Elulugu

Jehoova on toetanud mind kogu mu elu

JUTUSTANUD FORREST LEE

Politsei oli just konfiskeerinud meie grammofonid ja piiblilise kirjanduse. Teine maailmasõda andis vastastele ettekäände, millega veenda Kanada uut kindralkuberneri kuulutama Jehoova tunnistajate tegevus ebaseaduslikuks. See juhtus 4. juulil 1940.

ME EI lasknud end juhtunust kohutada, vaid hankisime laost veelgi rohkem kirjandust ja jätkasime kuulutamist. Mulle jäävad alatiseks meelde isa sõnad, mis ta tol korral ütles: „Me ei anna nii lihtsalt alla. Jehoova on käskinud meil kuulutada.” Olin tol ajal kümneaastane energiline nooruk. Ent kuni tänase päevani tuletab isa otsusekindel ja innukas teenistus mulle meelde, kuidas meie Jumal Jehoova toetab oma lojaalseid teenijaid.

Järgmine kord, kui politseinikud meid peatasid, ei võtnud nad üksnes ära meie kirjandust, vaid panid ka isa vangi, mistõttu ema jäi nelja lapsega üksi. See juhtus 1940. aasta septembris Saskatchewanis. Varsti visati mind koolist välja, kuna keeldusin Piiblist õpetatud südametunnistuse tõttu tervitamast lippu ja laulmast rahvushümni. Kuna ma jätkasin õpinguid kirja teel, oli mul paindlik ajakava, ja ma tegin veel rohkem kuulutustööd.

Aastal 1948 esitati pioneeridele ehk Jehoova tunnistajate täisajalistele teenijatele üleskutse kolida Kanada idarannikule. Nii ma siis läksingi pioneeritööle Halifaxi Nova Scotia provintsis ja Cape Wolfe’i Prints Edwardi saarel. Järgmisel aastal võtsin vastu kutse minna kaheks nädalaks tööle Jehoova tunnistajate harubüroosse Torontos. Need kaks nädalat kujunesid enam kui kuueks rõõmutoovaks teenistusaastaks. Siis ma tutvusin Myrnaga,  kes armastas samuti Jehoovat, ja me abiellusime 1955. aasta detsembris. Asusime elama Miltonisse Ontario provintsis ja peagi moodustati seal uus kogudus. Meie maja keldrikorrusest sai kuningriigisaal.

Soov laiendada teenistust

Järgnevatel aastatel saime üsna lühikeste vaheaegadega kuue lapse vanemaks. Meie tütar Miriam oli esimene. Siis sündisid Charmaine, Mark, Annette, Grant ja lõpuks Glen. Töölt koju tulles leidsin lapsed sageli kamina ümber põrandal istumas, koos nendega oli Myrna, kes luges neile Piiblit, selgitas piiblilugusid ning kasvatas nende hinges ehtsat armastust Jehoova vastu. Tänu tema armastavale toetusele õppisid kõik meie lapsed juba varakult Piiblit hästi tundma.

Minu isa innukas teenistus oli jätnud kustumatu jälje mu meelde ja südamesse (Õpetussõnad 22:6). Seetõttu kui Jehoova tunnistajate peresid kutsuti aastal 1968 kolima Kesk- ja Lõuna-Ameerikasse, et aidata seal kuulutustööd teha, otsustas meie pere selle kutse vastu võtta. Tol ajal olid meie lapsed 5- kuni 13-aastased ja mitte keegi meist ei osanud sõnagi hispaania keelt. Järgides saadud juhendeid, reisisin ma mitmesse riiki, et tutvuda elamistingimustega. Kui olin kodus tagasi, kaalusime kogu perega palvemeelselt meie valikuvõimalusi ning otsustasime kolida Nicaraguasse.

Teenistus Nicaraguas

1970. aasta oktoobris saabusime oma uude koju ja vähem kui kolme nädala pärast määrati mulle koguduse koosolekul väike programmiosa. Maadlesin oma üsna puuduliku hispaania keelega kogu kõne jooksul ja selle lõpus kutsusin tervet kogudust laupäeva hommikul kell 9.30 meie koju cerveza’le. Tahtsin öelda servicio, mis tähendab põlluteenistust, kuid tegelikult kutsusin kõiki õlut jooma. Seda keelt oli tõepoolest keeruline õppida!

Alguses ma kirjutasin esitluse oma käe peale ja harjutasin seda ühe ukse juurest teise juurde minnes. Ma tavatsesin öelda: „Raamatuga kaasneb tasuta kodune piibliuurimine.” Üks mees, kes pakkumise vastu võttis, ütles hiljem, et ta pidi meie koosolekule tulema, et teada saada, mida olin tahtnud talle öelda. Sellest mehest sai Jehoova tunnistaja. Kui selgelt on näha, et Jumal on see, kes paneb tõeseemned alandlikus südames kasvama, nagu apostel Paulus kinnitas (1. Korintlastele 3:7).

Pärast kaheaastast pealinnaelu Managuas  paluti meil kolida Nicaragua lõunaossa. Seal tegime koostööd kogudusega Rivasis ja mõningate huviliste rühmadega, kes olid selle naabruses. Ustav eakas tunnistaja Pedro Peña oli meie saatjaks, kui me neid rühmi külastasime. Üks neist asus Nicaragua järve vulkaanilisel saarel, kus elas kõigest üks Jehoova tunnistajate perekond.

Kuigi sel perekonnal ei olnud eriti materiaalset vara, tegid pereliikmed suuri pingutusi, et näidata üles hindamist meie külastuse vastu. Tol õhtul, kui saabusime, oli meie jaoks toit valmis tehtud. Jäime saarele nädalaks ja paljud kallid inimesed, kes armastasid Piiblit, jagasid oma toitu meiega. Olime väga rõõmsad, kui pühapäeval käis piibliteemalist avalikku kõnet kuulamas 101 inimest.

Tundsin Jehoova toetavat jõudu siis, kui me ühel teisel korral ühte huviliste rühma Costa Rica piiri lähedal mägedes külastasime. Sel päeval, kui pidime lahkuma, tuli Pedro mulle järele, kuid ma olin malaarias ja lebasin voodis. „Ma ei saa tulla, Pedro,” ütlesin. Pannes oma käe mu otsaesisele, vastas ta: „Sul on kõrge palavik, aga sa pead tulema! Vennad ootavad.” Siis esitas ta ühe kõige südamlikuma palve, mis ma eales olen kuulnud.

Seejärel ma sõnasin: „Mine joo üks fresco (puuviljamahl). Olen umbes kümne minuti pärast valmis.” Piirkonnas, kuhu me läksime, elasid kaks tunnistajat ja nad hoolitsesid meie eest väga hästi. Järgmisel päeval käisime nendega kuulutamas, kuigi ma olin veel palavikust nõrk. Kui julgustav oli näha pühapäeval koosolekul rohkem kui sadat inimest!

Jälle liikvel

Meie seitsmes laps Vaughn sündis 1975. aastal. Järgmisel aastal pidime majanduslikel põhjustel Kanadasse naasma. Nicaraguast lahkuda polnud lihtne, sest olime oma sealoleku ajal tõepoolest tundnud Jehoova toetavat jõudu. Selleks ajaks kui lahkusime, käis meie koguduse territooriumil koosolekutel üle 500 inimese.

Varem, kui mind koos tütre Miriamiga Nicaraguas eripioneeriks määrati, küsis Miriam minu käest: „Isa, kui sa peaksid kunagi Kanadasse tagasi minema, kas sa siis lubaksid mul siia jääda?” Mul polnud mingit kavatsust sealt kunagi ära minna, seepärast vastasin: „No muidugi!” Seega, kui me lahkusime, jäi Miriam sinna täisajalisse teenistusse edasi. Hiljem abiellus ta Andrew Reediga. Aastal 1984 käisid nad Gileadi kooli 77. kursusel. Gileadi kool on Jehoova tunnistajate misjonikool, mis asus tol ajal New Yorgis Brooklynis. Nüüd teenib Miriam koos oma abikaasaga Dominikaani Vabariigis, täites sellega oma unistuse, mille istutasid temasse Nicaragua tublid misjonärid.

Kuid isa sõnad „me ei anna nii lihtsalt alla” hõõgusid ikka veel mu südames. Niisiis aastal 1981, kui olime säästnud piisavalt palju raha, et Kesk-Ameerikasse tagasi minna, kolisime uuesti, seekord Costa Ricasse. Kui me seal teenisime, kutsuti meid appi kohalikku uut harubürood ehitama. Aastal 1985 tuli meil aga meie poja Granti tervise pärast Kanadasse tagasi pöörduda. Glen jäi Costa Rica harubüroo ehitusele tööle ning Annette ja Charmaine jäid teenima eripioneeridena. Meie, kes me Costa Ricast lahkusime, ei oleks osanud iial arvata, et me ei lähe enam tagasi.

Õnnetus

1993. aasta 17. septembri hommik oli särav ja päikesepaisteline. Panin koos oma vanima  poja Markiga sindleid katusele. Töötasime külg külje kõrval ja rääkisime vaimsetest asjadest, nagu meil oli kombeks. Kuid millegipärast kaotasin ma tasakaalu ja kukkusin katuselt alla. Kui ma teadvusele tulin, nägin vaid heledat valgust ja valgesse riietatud inimesi. Olin haigla traumapunktis.

Piibli sõnade tõttu oli mu esimene reaktsioon: „Mitte verd! Mitte verd!” (Apostlite teod 15:28, 29). Kui rahustav oli kuulda Charmaine’i häält: „Kõik on korras, isa. Me kõik oleme siin.” Sain hiljem teada, et arstid nägid mu meditsiinilist dokumenti ja vere kasutamine ei tulnud kordagi kõne alla. Olin murdnud oma kaela ning olin täielikult halvatud, suutmata koguni iseseisvalt hingata.

Liikumisvõimetuks jäädes vajasin ma Jehoova toetust rohkem kui kunagi varem. Trahheotoomia, mille käigus paigaldati mu hingetorru spetsiaalne kanüül, tõkestas õhu juurdepääsu häälepaeltele. Ma ei saanud rääkida. Inimestel tuli mu huultelt lugeda, mida tahtsin neile öelda.

Rahalised väljaminekud kasvasid kiiresti. Kuna mu naine ja enamik lapsi olid täisajalises teenistuses, küsisin ma endalt, kas nad peavad katkestama oma teenistuse, et majanduslike kohustustega toime tulla. Kuid Markil õnnestus saada sellist tööd, tänu millele sai ta kõigest kolme kuu jooksul katta suurema osa kuludest. Selle tulemusel said kõik peale minu ja mu naise täisajalist teenistust jätkata.

Kuuest riigist saabunud sajad kaardid ja kirjad katsid mu haiglapalati seinu. Jehoova tõepoolest toetas mind. Kogudus aitas ka mu perekonda, pakkudes neile süüa osal ajal sellest viiest ja poolest kuust, mil olin intensiivravil. Igal õhtupoolikul oli minuga üks kristlik kogudusevanem, kes luges mulle Piiblit ja piiblilisi väljaandeid ning jutustas ka julgustavaid kogemusi. Kaks pereliiget valmistasid koos minuga ette igaks koosolekuks ja nii ei jäänud ma kunagi ilma elutähtsa vaimse toiduta.

Kui ma olin ikka veel haiglas, hoolitseti selle eest, et saaksin osa võtta ühepäevasest erikokkutulekust. Haiglapersonali korraldusel oli minuga terve päeva kaasas meditsiiniõde ja tehnik, kes hingamisaparaadi eest hoolitses. Kui suur rõõm oli kristlike vendade ja õdedega jälle koos olla! Ma ei unusta iial seda pilti, kuidas sajad seisid järjekorras, oodates võimalust mind tervitada.

 Vaimsuse säilitamine

Aasta pärast õnnetust võisin ma jälle koju tagasi oma pere juurde kolida, kuid vajan siiski hooldust ööpäev läbi. Erivarustusega liikumisvahend võimaldab mul käia koosolekutel, kust ma harva puudun. Pean siiski tunnistama, et minekuks läheb vaja otsusekindlust. Kojutulekust saadik on mul olnud võimalus viibida kõigil piirkonnakonventidel.

Lõpuks sain ma 1997. aasta veebruaris oma kõnevõime mingil määral tagasi. Mõni mu põetajaist kuulab hindavalt, kui räägin neile oma lootusest, mis põhineb Piiblil. Üks hooldusõde on lugenud mulle tervenisti ette raamatu „Jehoova tunnistajad – Jumala Kuningriigi kuulutajad” („Jehovah’s Witnesses–Proclaimers of God’s Kingdom”) ja ka teisi Vahitorni ühingu väljaandeid. Olen inimestega kirjavahetuses, kasutan selleks pulga abil arvutit. Olgugi et sel moel kirjutamine on väga tüütu, on mul siiski hea meel, et olen saanud jätkuvalt teenistusest osa võtta.

Kannatan tugeva närvivalu käes. Kuid mulle tundub, et kui ma jagan teistega Piibli tõdesid või kuulan, kui neid mulle ette loetakse, leian ma kergendust. Mõnikord kuulutan ma tänavail koos abikaasaga, kes selgitab minu asemel, kui vajan abi. Mitu korda on mul õnnestunud teenida abipioneerina. Kristliku kogudusevanema ülesanne teeb mulle rõõmu, eriti kui vennad tulevad koosolekul minu juurde või külastavad mind mu kodus ja mul on võimalus neid aidata või julgustada.

Tuleb tunnistada, et on lihtne vajuda masendusse. Seepärast alati, kui ma tunnen end rõhutuna, palvetan kohe, et võiksin leida rõõmu. Palun ööd ja päevad, et Jehoova mind ikka toetaks. Kui keegi kirjutab või tuleb külla, lohutab see mind alati. Ka ajakirjade „Vahitorn” ja „Ärgake!” lugemine täidab mind ülesehitavate mõtetega. Paljud hooldusõed loevad mulle vahel neid ajakirju. Õnnetusest alates olen ma kuulanud seitse korda kassette, millele on loetud kogu Piibel. Need on mõned viisid, kuidas Jehoova on mind toetanud (Laul 41:4).

Minu elu muutus on andnud mulle palju aega, et mõtiskleda selle üle, kuidas meie Suurim Õpetaja Jehoova meid elama õpetab. Ta annab meile täpselt teada oma tahte ja eesmärgi, annab meile mõtteka teenistusülesande, nõu abieluõnne saladuse kohta ja vahetegemisvõime, et teada, kuidas toimida õnnetuse korral. Jehoova on õnnistanud mind ustava ja imehea naisega. Ka minu lapsed on seisnud lojaalselt minu kõrval ja mul on väga hea meel, et nad kõik on täisajalises teenistuses osalenud. Meie poeg Mark ja ta naine Allyson lõpetasid 2000. aasta 11. märtsil Gileadi kooli 108. kursuse ning nad määrati teenima Nicaraguasse. Mul oli koos naisega võimalik nende lõpuaktusel käia. Võin tõesti öelda, et õnnetus on muutnud küll mu elu, kuid mitte minu südant. (Laul 127:3, 4.)

Tänan Jehoovat tema tarkuse eest, mis võimaldas mul oma perele edasi anda saadud vaimse pärandi. Mind tugevdab ja julgustab see, kui näen oma lapsi teenimas Loojat samasuguse hoiakuga, nagu oli mu isal, kes ütles: „Me ei anna nii lihtsalt alla. Jehoova on käskinud meil kuulutada.” Jah, Jehoova on toetanud mind ja minu peret kogu elu.

[Pilt lk 24]

Koos isa, vendade ja õega meie vagunelamu juures, kus me pioneeridena elasime. Mina olen paremal

[Pilt lk 26]

Koos oma naise Myrnaga

[Pilt lk 26]

Hiljutine pilt meie perekonnast

[Pilt lk 27]

Teen ikka kuulutustööd kirja teel