Kas sa elad oma pühendumise kohaselt?

„Mida te iganes teete, seda tehke südamest, nõnda nagu Issandale ja mitte nagu inimestele.” (KOLOSLASTELE 3:23)

1. Mida tähendab pühendumine ilmalikus mõttes?

KUIDAS saavutavad sportlased tippvormi? Tennises, jalgpallis, korvpallis, pesapallis, kergejõustikus, golfis või ükskõik mis muul alal jõuavad parimad tippu ainult täieliku pühendumisega. Kõige tähtsam on kehaline ja hingeline seisund. See sobib hästi kokku sõna „pühendunud” ühe definitsiooniga: „Täielikult seotud mingi kindla mõtte- või teguviisiga.”

2. Mida tähendab pühendumine piiblilises mõttes? Too näide.

² Ent mida tähendab pühendumine piiblilises mõttes? „Pühenduma” on tõlgitud heebreakeelsest verbist, mille tähendus on „hoidma eraldi; eraldama; kõrvale panema”. * Muistses Iisraelis kandis ülempreester Aaron oma peakattel „püha laubaehet [„pühendumise püha märki”, UM]”, mis oli puhtast kullast tehtud särav plaat, kuhu oli graveeritud heebrea keeles „Pühadus kuulub Jehoovale”. See oli ülempreestrile meeldetuletuseks, et ta ei tohi teha midagi, mis võiks pühamut rüvetada, sest „tema peal [oli] pühendumise märk, Jumala võideõli” (2. Moosese 29:6; 39:30; 3. Moosese 21:12; UM).

3. Kuidas peaks pühendumine mõjutama meie eluviisi?

³ Sellest nähtub, et piiblilises mõttes pühendumine on tõsine asi. Sellega on seotud enda vabatahtlik tunnistamine Jumala teenijaks ning see nõuab puhast eluviisi. Seega me mõistame, miks apostel Peetrus tsiteeris Jehoova sõnu, öeldes: „Olge pühad, sest mina olen püha!” (1. Peetruse 1:15, 16). Pühendunud kristlastena on meil tõsine kohustus elada oma pühendumise kohaselt ning olla ustavad lõpuni. Ent mida hõlmab kristlik pühendumine? (3. Moosese 19:2; Matteuse 24:13.)

4. Kuidas me jõuame pühendumiseni ning millega võiks seda võrrelda?

⁴ Kui omandasime täpsed teadmised Jehoova Jumala ja tema eesmärkide ning Jeesuse Kristuse ja tema rolli kohta neis eesmärkides, siis tegime otsuse teenida Jumalat kõigest oma südamest, hingest, meelest ja väest (Markuse 8:34; 12:30; Johannese 17:3). Seda võib pidada isegi tõotuseks, täielikuks pühendumiseks Jumalale. Meie pühendumiseks ei andnud tõuget mingi meeleliigutuslik kapriis. See otsus oli hoolikalt ja palvemeelselt, juurdlemisvõimet kasutades läbi mõeldud. Seega polnud see otsus lühiajaline. Me ei tohi olla inimese sarnased, kes hakkab põldu kündma, ent loobub sellest ettevõtmisest, kui põld on alles poolenisti küntud. Talle tundub see töö liiga raske või paistab lõikus liiga kaugel või üldsegi mitte kindel olevat. Mõelgem mõningatele inimestele, kes on ’pannud oma käe adra külge’, võttes raskes olukorras endale teokraatlikke kohustusi (Luuka 9:62; Roomlastele 12:1, 2, UM).

 Nad ei öelnud lahti oma pühendumusest

5. Mil viisil oli Jeremija silmapaistev näide pühendunud jumalateenijast?

⁵ Jeremija teenis Jeruusalemmas prohvetina üle 40 aasta (647–607 e.m.a.). See polnud üldsegi kerge ülesanne. Ta oli täiesti teadlik oma puudustest (Jeremija 1:2–6). Ta vajas julgustust ja vastupidavust, et seista iga päev silmitsi kangekaelse Juuda rahvaga (Jeremija 18:18; 38:4–6). Jeremija lootis kindlalt Jehoova Jumala peale, kes tugevdas teda sel määral, et temast sai tõeliselt pühendunud jumalateenija (Jeremija 1:18, 19).

6. Millise eeskuju andis meile apostel Johannes?

⁶ Mida öelda ustava apostli Johannese kohta, kes pagendati vanas eas karmile Patmose saarele „Jumala sõna ja Jeesuse Kristuse tunnistuse pärast”? (Ilmutuse 1:9.) Ta pidas vastu ja elas umbes 60 aastat oma kristliku pühendumise kohaselt. Ta elas edasi ka pärast seda, kui Rooma sõjavägi oli hävitanud Jeruusalemma. Johannesel oli eesõigus kirjutada evangeelium, kolm inspireeritud kirja ja Ilmutuse raamat, milles ta kuulutas ette Harmagedooni sõda. Kas ta andis alla, kui sai teada, et Harmagedoon ei tule tema eluajal? Kas ta langes ükskõiksusesse? Ei, Johannes jäi ustavaks surmani, teades, et ehkki „aeg on ligidal”, täituvad tema nägemused hiljem (Ilmutuse 1:3; Taaniel 12:4).

Pühendumise eeskujud tänapäeval

7. Mil viisil oli üks vend kristliku pühendumise eeskujuks?

⁷ Tänapäeval on tuhanded ustavad kristlased oma pühendumusest innukalt kinni hoidnud, hoolimata sellest, et nad ei ole elanud Harmagedoonini. Üks selline mees oli Ernest E. Beavor Inglismaalt. Ta sai tunnistajaks 1939. aastal, kui algas Teine maailmasõda. Et alustada täisajalist teenistust, loobus ta oma edukast fotoärist. Kristliku neutraalsuse pärast pandi ta kaheks aastaks vangi. Tema perekond oli talle kindlaks toeks. Aastal 1950 käisid tema kolm last New Yorgis Vahitorni ühingu Gileadi piiblikoolis, saamaks väljaõpet misjonitööks. Vend Beavor oli kuulutustöös nii innukas, et sõbrad kutsusid teda Harmagedooni-Erniks. Ta elas ustavalt oma pühendumise kohaselt ning kuulutas Jumala sõja Harmagedooni ligiolekut kuni oma surmani 1986. aastal. Ta ei pidanud pühendumist Jumalale mingiks lühiajaliseks lepinguks! * (1. Korintlastele 15:58.)

8., 9. a) Millist eeskuju andsid paljud noormehed Hispaanias Franco režiimi ajal? b) Milliseid küsimusi on kohane endale esitada?

⁸ Teine näide kahanemata innukusest on Hispaaniast. Franco režiimi ajal (1939–1975)  otsustasid sajad pühendunud tunnistajad hoida kinni kristliku neutraalsuse põhimõttest. Paljud neist veetsid sõjaväevanglas kümme aastat või rohkemgi. Ühele tunnistajale, Jesús Martinile, määrati ühtekokku isegi 22 aastat vanglakaristust. Teda peksti julmalt, kui teda hoiti ühes sõjaväevanglas Põhja-Aafrikas. Miski polnud kerge, kuid ta keeldus tegemast kompromissi.

⁹ Suurem osa ajast polnud neil noormeestel õrna aimugi, millal või kas nad üldse kunagi vabastatakse, sest nad kandsid samal ajal mitut karistust. Nad jäid siiski laitmatuks ja teenisid Jumalat innukalt ka vangistuse ajal. Kui siis 1973. aastal olukord lõpuks paranema hakkas, said paljud need tunnistajad vabaks. Olles sel ajal natuke üle 30 aasta vanad, asusid nad otsekohe täisajalisse teenistusse, mõnedest said eripioneerid või reisivad ülevaatajad. Nad elasid oma pühendumise kohaselt vanglas ja enamik neist on seda jätkanud ka pärast vabanemist. * Kuidas on lood meiega? Kas meie oleme oma pühendumuses sama ustavad kui need lojaalsed teenijad? (Heebrealastele 10:32–34; 13:3.)

Õige suhtumine oma pühendumisse

10. a) Kuidas me peaksime suhtuma oma pühendumisse? b) Kuidas suhtub Jehoova meie teenistusse?

¹⁰ Kuidas me suhtume sellesse, et oleme Jumalale pühendunud, täitmaks tema tahet? Kas see on meie elus esmatähtis? Me peaksime püüdma elada oma pühendumise kohaselt, nii kuidas meie olud seda võimaldavad – hoolimata sellest, kas oleme noored või vanad, abielus või vallalised, terved või haiged. Mõnel on ehk võimalik teenida täisajaliselt pioneerina, vabatahtliku töölisena Vahitorni ühingu harubüroos, misjonärina või reisival tööl. Mõned lapsevanemad võivad aga olla hõivatud pere füüsiliste ja vaimsete vajaduste eest hoolitsemisega. Kas need suhteliselt vähesed tunnid, mis nad saavad iga kuu teenistuses olla, on Jehoova silmis vähem väärt kui mõne täisajalise teenija palju tunde? Ei ole. Jumal ei oota meilt kunagi seda, mida meil pole. Apostel Paulus sõnastas selle põhimõtte järgmiselt: „Kui on head tahtmist anda, siis on see vastuvõetav sel määral kuidas jõud kannab, mitte üle jõu” (2. Korintlastele 8:12).

11. Millest sõltub meie pääste?

¹¹ Igal juhul ei sõltu pääsemine meie tegudest, vaid Jehoova ärateenimata lahkusest Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi. Paulus selgitas: „Kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma ning mõistetakse õigeks täiesti muidu, tema armust, lunastuse läbi, mis on Kristuses Jeesuses.” Kuid seda, et meie usk  Jumala tõotustesse on elav, tõendavad meie teod (Roomlastele 3:23, 24; Jakoobuse 2:17, 18, 24).

12. Miks ei peaks me kristlasi omavahel võrdlema?

¹² Me ei peaks omavahel võrdlema, kui palju aega me saame olla teenistuses, kui palju levitame piiblilist kirjandust või mitut piibliuurimist me juhatame (Galaatlastele 6:3, 4, UM). Vaatamata sellele, mida me suudame kristlikus teenistuses korda saata, peame kõik pidama meeles Jeesuse alandlikke sõnu: „Nõnda ka teie: kui te olete kõik teinud, mis teid on kästud, siis öelge: me oleme kõlvatud sulased; me oleme teinud, mis meie kohus oli teha!” (Luuka 17:10). Kui tihti me võime öelda, et me oleme tõepoolest teinud „kõik, mis [meid] on kästud”? Siit kerkib küsimus: milline peaks olema meie jumalateenimise kvaliteet? (2. Korintlastele 10:17, 18.)

Pea kalliks igat päeva

13. Millist suhtumist on meil vaja, et elada oma pühendumise kohaselt?

¹³ Andnud nõu abielunaistele ja -meestele, lastele, lastevanematele ja orjadele, kirjutas Paulus: „Mida te iganes teete, seda tehke südamest, nõnda nagu Issandale ja mitte nagu inimestele, teades, et te saate Issandalt pärandi palga! Te teenite Issandat Kristust!” (Koloslastele 3:23, 24). Me ei teeni seepärast, et avaldada inimestele muljet oma saavutustega Jehoova teenistuses. Me püüame teenida Jumalat, järgides Jeesuse Kristuse eeskuju. Ta tegutses oma suhteliselt lühikesel teenistusajal pakilisustundega (1. Peetruse 2:21).

14. Millise hoiatuse andis Peetrus viimsete päevade kohta?

¹⁴ Ka apostel Peetrusel oli pakilisustunne. Oma teises kirjas ta hoiatas, et viimseil päevil tuleb pilkajaid – ärataganejaid ja  kahtlejaid –, kes iseeneste soovide järgi seavad kahtluse alla Jeesuse juuresoleku. Ent Peetrus ütles: „Issand ei viivita tõotust täitmast, nõnda nagu mõned peavad seda viivituseks, vaid tema on pika meelega teie vastu; sest ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik tuleksid meeleparandusele! Aga Issanda päev tuleb otsekui varas.” Jah, Jehoova päev tuleb kindlasti. Seepärast peaksime iga päev mõtisklema selle üle, kui kindel ja tugev meie usk Jumala tõotustesse ikkagi on (2. Peetruse 3:3, 4, 9, 10).

15. Kuidas me peaksime suhtuma igasse oma elupäeva?

¹⁵ Me peaksime kasutama igat päeva Jehoova kiitmiseks, et elada hoolikalt oma pühendumise kohaselt. Kas me võime igal õhtul möödunud päevale tagasi vaadates näha, et me oleme mingil moel aidanud kaasa Jumala nime pühitsemisele ning Kuningriigi hea sõnumi kuulutamisele? See oli ehk meie puhas käitumine, ülesehitav vestlus või armastav hool oma pereliikmete ja sõprade eest. Kas me kasutasime oma võimalusi, et jagada kristlikku lootust teistega? Kas aitasime kellelgi Jumala tõotuste üle tõsiselt mõelda? Pangem iga päev tallele midagi vaimselt väärtuslikku, otsekui kasvatades endale korralikku vaimset pangaarvet (Matteuse 6:20; 1. Peetruse 2:12; 3:15; Jakoobuse 3:13).

Hoia silm selge

16. Mil viisil püüab Saatan meie pühendumust Jumalale nõrgestada?

¹⁶ Me elame ajal, mis muutub kristlaste jaoks järjest keerulisemaks. Saatan ja tema käsilased püüavad ähmastada piiri hea ja  halva, puhta ja rüveda, moraalse ja ebamoraalse, eetilise ja ebaeetilise vahel (Roomlastele 1:24–28; 16:17–19). Ta on teinud meile nii lihtsaks reostada oma meelt ja südant teleripuldi või arvutiklaviatuuri abil. Meie vaimne nägemine võib minna ähmaseks või fookusest välja, nii et me ei suuda märgata Saatana kavalaid riukaid. Kui teeme kompromissi vaimsete väärtuste suhtes, võib meie otsusekindlus elada oma pühendumise kohaselt nõrgeneda ning „adra” käepidemest kinnihoidmine lõdveneda (Luuka 9:62; Filiplastele 4:8).

17. Kuidas võib Pauluse nõuanne aidata meil oma suhet Jumalaga hoida?

¹⁷ Eriti ajakohased on seepärast Pauluse sõnad Tessaloonika kogudusele: „See on Jumala tahtmine, teie pühitsus, et te hoiduksite hooruse eest, et igaüks teie seast teaks hoida oma astjat pühaduses ja aus, mitte himude kiimas, nõnda nagu paganad, kes ei tunne Jumalat” (1. Tessalooniklastele 4:3–5). Ebamoraalsuse tõttu on tulnud mõned kristlikust kogudusest eemaldada – need, kes muutusid ükskõikseks Jumalale pühendumise suhtes. Nad lasid suhtel Jumalaga nõrgeneda, nii et see polnud nende elus enam tähtis. Ent Paulus ütles: „Jumal ei ole meid mitte kutsunud rüvedusele, vaid pühitsusele. Seepärast, kes seda hülgab, ei hülga inimest, vaid Jumala, kes ka annab oma Püha Vaimu teie sisse” (1. Tessalooniklastele 4:7, 8).

Millise otsuse teed sina?

18. Millise kindla otsuse me peaksime tegema?

¹⁸ Kui me mõistame Jehoova Jumalale pühendumise tõsidust, siis mida me peaksime kindlalt otsustama teha? Meie kindel otsus peaks olema hoida head südametunnistust nii oma eluviisis kui ka teenistuses. Peetrus manitses: „Teil olgu hea südametunnistus, et jääksid häbisse selles, mida teist paha räägivad need, kes teotavad teie head eluviisi Kristuses” (1. Peetruse 3:16). Võib-olla tuleb meil taluda teotust oma kristliku eluviisi pärast, kuid seda pidi taluma ka Jeesus, kuna ta uskus Jumalasse ja oli talle lojaalne. Peetrus ütles: „Et nüüd Kristus on kannatanud lihas, siis relvastuge teiegi sama meelega; sest kes lihas on kannatanud, see on lakanud pattu tegemast” (1. Peetruse 4:1).

19. Mida me tahame, et meie kohta öeldaks?

¹⁹ Kindel otsus elada oma pühendumise kohaselt tõepoolest kaitseb meid selle vaimselt, moraalselt ja füüsiliselt haige Saatana maailma lõksude eest. Ent veel enamgi – me võime olla kindlad Jumala heakskiidus, mis on palju parem kõigest, mida Saatan ja tema käsilased iganes võivad pakkuda. Ärgem andkem seega kunagi põhjust enda kohta öelda, et me oleme maha jätnud oma esimese armastuse, mis meil tõde tundma õppides oli. Püüdkem hoopis, et meie kohta saaks öelda, nagu esimesel sajandil Tüatiiras tegutsenud koguduse kohta: „Ma tean sinu tegusid ja armastust ja usku ja teenimist ja kannatlikkust, ja et sinu viimseid tegusid on rohkem kui esimesi” (Ilmutuse 2:4, 18, 19). Tõepoolest, ärgem olgem oma pühendumuses leiged, vaid „olge[m] tulised vaimus”, innukad kuni lõpuni, mis on tõesti lähedal (Roomlastele 12:11; Ilmutuse 3:15, 16).

[Allmärkused]

Kas sa mäletad?

• Mida hõlmab pühendumine?

• Millised muistse aja ja tänapäeva pühendunud jumalateenijad väärivad järgimist?

• Kuidas me peaksime suhtuma Jumala teenimisse?

• Millise kindla otsuse me peaksime tegema Jumalale pühendumise kohta?

[Küsimused]

[Pilt lk 15]

Jeremija jäi julmast kohtlemisest hoolimata ustavaks

[Pilt lk 16]

Ernest Beavor andis oma lastele innuka kristlasena head eeskuju

[Pilt lk 17]

Hispaania vanglates jäid sajad noored tunnistajad laitmatuks

[Pildid lk 18]

Pangem iga päev tallele midagi vaimselt väärtuslikku