Kas lastele peaks õpetama sõnakuulelikkust?

„VANEMAD tähtsustavad isikupära rohkem kui kuulekust.” Sellise pealkirjaga artikkel ilmus ajalehes. Artiklis käsitleti Uus-Meremaal korraldatud uurimuse tulemusi, mille kohaselt ainult „22 protsenti vastanutest arvas, et lastele peaks kodus sõnakuulelikkust õpetama”. Uurimuses ilmnes veel, et praegused lapsevanemad peavad märksa tähtsamaks õpetada lastele häid kombeid, iseseisvust ja vastutustunnet.

Nüüdsel individualismi ja isekuse ajastul pole sugugi üllatav, et enamik inimesi suhtub sõnakuulelikkusesse ja selle lastele õpetamisse üsna skeptiliselt. Kas sõnakuulelikkuse õpetamisse peaks tõesti suhtuma kui millessegi vanamoodsasse ja iganenusse? Või kas on see siiski tähtis ja kas lastel on sellest oma edaspidises elus kasu? Mis veelgi tähtsam, mida arvab vanemate sõna kuulamisest Jehoova Jumal kui perekonna Looja ning milliseid häid tulemusi toob sõnakuulelikkus? (Apostlite teod 17:28; Efeslastele 3:14, 15.)

„See on õige”

Apostel Paulus kirjutas 1. sajandi kristlikule kogudusele Efesoses: „Lapsed, kuulake oma vanemate sõna Issandas, sest see on õige” (Efeslastele 6:1). Seega, peamine põhjus, miks vanemate sõna kuulata, seisneb selles, et see on kooskõlas Jumala seatud õigusnormidega; „see on õige”, nagu Paulus ütles.

Kooskõlas selle mõttega kirjeldab Jumala Sõna armastavat vanemlikku distsiplineerimist kui ehet, öeldes, et see on „su peale ilupärjaks ja kaela ümber keeks” ning „Issandale meelepärast” (Õpetussõnad 1:8, 9; Koloslastele 3:20). Seevastu vanemate sõna eiramine toob Jumalalt hukkamõistu (Roomlastele 1:30, 32).

„Et su käsi hästi käiks”

Paulus näitas, et sõnakuulelikkus toob kasu ka muul moel, kui ta kirjutas: „„Austa oma isa ja ema!” – see on esimene käsusõna, millel on tõotus: „Et su käsi hästi käiks ja sina kaua elaksid maa peal!”” (Efeslastele 6:2, 3; 2. Moosese 20:12). Mil viisil võib vanemate sõna kuulamine aidata kaasa lapse heale käekäigule?

Esiteks, kas pole tõsi, et vanematel on oma ea tõttu rohkem kogemusi? Kuigi nad ei pruugi teada palju arvutitest või mõningatest ainetest, mida koolis õpetatakse, teavad nad ometi palju elust ja sellest, kuidas probleemidega toime tulla. Noortel seevastu puudub tasakaalustatud mõtlemine, mis tuleb alles koos küpsusega. Seepärast kalduvad nad tegema järelemõtlematuid otsuseid – lastes sageli end kaaslastel negatiivselt mõjutada – ja võivad sellega endale palju kahju tuua. Piibel ütleb realistlikult: „Meeletus on seotud poisi südamesse.” Mis selle vastu aitab? „Karistusvits saadab selle temast kaugele!” (Õpetussõnad 22:15.)

Sõnakuulelikkus toob kasu veel paljus peale vanema  ja lapse omavaheliste suhete. Et elu ühiskonnas kulgeks sujuvalt ja tulemuslikult, on vaja inimestevahelist koostööd, mis omakorda eeldab mingil määral sõnakuulelikkust. Näiteks abielus toob rahu, kooskõla ja õnne see, kui ollakse järeleandlikud, mitte aga nõudlikud ja tundetud teise inimese õiguste ja tunnete suhtes. Töökohas eeldab mistahes äritehingu või ettevõtmise õnnestumine töölise allumist tööandjale. Ja mis puutub riigi kehtestatud seadustesse ja määrustesse, siis vabastab sõnakuulelikkus inimese karistuseohust ja tagab talle vähemalt mõningase turvalisuse ja kaitse (Roomlastele 13:1–7; Efeslastele 5:21–25; 6:5–8).

Noortest, kes põlgavad autoriteeti, kasvavad pahatihti ühiskonnavaenulikud inimesed. Seevastu võib lapsepõlves õpitud sõnakuulelikkus tuua häid tulemusi kogu elu jooksul. Kui tähtis on seega õppida sõnakuulelikkust lapseeas!

Sõnakuulelikkuse ülev tasu

Peale selle et sõnakuulelikkusest on kasu peresuhetes ja muudes valdkondades kogu elu vältel, loob see omadus aluse, millele rajada kõige olulisem suhe – suhe oma Loojaga. Jehoova Jumal on Suur Looja, „[kelle] juures on eluallikas”, ja selle tõttu väärib ta õigustatult meie täielikku sõnakuulelikkust (Koguja 12:1; Laul 36:10).

Väljend „sõna kuulama” koos kõigi oma vormidega esineb Piiblis palju kordi. Samuti teeb Piibel sadu viiteid Jumala seadustele, käskudele, korraldustele, kohtuseadlustele ja määrustele, mis kõik nõuavad allumist. Pole kahtlustki, et sõnakuulelikkus on Jumala esitatud nõue neile, kes soovivad tema heakskiitu. Jah, sõnakuulelikkus on vältimatult vajalik selleks, et meil võiksid olla head suhted Jehoovaga (1. Saamueli 15:22). Paraku kaldub inimene loomu poolest pigem sõnakuulmatusele kui kuulekusele. „Inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale,” ütleb Piibel (1. Moosese 8:21). Seepärast tuleb sõnakuulelikkust õppida – ja mitte ainult lapsepõlves, vaid kogu elu. Kui me seda teeme, saame üleva tasu.

Tuleta meelde apostel Pauluse sõnu, et vanemate sõna kuulamine on käsusõna, mille kohta on antud kahekordne tõotus: „Et su käsi hästi käiks ja et sina kaua elaksid maa peal” (meie kursiiv). Seda tõotust kinnitavad Õpetussõnad 3:1 ja 2, kus öeldakse: „Mu poeg, ära unusta mu õpetust, vaid su süda hoidku alal mu käsud, sest need lisavad sulle pikka iga, eluaastaid ja rahu!” Sõnakuulelikkuse ülev tasu on isiklik suhe Jehoovaga juba praegu ja igavene elu rahuküllases uues maailmas (Ilmutuse 21:3, 4).

[Pildid lk 30, 31]

Sõnakuulelikkus aitab saavutada häid suhteid perekonnas, tööl ja Jehoovaga