Elulugu

Teenin seal, kus mind vajatakse

JUTUSTANUD JAMES BERRY

Oli aasta 1939. Ameerika Ühendriike oli haaranud Suur Depressioon ja Euroopat ähvardas sõda. Reisisin koos oma noorema venna Bennettiga kodust Mississippi osariigist Texase osariiki Houstonisse tööd otsima.

ÜHEL päeval suve lõpupoole kuulsime raadiost põrutavat teadet: Hitleri armeed marssisid Poolasse. „Harmagedoon algas!” hüüdis mu vend. Võtsime end viivitamatult töölt lahti ning läksime esimest korda lähimasse kuningriigisaali koosolekule. Miks me läksime just kuningriigisaali? Lubage mul rääkida kõike algusest peale.

Ma sündisin Mississippi osariigis Hebronis aastal 1915. Elasime tavalist maaelu. Piibliuurijad, nagu Jehoova tunnistajaid tollal kutsuti, käisid umbes kord aastas meie piirkonnas ja pidasid mõnes majas kõne. Tänu sellele oli mu vanematel palju piiblilist kirjandust. Bennett ja mina hakkasime uskuma nende raamatute õpetusi, et pole põrgut, et hing sureb ja et õiglased elavad igavesti maa peal. Siiski oli veel palju sellist, mida me ei teadnud. Varsti pärast kooli lõpetamist siirdusime koos vennaga Texase osariiki tööd otsima.

Kui me lõpuks kuningriigisaalis Jehoova tunnistajatega kokku saime, küsisid nad, kas me oleme pioneerid. Meil polnud õrna aimugi, et pioneerid on Jehoova tunnistajate täisajalised teenijad. Seejärel küsisid nad, kas me soovime teha kuulutustööd. „Loomulikult!” vastasime. Me arvasime, et nad saadavad kellegi koos meiega, kes õpetab meile, kuidas  see töö käib, kuid nad andsid meile lihtsalt kaardi ja näitasid, kus me peame töötama. Me ei teadnud Bennettiga kuulutamisest midagi ega soovinud end narriks teha. Seepärast saatsime territooriumikaardi posti teel lihtsalt kogudusse ja sõitsime tagasi Mississippi osariiki.

Võtame Piibli tõe südamesse

Kodus lugesime Jehoova tunnistajate väljaandeid iga päev peaaegu terve aasta jooksul. Meie kodus polnud elektrit, nii et õhtuti lugesime kaminatule valgel. Noil päevil külastasid vööndisulased (tolleaegsed reisivad ülevaatajad) Jehoova tunnistajate kogudusi ja kõrvalistes kohtades elavaid Jehoova tunnistajaid, et neid vaimselt tugevdada. Üks selline vööndisulane Ted Klein külastas ka meie kogudust ning käis koos minu ja Bennettiga ukselt uksele kuulutamas, sageli mõlemaga koos. Ta selgitas meile, mida tähendab pioneeritöö.

Temaga läbikäimine pani meid tõsiselt mõtlema sellele, kas saaksime rohkem Jumalat teenida. Nõnda siis läkski, et 1940. aasta 18. aprillil ristis vend Klein Bennetti, meie õe Velva ja minu. Meie vanemad olid ristimise juures ja olid väga õnnelikud meie otsuse üle. Kahe aasta pärast ristiti ka nemad. Nii ema kui isa jäid Jumalale ustavaks kuni surmani – isa suri 1956. aastal ja ema 1975. aastal.

Kui vend Klein küsis minult, kas sooviksin alustada pioneerteenistust, vastasin talle, et sooviksin küll, kuid mul pole ei raha ega riideid ega muud vajalikku. „Ära muretse, ma hoolitsen selle eest,” vastas ta. Ja seda ta tegigi. Kõigepealt saatis ta edasi mu pioneerteenistuse avalduse. Seejärel viis ta mind umbes 300 kilomeetri kaugusele New Orleansi ja näitas kenasid kortereid, mis asusid kuningriigisaalide peal ning olid mõeldud pioneeridele. Peatselt kolisingi sinna ja alustasin pioneeritööd. New Orleansi Jehoova tunnistajad toetasid pioneere riiete, raha ja toiduga. Päeval tõid vennad toitu ja jätsid selle ukse taha või panid selle otse meie külmkappi. Üks vend, kes läheduses restorani pidas, tavatses meid enne sulgemist einestama kutsuda, pakkudes meile päeval üle jäänud liha, leiba, chili con carne’t ja pirukaid.

Rahvajõugu vägivald

Mõne aja pärast määrati mind pioneeritööle Mississippi osariiki Jacksonisse. Seal kogesin koos noore kaastöölisega mõningast rahvajõugu vägivalda ning tundus, et kohalikud seadusorganid kihutasid rahvast tagant. Sarnane oli olukord ka meie järgmises kuulutustööpaigas Mississippi osariigis Columbuses. Kuna me kuulutasime kõigist rassidest ja rahvustest inimestele, sattusime mõnede valgete viha alla. Paljud uskusid, et me õhutame inimesi mässule. Nõnda arvas ka ühe äärmiselt patriootliku sõjaveteranide ühenduse kohaliku allüksuse komandör. Korduvalt kihutas ta vihaseid rahvahulki meid ründama.

Esimese rünnaku ajal Columbuses tuli rahvajõuk meile järele, kui pakkusime tänaval ajakirju. Nad surusid meid poe vaateakna vastu ja inimesed kogunesid vaatama, mis toimub. Peatselt saabus politsei ja viis meid kohtumajja. Rahvajõuk tuli meile sinna järele ning teatas kõigi ametnike ees, et kui me  selleks ja selleks ajaks linnast lahkume, pääseme terve nahaga. Kui me aga selleks ajaks ei lahku, siis võtavad nad meilt naha maha. Pidasime paremaks kohe linnast lahkuda. Ent paari nädala pärast tulime tagasi ja jätkasime seal kuulutamist.

Mõne aja pärast piiras kaheksameheline jõuk meid sisse ja sundis nende kahte autosse ronima. Nad sõidutasid meid metsa, võtsid riidest lahti ja andsid kummalegi minu vööga 30 hoopi! Neil olid kaasas püssid ja isegi nöör ning tõtt öelda olime päris hirmul. Ma mõtlesin, et nad kavatsevad meid kinni siduda ja jõkke heita. Nad rebisid katki meie kirjanduse ja viskasid selle laiali ning purustasid ka meie fonograafi vastu puutüve.

Pärast piitsutamist käskisid nad meil riidesse panna ja tagasi vaatamata mööda metsarada liikuma hakata. Kui minema hakkasime, mõtlesime tõesti, et kohe, kui ümber pöörame, lasevad nad meid maha ja pääsevad ise ilma karistuseta! Ent paari minuti pärast kuulsime, kuidas nad minema sõitsid.

Ühel teisel korral ajas vihane rahvajõuk meid taga, nii et pidime põgenemiseks riided endale ümber kaela siduma ja üle jõe ujuma. Varsti pärast seda meid arreteeriti süüdistusega mässule õhutamises. Istusime kolm nädalat vangis, enne kui peeti kohtuistung. Seda sündmust oli Columbuses palju reklaamitud. Naabruskonna kolledžist lubati õpilastel isegi tunnist varem lahkuda, et istungist osa võtta. Selle päeva saabudes oli kohtumaja puupüsti täis, oli veel vaid seisukohti! Riigi poolt olid tunnistajateks kaks jutlustajat, linnapea ja politsei.

Meid oli saadetud esindama Jehoova tunnistajast advokaat G. Clarke oma kaaslasega. Nad nõudsid süüdistuse tagasivõtmist, kuna puudusid tõendid mässule õhutamise kohta. Advokaat, kes töötas koos vend Clarke’iga, polnud küll Jehoova tunnistaja, kuid ta esitas jõulise kõne meie kaitseks. Ta ütles kohtunikule: „Inimesed nimetavad Jehoova tunnistajaid hulludeks. Kas nad on tõesti hullud? Thomas Edison oli hull!” Seejärel osutas ta armatuurile ja ütles: „Vaadake ometi seda elektripirni!” Edison, kes leiutas süsiniithõõglambi, võis mõne arvates küll hull olla, ent mitte keegi ei saa kahelda tema saavutustes.

Pärast tunnistuste kuulamist teatas ringkonnakohtunik süüdistajale: „Teil pole vähimaidki tõendeid mässule õhutamise kohta ja neil on õigus teha seda tööd. Ärge tooge neid enam siia kohturuumi ega raisake riigi aega ja raha ning ka minu aega, enne kui teil pole piisavalt tõendeid!” See oli meie võit!

Pärast kutsus kohtunik aga meid oma kabinetti. Ta teadis, et kogu linn on tema otsuse vastu ning hoiatas meid: „See, mida ma ütlesin, on kooskõlas seadusega, kuid ma isiklikult soovitan teil siit linnast jalga lasta või muidu nad tapavad teid!” Me teadsime, et tal on õigus, ning lahkusime linnast.

Läksin sealt Tennessee osariiki Clarksville’i, kus Bennett ja Velva teenisid eripioneeridena. Mõne kuu pärast määrati meid  Kentucky osariiki Parisi. Poolteise aasta pärast olime just hakkamas seal kogudust looma, kui saime Bennettiga ühe väga erilise kutse.

Misjoniteenistus

Kui nägime kutset Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli teisele kursusele, mõtlesime, et see peab olema eksitus! Miks kutsuvad nad sinna kooli meid, kahte lihtsakoelist Mississippist pärit noormeest? Me arvasime, et nad vajavad haritud inimesi, kuid läksime siiski. Kursusel oli 100 õpilast ja see kestis viis kuud. Lõpetamine toimus 1944. aasta 31. jaanuaril ning ootasime innukalt teenistust välismaisel põllul. Ent noil päevil võttis passi ja viisadokumentide ajamine aega ning õpilased pidid ajutiselt teenima Ameerika Ühendriikides. Pärast seda, kui olime mõnda aega teeninud pioneeridena Alabama ja Georgia osariigis, saime Bennettiga lõpuks teada, et läheme teenima Väikestes Antillides Lääne-India saarestikus asuvale Barbadose saarele.

Teine maailmasõda kestis veel ning Jehoova tunnistajate töö ja kirjandus oli keelatud paljudes paikades, sealhulgas Barbadosel. Sealse tolli ametnikud avasid meie pagasi ja leidsid sinna peidetud kirjanduse. Mõtlesime, et meiega on kõik läbi. Üks ametnik ütles aga lihtsalt: „Vabandame, et peame teie pagasis sorima; osa kirjandust on Barbadosel keelatud.” Sellest hoolimata lasi ta meid läbi ühes kõige sissepakitud kirjandusega! Hiljem, kui andsime tunnistust valitsusametnikele, ütlesid nad, et ei tea, miks meie kirjandus keelatud on. Mõne kuu pärast keeld tühistati.

Teenistus Barbadosel edenes väga hästi. Meil oli kummalgi vähemalt 15 piibliuurimist ja enamik piibliõpilasi edenes vaimselt. Meil oli rõõm näha, kuidas mõned neist koguduse koosolekutel käima hakkasid. Kuna meie kirjandus oli seal aga mõnda aega keelatud olnud, ei teadnud vennad päris täpselt, kuidas koosolekuid pidada. Peatselt saime siiski mitu võimekat venda välja õpetada. Meil oli rõõm aidata paljudel õpilastel alustada kristlikku teenistust ja näha, kuidas kogudus kasvab.

Perekond

Umbes pärast 18 kuud Barbadosel teenimist pidin minema tagasi Ameerika Ühendriikidesse operatsioonile. Seal olles abiellusin Jehoova tunnistaja Dorothyga, kellega olin olnud kirjavahetuses. Teenisime koos naisega Florida osariigis Tallahassee’s, ent kuue kuu pärast kolisime Kentucky osariiki Louisville’i, kus üks Jehoova tunnistaja pakkus mulle tööd. Mu vend Bennett teenis Barbadosel veel palju aastaid. Hiljem abiellus ta ühe kaasmisjonäriga ja teenis ümbruskonna saartel reisiva ülevaatajana. Lõpuks pidid nad  tervislikel põhjustel tulema tagasi Ameerika Ühendriikidesse. Nad jätkasid reisivat tööd hispaaniakeelsetes kogudustes kuni Bennetti surmani aastal 1990, kui ta oli 73-aastane.

1950. aastal sündis meile Dorothyga esimene laps, tüdruk, kellele panime nimeks Daryl. Kokku sündis meile viis last. Meie teine laps Derrick suri juba kahe ja poole aasta vanuselt seljaajukelmepõletikku, ent 1956. aastal sündis Leslie ja 1958. aastal Everett. Püüdsime koos Dorothyga kasvatada oma lapsi Piibli tõe vaimus. Üritasime iga nädal perekondlikult koos Piiblit uurida ja teha see kõigile lastele huvitavaks. Kui Daryl, Leslie ja Everett olid veel väikesed, andsime neile iga nädal uurimiseks mõne küsimuse, millele nad pidid järgmisel nädalal vastama. Nad mängisid kodus ka majast majja kuulutustööd. Üks läks kappi ja oli korterivaldaja, teine seisis ukse taga ja koputas. Nad püüdsid koomiliste repliikidega teineteist hirmutada, kuid see aitas neil arendada armastust kuulutustöö vastu. Meie käisime koos nendega samuti korrapäraselt kuulutamas.

Kui 1973. aastal sündis meie noorim poeg Elton, oli Dorothy ligi 50-aastane ja mina ligi 60. Koguduses kutsuti meid Aabrahamiks ja Saaraks! (1. Moosese 17:15–17.) Vanemad pojad käisid tihti Eltoniga kuulutamas. See andis inimestele väga head tunnistust, kui nad nägid perekondi, vendi ja õdesid, vanemaid ja lapsi koos töötamas ning teistele Piibli tõdesid jagamas. Eltoni võtsid vanemad vennad kordamööda õlgadele ja andsid Piibli traktaadid talle kätte. Inimesed kuulasid peaaegu alati, kui nad uksele tulid ja nägid seda armast väikest põnni oma suure venna õlgadel. Poisid õpetasid Eltonile, kuidas vestluse lõppedes traktaati ulatada ja paar sõna öelda. Nõnda alustas ta kuulutustööd.

Aastate jooksul oleme aidanud paljudel inimestel Jehoovat tundma õppida. 1970ndate aastate lõpul kolisime Louisville’ist Kentucky osariiki Shelbyville’i teenima koos kogudusega, kus oli suurem vajadus. Olime sealse koguduse suure kasvu tunnistajaks, samuti aitasime leida krunti kuningriigisaali jaoks ja seda ehitada. Hiljem paluti meil teenida ühes teises naabruskonna koguduses.

Perekonnaelu kindlusetus

Tahaksin hea meelega öelda, et kõik meie lapsed jäid Jehoovale ustavaks, kuid nii see kahjuks pole. Kui nad suuremaks kasvasid ja kodust ära läksid, lahkus kolm meie last tõe teelt. Meie poeg Everett järgis siiski minu eeskuju ja astus täisajalisse teenistusse. Hiljem teenis ta Jehoova tunnistajate ülemaailmses peakorteris New Yorgis ja 1984. aastal kutsuti ta Gileadi kooli 77. kursusele. Pärast lõpetamist määrati ta Lääne-Aafrikasse Sierra Leonesse. 1988. aastal abiellus ta Belgiast pärit pioneeri Marianne’iga ja nad teenivad kuni tänase päevani misjonäridena.

Iga lapsevanem mõistab südamevalu, mida oleme tundnud seetõttu, et kolm meie last lahkus eluteelt, mis pakub rahuldusttoovat elu juba praegu ja tulevikulootusena igavest elu paradiisis maa peal. Vahel süüdistasin ennast selle pärast. Ent lohutust pakub teadmine, et ka mõned Jehoova vaimsed pojad ehk inglid lakkasid teda teenimast, kuigi Jehoova distsiplineerib armastavalt ja lahkelt ega tee kunagi vigu (5. Moosese 32:4; Johannese 8:44; Ilmutuse 12:4, 9). See on aidanud mul mõista, et ükskõik kui palju vaeva vanemad ka ei näe, püüdes õpetada oma lapsi käima Jehoova teel, ei võta mõned lapsed ikkagi tõde südamesse.

Nagu tugev tuul painutab puud, nii oleme ka meie pidanud painduma mitmesuguste elus ettetulnud raskuste ja murede all. Aastatega olen leidnud, et korrapärane Piibli uurimine ja koosolekutel käimine annavad mulle tugevust painduda ning usus kindlaks jääda. Nüüd vanemast peast minevikus tehtud vigu  analüüsides püüan näha elu helgemat külge. Lõppude lõpuks, kui me püsime ustavalt usus, aitavad sellised kogemused meil vaimselt kasvada. Kui õpime nendest, siis võime elu negatiivsetes külgedes leida ka midagi positiivset (Jakoobuse 1:2, 3).

Nüüd pole meil Dorothyga enam tervist ega jõudu teha Jehoova teenistuses nii palju, kui sooviksime. Ent me oleme tänulikud meie kallitele kristlikele õdedele ja vendadele nende toetuse eest. Peaaegu igal koosolekul ütlevad vennad meile, kuivõrd nad hindavad seda, et me kohal oleme. Nad püüavad meid igati aidata ning on isegi meie maja ja autot remontinud.

Aeg-ajalt oleme võimelised osalema abipioneerteenistuses ning oleme saanud huvilistega Piiblit uurida. Suurimaks rõõmuallikaks on alati see, kui kuuleme uudiseid meie Aafrikas teenivalt pojalt. Uurime siiamaani koos perega Piiblit, kuigi nüüd oleme vaid kahekesi. Meid teeb õnnelikuks see, et oleme saanud nii palju aastaid Jehoovat teenida. Ta kinnitab meile, et ei unusta meie tegusid ja armastust, mida oleme osutanud tema nimele (Heebrealastele 6:10).

[Pilt lk 25]

Velva, Bennett ja mina 1940. aasta 18. aprillil koos vend Ted Kleiniga, kes meid ristis

[Pildid lk 26]

Koos oma naise Dorothyga 1940ndate aastate alguses ja 1997. aastal

[Pilt lk 27]

Avalikku kõnet „Rahuvürst” reklaamiti Barbadose linnaliinibussil

[Pilt lk 27]

Minu vend Bennett misjonikodu ees