Vääriliste inimeste otsinguil Kenyas

KENYA on looduslikult kaunis maa. Sellele annavad võlu lopsakad metsad, ääretu suured lauskmaad, kõrvetavalt kuumad kõrbed ja lumemütsides mäetipud. Seal elutseb rohkem kui miljon gnuud ning ohustatud ninasarvikuliik. Samuti kohtab sealsetel rohumaadel suuri kaelkirjakute karju.

Ohtralt on ka tiivulisi, alates kõrgel hõljuvatest võimsatest kotkastest kuni loendamatute värvikirevate laululindudeni, kelle rõõmsad trillerid õhku täidavad. Ja kes ei paneks tähele elevante ja lõvisid? Jah, Kenya looduspildid ja -hääled ei unune.

Sellel kaunil maal kuuldakse ka üht teist laadi häält – tuhandete inimeste häält, kes kuulutavad lootusesõnumit (Jesaja 52:7). See hääl jõuab enam kui neljakümne suguharu ja keelkonna liikmeteni. Seetõttu võib öelda, et Kenya on ka vaimselt kaunis maa.

Enamik Kenya elanikke on religioosselt meelestatud ja arutavad meeleldi vaimsete asjade üle. Sellegipoolest ei ole kerge leida inimesi, kellega vestelda, sest sarnaselt paljude teiste maadega on ka Kenya eluolu muutumas.

Majandusliku kitsikuse tõttu on paljud sunnitud oma eluviisi muutma. Naised, kes traditsiooniliselt on töötanud kodus, teenivad nüüd elatist büroodes või müüvad maanteede ääres puuvilja, juurvilja, kala ja punutud korve. Mehed teevad pikki tunde väsitavat tööd, et oma perele ülalpidamist teenida. Isegi lapsed jalutavad tänavatel, pisikesed süled täis pakitud röstpähkleid ja keedumune, ning müüvad oma kaupa. Seetõttu on vähe inimesi päeval kodus. Kuningriigi hea sõnumi kuulutajad peavad oma tegevust nende oludega kohandama.

Jehoova tunnistajate kogudustel soovitati keskenduda rohkem neile inimestele, kes tegelevad oma igapäevatoimetustega väljaspool kodu, ning samuti sõpradele, sugulastele, äriinimestele ja töökaaslastele. Vennad järgisid seda soovitust ja hakkasid vestlema inimestega kõikjal kus võimalik (Matteuse 10:11). Kas tegevuse laiendamiseks tehtud pingutused on andnud tulemusi? Tõepoolest on! Vaatame mõningaid näiteid.

 Sugulased – lähimad ligimesed

Kenya pealinnas Nairobis elab umbes kolm miljonit inimest. Linna idaosas elas erruläinud sõjaväeülem, kellele Jehoova tunnistajad sugugi ei meeldinud, kuid kes oma jahmatuseks pidi tõdema, et ka tema enda poeg on Jehoova tunnistaja. Kord veebruaris sõitis see erruläinud sõjaväelane külla oma pojale, kes elas 160 kilomeetri kaugusel Nakuru linnas Ida-Aafrika alangul. Külastuse käigus kinkis poeg talle raamatu „Tundmine, mis viib igavesse ellu” *. Isa võttis selle vastu ja lahkus.

Kodus andis ekssõjaväelane selle raamatu oma naisele, kes hakkas seda lugema, taipamata, et see on Jehoova tunnistajate väljaanne. Pisitasa jõudis Piibli tõde tema südamesse ja ta rääkis loetust ka oma abikaasale. Uudishimust hakkas ka mees seda raamatut lugema. Kui nad avastasid, kes on selle raamatu väljaandja, mõistsid nad, et neile on Jehoova tunnistajate kohta valet räägitud. Nad võtsid kohalike tunnistajatega ühendust ja hakkasid Piiblit uurima. Seda raamatut omal käel lugedes said nad aru, et tubaka tarvitamine ja müümine ei sobi kristlasele (Matteuse 22:39; 2. Korintlastele 7:1). Kõhklemata likvideerisid nad oma poest kõik sigaretid. Vähem kui aasta möödudes said nad ristimata kuulutajateks ning peatselt lasid nad ennast piirkonnakonvendil ristida.

Prügi hulgas peitub aare

Nairobi ringkonnas on suuri külasid, kus elavad sajad tuhanded inimesed. Neis külades võib näha ridade kaupa maju, mis on valmistatud mudast, puidust, metallijäätmetest ja laineplekist. Kuna tööstusettevõtetes ja tehastes on raske tööd leida, hakkavad inimesed improviseerima. Jua kali nimelise (suahiili keeles ’kõrvetav päike’) paiga töölised istuvad päikese käes ja meisterdavad vanadest rehvidest sandaale või tühjadest konservikarpidest õlilampe. Teised sobravad prügihunnikutes ja -kastides, otsides paberit, konservikarpe ja pudeleid, mida taaskasutusse saata.

Kas prügi hulgast võib leida aarde? Jah, võib! Üks vend jutustab: „Ühel päeval tuli kokkutulekusaali juurde üks tugev, räpane ja kasimata mees, käes suur kilekott vanade ajalehtede ja ajakirjadega. Öelnud, et tema nimi on William, küsis ta: „Kas teil on „Vahitorni” viimaseid numbreid?” Olin tema suhtes veidi kahtlustav ja mõtlesin, mis kavatsused tal olla võivad. Kui näitasin talle viit ajakirjanumbrit, silmitses ta neid üksteise järel ja ütles: „Võtan need kõik.” Olin üllatunud ja tõin toast raamatu „Sa võid elada igavesti Paradiisis maa peal” *. Näitasin talle paradiisipilti ja selgitasin, et korraldame huvilistele tasuta piiblitunde. Tegin ettepaneku: „William, sa võiksid homme tagasi tulla ja hakkame koos Piiblit uurima.” Seda ta tegigi.

Ühel pühapäeval tuli ta esimest korda koosolekule. Esitasin sel päeval avalikku kõnet. Kui William saali tuli, heitis ta kiire pilgu kohalolijaile, nägi mind laval ja tõttas välja. Kui küsisin temalt hiljem, miks ta nii tegi, vastas ta häbelikult: „Inimesed olid liiga puhtad. Läksin närvi.”

Tänu piibliuurimisele hakkas Piibli tõde tema isiksust vormima. Ta pesi ennast, tegi soengu korda, hakkas kandma puhtaid ja  korralikke rõivaid ning käis peagi korrapäraselt kõigil koosolekutel. Kui anti välja raamat „Tundmine, mis viib igavesse ellu”, õppisime temaga ka seda. Selleks ajaks oli ta juba esitanud kaks kõnet teokraatlikus teenistuskoolis ja saanud ristimata kuulutajaks. Kui rõõmus ma küll olin, kui ta end ühepäevasel erikokkutulekul ristida lasi ja minu vaimseks vennaks sai!”

Kuidas oli William esimest korda mõistnud „Vahitorni” väärtust? „Leidsin prügi hulgast mõned ajakirjanumbrid, mis olid ära visatud koos muude paberitega.” Jah, ta leidis aarde sellisel ebatavalisel moel!

Tunnistuse andmine töökohal

Kas me oleme alati erksad kasutama võimalusi eraviisilise tunnistuse andmiseks töökohal? James, kes on kogudusevanem Nairobi koguduses, kuulis tõde sel moel. Nüüd kasutab ta osavalt sedasama meetodit, et rääkida tõde teistele. Näiteks astus kord büroosse üks Jamesi töökaaslane, rinnas märk sõnadega „Jeesus päästab”. Jäljendades evangeeliumikuulutajat Filippust, küsis James töökaaslaselt: „Kas sa ka mõistad, mida need sõnad tähendavad?” (Apostlite teod 8:30.) Sellele küsimusele järgnes tore vestlus. Alustati piibliuurimist ja aja möödudes lasi see mees ennast ristida. Kas James on saavutanud häid tulemusi ka teistega? Laseme tal jutustada:

„Töötasime Tomiga samas ettevõttes. Sõitsime sageli koos meie töölistele üüritud bussis. Ühel hommikul juhtusime kõrvuti istuma. Lugesin ühte meie raamatut ja hoidsin seda meelega nõnda, et Tom näeks, mis väljaandega on tegu. Nagu olin lootnud, tõmbas see tema tähelepanu ja laenasin raamatu meelsasti talle. Sealt loetu avaldas talle sügavat muljet ja ta soovis hakata Piiblit uurima. Tom ja tema naine on nüüd mõlemad ristitud Jehoova teenijad.”

James jätkab: „Sageli tekivad töökohal väga huvitavad jutuajamised lõunatunni ajal. Just sellel ajal tutvusin nii Ephraimi kui Walteriga. Mõlemad teadsid, et olen Jehoova tunnistaja. Ephraimi huvitas, miks Jehoova tunnistajatesse nii vaenulikult suhtutakse. Walter tahtis teada, mis erinevus on Jehoova tunnistajate ja teiste uskude vahel. Mõlemad jäid Pühakirjal põhinevate vastustega väga rahule ja nõustusid Piiblit uurima. Ephraim edenes kiiresti. Aja möödudes pühendas tema ja ka ta naine oma elu Jehoovale. Ephraim teenib nüüd kogudusevanemana ja tema naine on üldpioneer. Walter seevastu koges nii suurt vastuseisu, et viskas õpperaamatu minema. Minu visaduse tõttu nõustus ta uurimist siiski jätkama. Temagi on nüüd kogudusevanem.” Kokku on 11 inimest saanud tõsikristlasteks tänu sellele, et James on kasutanud võimalusi eraviisilise tunnistuse andmiseks töökohal.

Eriti hämmastav tulemus

Ühes väikeses külas Victoria järve ääres tulid sõbrad ja omaksed kokku matusetalituseks. Leinajate hulgas oli üks eakas Jehoova tunnistaja. Ta alustas juttu kooliõpetajaga, kelle nimi on Dolly, ning selgitas talle surnute olukorda ja Jehoova eesmärki kaotada surm igaveseks ajaks. Märgates Dolly huvi kuuldu vastu, kinnitas tunnistaja temale: „Kui te oma kodulinna tagasi lähete, külastab teid üks meie misjonäre ja õpetab teile Piiblit.”

 Dolly kodulinn on Kenya suuruselt kolmas linn. Jehoova tunnistajate misjonäre oli seal tol ajal ainult neli. See eakas vend ei teatanud tegelikult ühelegi misjonärile, et Dollyt võiks külastada. Ta lihtsalt oli täiesti kindel, et nii see läheb. Ja ta ei eksinud. Üsna pea kohtas Dollyt üks misjonärist õde ja alustas temaga piibliuurimist. Dolly on nüüd ristitud, tema noor tütar on astunud teokraatlikku teenistuskooli ja tema kaks poega on samuti ristitud. Dollyl on isegi olnud võimalus saada väljaõpet pioneeride koolis.

Hoolitsemine kasvava koguduse vajaduste eest

Tänu sellele, et eraviisilisele tunnistusele on nii suurt rõhku asetatud, on tuhanded inimesed Kenyas kuulnud head sõnumit. Selles ülitähtsas töös osaleb praegu aktiivselt üle 15 000 kuulutaja ja rohkem kui 41 000 inimest viibis eelmisel aastal Kristuse surma mälestusõhtul. Üle kogu Kenya käib koosolekutel sageli kaks korda rohkem inimesi, kui on Kuningriigi kuulutajaid. Seetõttu vajatakse seal rohkem kuningriigisaale.

Kuningriigisaale ehitatakse nii suurlinnades kui ka kõrvalistes kohtades. Üks selline koht on linn, mis asub 320 kilomeetrit Nairobist kirde pool Samburu ringkonnas. Aastal 1934 ehitati sinna esimene laineplekist katusega maja. Katus helkis päikese käes ja seepärast pandi selle linna nimeks Maralal, mis tähendab samburu keeles ’läiklev’. Kuuskümmend kaks aastat hiljem valmis Maralalis veel üks laineplekist katusega hoone. Ka see sädeleb nii sõna otseses mõttes kui ka vaimselt, kuna see on õige jumalakummardamise kohalik keskus.

Viisteist kuulutajat tegid kiiduväärt pingutusi, et ehitada selles Kenya kõrvalises osas esimene kuningriigisaal. Kuna raha oli napilt, pidid vennad hakkama saama kohalike ehitusmaterjalidega. Seinad valmistati veega segatud punasest mullast, millega täideti hoolikalt püstpalkide vahed. Seinad siluti ning „krohviti” lehmasõnniku ja tuha seguga, mis tagab seintele tugevuse ja vastupidavuse aastateks.

Et ehitise jaoks palke saada, hankisid vennad puudelangetuse loa. Kuid lähim mets oli umbes 10 kilomeetri kaugusel. Vennad ja õed pidid jalgsi metsa minema, sobilikud puud maha raiuma ja laasima ning palgid ehitusplatsile tassima. Kord kui nad metsast tulid, peatas neid politsei ja väitis, et nende luba ei kehti. Politseinik ütles eripioneerist vennale, et see on puude ebaseadusliku langetamise eest arreteeritud. Ent üks kohalik õde, keda sealne kogukond ja politsei hästi tundis, lausus julgelt: „Kui te arreteerite meie venna, peate meid kõiki arreteerima, sest me kõik langetamise puid!” Seepeale lasi politseinik neil kõigil minna.

Kuna metsas elab kiskjaid, ei olnud sinna minek sugugi ohutu. Kui üks õde langetas puud ja see maha kukkus, nägi ta mingit looma hüppavat ja põgenevat. Kollakaspruuni värvuse tõttu pidas ta teda antiloobiks, kuid pärast nägi ta jälgede järgi, et see oli olnud hoopis lõvi! Ohtudest hoolimata saadi saal valmis ja see on nüüd Jehoovale säravaks kiitusekojaks.

1. veebruar 1963 oli tähtis päev Kenya teokraatlikus ajaloos. Sel päeval avati esimene harubüroo, milleks oli üks 7,4-ruutmeetrine tuba. 25. oktoober 1997 oli järjekordne verstapost Kenya teokraatlikus ajaloos. Siis pühitseti uus Peeteli hoonete kompleks, mille pindala on 7800 ruutmeetrit! See kaunis lõpptulemus oli kolme aasta pikkuse vaevanägemise vili. 25 rahvusest vabatahtlikud olid mudase ja umbrohtu täis 3,2-hektarilise maa-ala muutnud ilusaks aiasarnaseks paigaks uue harubüroo jaoks, kus elab 80-liikmeline Peeteli pere.

Meil on külluslikult põhjuseid olla rõõmsad Jehoova tegude pärast oma rahva heaks. Tänagem teda, et ta on ajendanud oma teenijaid laiendama ja hoogustama tööd vääriliste inimeste otsimiseks Kenyas. Tänu sellele on saanud see maa ka vaimselt kauniks.

[Allmärkused]