„Issand on tõesti üles tõusnud!”

Kujutle, kui õnnetud võisid olla Jeesuse järelkäijad, kui nende Issand hukati. Nende lootus tundus nüüd sama elutu kui surnukeha, mille Joosep Arimaatiast hauda asetas. Hävinud olid ka kõik nende ootused, et Jeesus vabastab juudid Rooma ikke alt.

KUI kõik olekski sellega lõppenud, oleksid Jeesuse jüngrid arvatavasti kadunud, nagu juhtus paljude isehakanud messiate järelkäijatega. Ent Jeesus oli elus! Pühakirja järgi ilmus ta peagi pärast surma oma järelkäijatele mitmel korral. Seepärast olid mõned neist ajendatud hüüatama: „Issand on tõesti üles tõusnud!” (Luuka 24:34).

Jüngrid pidid kaitsma oma usku Jeesusesse kui Messiasse. Seda tehes viitasid nad eriti just tema surnuist ülestõusmisele kui kindlale tõendile selle kohta, et tema on Messias. Tõepoolest, „apostlid tunnistasid suure väega Issanda Jeesuse ülestõusmist” (Apostlite teod 4:33).

Kui keegi oleks kunagi suutnud tõestada, et see ülestõusmine oli pettus – oleks näiteks saanud ühelt jüngrilt tunnistuse pettuse kohta või tõestanud, et Jeesuse keha jäi hauda –, siis oleks kristlus olnud juba algusest peale ebaõnnestumisele määratud. Kuid seda ei juhtunud. Teades, et Kristus elab, läksid Jeesuse järelkäijad kõikjale ja kuulutasid tema ülestõusmist  ning suur hulk rahvast hakkas uskuma ülestõusnud Kristusesse.

Miks võid ka sina Jeesuse ülestõusmisse uskuda? Milliseid tõendeid on selle kohta, et see on tõestisündinud lugu?

Miks uurida tõendeid?

Kõik neli evangeeliumi jutustavad Jeesuse ülestõusmisest (Matteuse 28:1–10; Markuse 16:1–8; Luuka 24:1–12; Johannese 20:1–29). * Teised Kristlike Kreeka Kirjade osad räägivad samuti veendunult, et Kristus tõusis surnuist üles.

Pole ime, et Jeesuse järelkäijad kuulutasid tema ülestõusmist! Kui Jumal tõepoolest äratas Jeesuse ellu, siis on see kõige imelisem uudis, mida maailm kunagi on kuulnud. See tähendab, et Jumal on olemas. Lisaks sellele tähendab see veel, et Jeesus on praegu elus.

Kuidas see puudutab meid? Jeesus palvetas: „See on igavene elu, et nad tunneksid sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud” (Johannese 17:3). Tõepoolest, me võime saada Jeesuse ja tema Isa kohta eluandvaid teadmisi. Kui me neid teadmisi ellu rakendame, võidakse ka meid üles äratada, kui me peaksime surema, sest Jeesus äratati üles (Johannese 5:28, 29). Meil on lootus igavesele elule paradiislikul maal Jumala taevase Kuningriigi alluvuses, mida juhib tema auline Poeg Jeesus Kristus, kuningate Kuningas (Jesaja 9:5, 6; Luuka 23:43; Ilmutuse 17:14).

Seega on küsimus, kas Jeesus tõusis surnuist üles või mitte, olulise tähtsusega. See mõjutab meie praegust elu ja ka tulevikuväljavaateid. Seepärast me innustame sind uurima nelja tõestusliini selle kohta, et Jeesus suri ja et ta äratati üles.

Piinapostil Jeesus tõepoolest suri

Mõned skeptikud väidavad, et Jeesus löödi küll postile, kuid tegelikult ta ei surnud. Nad ütlevad, et ta oli lihtsalt surmale väga lähedal ning et haua jahedus virgutas ta ellu. Ent kõik olemasolevad allikad tõendavad, et hauda pandud Jeesuse keha oli elutu.

Kuna Jeesus hukati avalikult, siis olid olemas tunnistajad, et piinapostil ta tõesti suri. Tema surma kinnitas hukkamist korraldanud tsentuurio. See sõjaväeülem oli professionaal, kelle tööülesannete hulka kuulus hukatava surma kindlakstegemine. Pealegi andis Rooma maavalitseja Pontius Pilaatus Jeesuse keha Joosepile Arimaatiast matmiseks alles pärast seda, kui oli selge, et Jeesus on surnud (Markuse 15:39–46).

Haud leiti tühjana

Tühi haud andis jüngritele esimese tõendi Jeesuse ülestõusmisest ning see on vaieldamatu tõend. Jeesus maeti uude hauakambrisse, mida ei oldud kunagi varem kasutatud. See asus hukkamispaiga lähedal ning selle asukohta oli tollal kerge kindlaks määrata (Johannese 19:41, 42). Kõik evangeeliumid kinnitavad, et kui Jeesuse sõbrad ülejärgmise päeva hommikul haua juurde jõudsid, oli tema keha kadunud (Matteuse 28:1–7; Markuse 16:1–7; Luuka 24:1–3; Johannese 20:1–10).

Tühi haud hämmastas Jeesuse vaenlasi ja ka tema sõpru. Ta vastased olid pingutanud juba pikka aega selle nimel, et näha teda surnuna ja maetuna. Kui nad olid selle eesmärgi saavutanud, tegid nad korraldusi haua valvamiseks ja pitseerimiseks. Sellest hoolimata oli haud nädala esimese päeva hommikul tühi.

 Kas Jeesuse keha võtsid hauast tema sõbrad? Vaevalt küll, sest evangeeliumid näitavad, et pärast tema hukkamist olid nad väga kohkunud. Pealegi oleksid tema jüngrid vaevalt olnud nõus taluma tagakiusamist ja surma mingi pettuse pärast.

Kes võttis hauast surnukeha? Jeesuse vaenlastest võiks seda küll kõige vähem arvata. Ning isegi kui nad oleksid seda teinud, oleksid nad hiljem kindlasti saanud sellega kummutada jüngrite väite, et Jeesus on üles äratatud ja elus. Kuid midagi niisugust ei juhtunud, sest tegelikult oli tegutsejaks Jumal.

Nädalad hiljem ei hakanud Jeesuse vaenlased Peetruse tunnistust sugugi ümber lükkama, kui too kõneles: „Iisraeli mehed, kuulge neid sõnu: Jeesuse Naatsaretlase, mehe, kellest Jumal andis tunnistuse väe ja imede ja tunnustähtedega, mis Jumal tegi tema läbi teie seas, nõnda nagu isegi teate, tema te olete, kui ta Jumala määratud otsusel ja etteteadmist mööda oli loovutatud teie kätte, ülekohtuste käte läbi risti naelutanud ning tapnud; kuid Jumal on tema üles äratanud, päästes teda surma valudest, sest ei olnud ju võimalik, et surm oleks teda kinni pidanud. Sest Taavet ütleb tema kohta: „Ma pean Issandat [„Jehoovat”, UM] alati oma silma ees ... mu ihugi võib hingata lootuses! Sest sina ei jäta mu hinge surmavalda ega lase oma Püha näha kõdunemist!”” (Apostlite teod 2:22–27.)

Ülestõusnud Jeesust nägid paljud inimesed

Evangeeliumikirjutaja Luukas ütles Apostlite tegude raamatus: „Apostlitele, ... kellele [Jeesus] ka pärast oma kannatamist oli mitme tõestusmärgiga ennast näidanud elavana, neile ilmudes nelikümmend päeva ning neile rääkides Jumala riigist” (Apostlite teod 1:2, 3). Mõned jüngrid nägid ülestõusnud Jeesust mitmel korral: aias, maanteel, söögiajal ja Tibeeria mere ääres (Matteuse 28:8–10; Luuka 24:13–43; Johannese 21:1–23).

Kriitikud seavad nende ilmumiste tõepärasuse kahtluse alla. Nad ütlevad, et kirjutajad mõtlesid need lood välja, või viitavad neis mõnele näilisele vasturääkivusele. Väikesed erinevused evangeeliumijutustustes näitavad aga hoopis, et mingit kokkumängu ei olnud. Me saame seeläbi Jeesuse kohta rohkem teadmisi, sest eri kirjutajad lisavad üksikasju teiste jutustustele, mis räägivad Jeesuse maise elu seikadest.

Kas Jeesuse ülestõusmisjärgsed ilmumised olid hallutsinatsioonid? Kõik sellekohased väited on nende tõestusliinide kõrval ebatõenäolised, sest Jeesust nägid nii paljud inimesed. Nende hulgas oli kalamehi, naisi, üks riigiametnik ja isegi kahtlev apostel Toomas, kes jäi uskuma vaid siis, kui ta nägi ümberlükkamatut tõendit selle kohta, et Jeesus on surnuist üles tõusnud (Johannese 20:24–29). Mitmel korral ei tundnud Jeesuse jüngrid ülestõusnud Issandat kohe ära. Ühel juhul nägi teda rohkem kui 500 inimest, kellest enamik oli elus veel sel ajal, kui apostel Paulus kirjeldas seda juhtumit kaitsmaks ülestõusmisõpetust (1. Korintlastele 15:6).

 Elav Jeesus mõjutab inimeste elu

Jeesuse ülestõusmine pole lihtsalt üks teema, mille vastu võiks uudishimu tunda või mille üle vaielda. Tõsiasi, et ta on elus, on avaldanud igal pool elavatele inimestele positiivset mõju. Esimesest sajandist alates on olnud lugematul hulgal inimesi, kes olid algul kristluse suhtes ükskõiksed või sellele täiesti vastu, kuid kes hiljem veendusid absoluutselt, et see on õige religioon. Mis neid muutis? Pühakirja uurimine kinnitas neile, et Jumal äratas Jeesuse ellu aulise taevase vaimolendina (Filiplastele 2:8–11). Nad on ilmutanud usku Jeesusesse ja Jehoova Jumala päästekorraldusse, mille ta on teinud Kristuse lunastusohvri kaudu (Roomlastele 5:8). Need inimesed on leidnud tõelise õnne Jumala tahte täitmisest ja Jeesuse õpetustega kooskõlas elamisest.

Mõelgem, mida tähendas olla kristlane esimesel sajandil. Sellega ei kaasnenud lugupidamine, võim ega rikkus. Otse vastupidi, paljud algkristlased ’võtsid rõõmuga vastu oma vara riisumise’ usu pärast (Heebrealastele 10:34). Kristlus tähendas ohvrimeelset elu ning tagakiusamist, mis lõppes sageli märtrisurmaga.

Enne Kristuse järelkäijateks saamist oli mõnel hea väljavaade olla lugupeetud ja jõukas. Saulus Tarsosest õppis nimeka käsuõpetaja Gamaalieli juures ning hakkas end teistest juutidest paremaks pidama (Apostlite teod 9:1, 2; 22:3; Galaatlastele 1:14). Ent Saulusest sai apostel Paulus. Tema ja paljud teised hülgasid au ja võimu, mida pakkus see maailm. Miks? Selleks, et levitada tõelist lootusesõnumit, mis rajaneb Jumala tõotustel ja tõsiasjal, et Jeesus Kristus on surnuist üles tõusnud (Koloslastele 1:28). Nad olid valmis tõe pärast kannatama.

Sama võib öelda miljonite inimeste kohta tänapäeval. Sa võid leida neid kõikjal üle maailma Jehoova tunnistajate kogudustes. Tunnistajad kutsuvad sind südamlikult viibima iga-aastasel Kristuse surma mälestamisel, mis toimub aastal 2001 pühapäeval, 8. aprillil pärast päikseloojangut. Nad on rõõmsad, kui sa tuled sellele sündmusele ja ka kõigile teistele kuningriigisaalides toimuvatele koosolekutele, et uurida Piiblit.

Miks mitte saada rohkem teadmisi – mitte ainult Jeesuse surma ja ülestõusmise kohta, vaid ka tema elu ja õpetuste kohta? Ta kutsub meid enda juurde (Matteuse 11:28–30). Tegutse praegu, et saada täpseid teadmisi Jehoova Jumala ja Jeesuse Kristuse kohta. See viib igavesse ellu Jumala Kuningriigi alluvuses, mida juhib tema kallis Poeg.

[Allmärkus]

[Pildid lk 7]

Miljonid inimesed leiavad Jeesuse Kristuse järelkäijatena tõelise õnne

[Pildi allikaviide lk 6]

Väljaandest „Self-Pronouncing Edition of the Holy Bible”, mis sisaldab King James’i ja Revised tõlkeid