagasi Jeruusalemma (Apostlite teod 13:13). Hiljem tahtis Barnabas Markuse teisele reisile kaasa võtta, kuid Piibel ütleb: „Paulus arvas heaks mitte võtta enesega teda, kes neist oli lahkunud Pamfüülias ega olnud ühes nendega läinud tööle.” Barnabas polnud sellega nõus. Edasi ütleb Piibel, et „sellest tekkis äge vaidlus, nii et nad [Paulus ja Barnabas] üksteisest lahkusid ja et Barnabas võttis enese juurde Markuse ning sõitis laevaga Küprosesse. Aga Paulus valis Siilase ja läks teele” (Apostlite teod 15:36–40).

Markus võis olla muserdunud, kui kuulis, et auväärne apostel Paulus ei taha koos temaga töötada ning et vaidlus tema kõlblikkuse üle on tekitanud Pauluse ja Barnabase vahel lõhe. Kuid see pole veel loo lõpp.

Paulus ja Siilas vajasid sellegipoolest reisikaaslast. Kui nad saabusid Lüstrasse, leidsid nad sealt noore mehe Timoteose, kes sai nende reisikaaslaseks Markuse asemel. Timoteos võis tollal olla ristitud vaid kaks-kolm aastat. Markus oli aga kristliku kogudusega läbi käinud selle rajamisest alates, seega kauem veel kui Paulus ise. Ometi anti see privilegeeritud ülesanne Timoteosele (Apostlite teod 16:1–3).

Kuidas Markus reageeris, kui ta sai teada, et talle eelistati nooremat ja vähemkogenud meest? Piibel ei ütle seda. Kuid Piibel näitab, et Markus teenis Jehoovat edasi. Ta kasutas ära eesõigusi, mis tal olid. Kuigi ta ei saanud teenida Pauluse ja Siilasega, oli tal võimalik koos Barnabasega tolle kodupaika Küprosele sõita. Markus teenis ka koos Peetrusega Babülonis. Lõpuks sai ta ka töötada koos Pauluse ja Timoteosega Roomas (Koloslastele 1:1; 4:10; 1. Peetruse 5:13). Hiljem kirjutas Markus inspiratsiooni all isegi ühe neljast evangeeliumist.

See kõik on meile väärtuslikuks õppetunniks. Markus polnud nii mures kaotatud eesõiguse pärast, et ta poleks enam hinnanud eesõigusi, mis talle kättesaadavad olid. Markus oli Jehoova teenistusega hõivatud ning Jehoova õnnistas teda.

Niisiis ära lase end heidutada, kui oled kaotanud mõne eesõiguse. Kui säilitad positiivse suhtumise ning teenid Jehoovat edasi, võivad sulle avaneda teistsugused võimalused. Issanda töös on palju teha (1. Korintlastele 15:58).

 Ustav jumalateener kaotab julguse

Usuvõitlust pole kerge võidelda. Aeg-ajalt võid sinagi julguse kaotada ja selle tõttu isegi süüd tunda, arvates, et ustava jumalateenriga ei tohiks kunagi midagi niisugust juhtuda. Mõtle Eelija, ühe Iisraeli silmapaistva prohveti peale.

Kui kuninganna Iisebel, fanaatiline Baali kummardamise edendaja, sai teada, et Eelija oli tapnud Baali prohvetid, tõotas ta Eelija tappa. Kuigi Eelija oli puutunud kokku vägevamate vaenlastega kui Iisebel, muutus ta äkitselt nii araks, et soovis surra (1. Kuningate 19:1–4). Kuidas see küll juhtuda võis? Eelija oli midagi unustanud.

Eelija oli unustanud, et Jehoova on see, kes annab jõudu. Kes oli andnud Eelijale jõudu äratada surnu üles ning seista silmitsi Baali prohvetitega? Jehoova. Otse loomulikult oleks Jehoova andnud Eelijale jõudu ka selleks, et kuninganna Iisebeli viha ees mitte kartma lüüa (1. Kuningate 17:17–24; 18:21–40; 2. Korintlastele 4:7).

Igaühe usaldus Jehoova vastu võib hetkeks kõikuma lüüa. Sarnaselt Eelijaga võid ka sina vahel vaadata mõningaid probleeme inimlikust vaatevinklist, selle asemel et kasutada nende lahendamiseks „tarkus[t], mis on ülalt” (Jakoobuse 3:17). Kuid Jehoova ei hüljanud Eelijat selle ajutise vääratuse pärast.

Eelija oli põgenenud Beer-Sebasse ning seejärel kõrbe, arvates, et sealt ei leia teda keegi. Kuid Jehoova leidis. Ta saatis ingli Eelijat lohutama. Ingel hoolitses selle eest, et Eelijal oleks värsket leiba ja värskendavat vett. Pärast seda, kui Eelija oli puhanud, käskis ingel tal minna ligi 300 kilomeetri kaugusele Hoorebi mäele, kus ta sai Jehoovalt veel rohkem jõudu (1. Kuningate 19:5–8).

Hoorebi mäel nägi Eelija Jehoova jõu uskutugevdavat demonstratsiooni. Seejärel kinnitas Jehoova talle vaiksel, tasasel häälel, et ta pole üksi. Jehoova oli temaga ning samuti 7000 iisraellast, keda küll Eelija ei tundnud. Lõpuks andis Jehoova Eelijale veel tööd. Ta polnud Eelijat sugugi oma prohvetite hulgast maha kandnud (1. Kuningate 19:11–18).

Abi on kättesaadav

Kui sind tabab vahel kerge julgusekaotus, tunned end ehk paremini pärast puhkamist või kosutavat einet. Nathan H. Knorr, kes teenis Jehoova tunnistajate juhtiva kogu liikmena kuni oma surmani aastal 1977, märkis kord, et pärast seda, kui inimene on end välja maganud, näivad suured probleemid palju väiksemad. Kui aga probleem on püsivam, ei pruugi see abinõu piisav olla. Siis vajad sa abi, et võidelda julguse kaotuse vastu.

Jehoova saatis Eelijat tugevdama ingli. Tänapäeval julgustab Jumal meid kogudusevanemate ja teiste küpsete kristlaste kaudu. Kogudusevanemad võivad tõesti olla „otsekui redupaik tuule ... eest” (Jesaja 32:1, 2). Et neilt aga julgustust saada, peab vahel ilmutama initsiatiivi. Kuigi Eelija oli julguse kaotanud, rändas ta Hoorebi mäele, et saada Jehoovalt juhiseid. Meile antakse julgustavaid juhiseid kristliku koguduse kaudu.

Kui võtame abi vastu ja astume kindlalt vastu katsumustele, mis võivad olla seotud haavatud tunnete või mõnest eesõigusest ilmajäämisega, toetame Jehoovat tähtsas vaidlusküsimuses. Millises vaidlusküsimuses? Saatan ütles, et inimesed teenivad Jehoovat vaid oma huvides. Saatan ei eita, et me teenime Jehoovat siis, kui kõik läheb hästi, kuid ta väidab, et raskustes olles me loobume Jehoovat teenimast (Iiobi 1. ja 2. peatükk). Kui me ei lase julguse kaotusel end Jehoova teenistuses kõigutada, aitame Saatana valesüüdistust ümber lükata (Õpetussõnad 27:11).

 Nii Hannal, Markusel kui ka Eelijal oli raskusi, mis röövisid neilt mõneks ajaks rõõmu. Kuid nad tulid olukorraga toime ning elasid viljakat elu. Jehoova abiga võid ka sina julgusekaotusest üle saada.