Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Ülemaailmne vennaskond hoolitseb oma liikmete eest

Ülemaailmne vennaskond hoolitseb oma liikmete eest

Ülemaailmne vennaskond hoolitseb oma liikmete eest

NII kaugele kui silm seletab, võib näha inimesi. Paljud on eakad, mõned neist koguni nii jõuetud, et jaksavad vaevalt käia. On ka beebiootel naisi ja noori abielupaare, lapsed käe kõrval. Need mehed, naised ja lapsed on kõik pagulased, keda kodusõda, looduskatastroof või mingi muu olukord on sundinud kodunt põgenema ja otsima pelgupaika naaberriigist. Mõnel on tulnud korduvalt oma elukohast lahkuda. Kui riigisisesed rahutused või looduskatastroofid oma esimesi märke ilmutavad, korjavad nad kokku oma üksikud majatarbed, koguvad kokku lapsed ja suunduvad pelgupaiga poole. Olukorra normaliseerudes pöörduvad paljud pagulased tagasi, et ehitada oma kodud uuesti üles ja alustada eluga otsast peale.

Aastate jooksul on Kesk-Aafrika Vabariik avanud ukse paljude maade pagulastele. Hiljuti pidid tuhanded inimesed, kelle hulgas oli ka Jehoova tunnistajaid, põgenema sõjast lõhestatud Kongo Demokraatlikust Vabariigist suhteliselt turvalisemasse Kesk-Aafrika Vabariiki.

Vennad tulevad appi

Kesk-Aafrika Vabariigi vennad pidasid humanitaarabi korraldamist oma eesõiguseks. Saabuvatele kristlikele vendadele tagati ulualune. Alguses leiti tubasid eramajadest, ent kui pagulaste arv kasvas, sai ilmsiks, et tuleb veel palju ruumi leida. Mõned kuningriigisaalid muudeti magamispaikadeks. Kohalikud Jehoova tunnistajad olid valmis paigaldama lisavalgusteid, kinnitama veetorusid ja tsementima põrandaid nende vendade hüvanguks, kes neisse ruumidesse majutati. Koos kohalike vendadega töötasid nende ajutiste magamispaikade sisseseadmisel pidevalt ka pagulased. Lingala keeles organiseeriti kõik kristlikud koosolekud, et kohalejõudnud oleksid varustatud elutähtsa vaimse toiduga. Kohalike tunnistajate ja nende külaliste tihe koostöö näitas, et rahvusvaheline vennaskond on tõepoolest olemas.

Pagulaspered ei saabunud alati üheskoos. Mõnikord said üksteisest lahutatud pereliikmed jälle kokku, kui nad olid sihtkohta saabunud. Igas kuningriigisaalis peeti kohalejõudnute nimekirja. Tehti korraldusi kadunud inimeste leidmiseks. Harubüroo, mis juhib Jehoova tunnistajate tegevust sellel maal, saatis iga päev välja kolm sõidukit, et aidata veel teel olevaid tunnistajaid ja otsida neid, kes on võib-olla eksinud. Sõidukeid võis ära tunda suure sildi järgi, kus oli kirjas „VAHITORN – Jehoova tunnistajad”.

Võid kujutada seda rõõmu, mida tundsid seitse oma perest eraldatud pagulaslast, kui nad märkasid Jehoova tunnistajate furgoonautot. Nad jooksid kiiresti auto juurde ja ütlesid, et nad on Jehoova tunnistajad. Vennad tõstsid nad autosse ja tõid kuningriigisaali, kus nad said lõpuks kokku oma peredega.

Mis on võimaldanud neil siirastel kristlastel selliste oludega toime tulla, ja seda mitte korra, vaid korduvalt? Täielik veendumus selles, et me elame viimseil päevil, nagu Pühakiri on ennustanud (2. Timoteosele 3:1–5; Ilmutuse 6:3–8).

Seepärast nad teavad, et peagi lõpetab Jehoova Jumal sõjad, vihavaenu, vägivalla ja rahutused. Pagulasküsimus jääb igaveseks minevikku. Kuni selle ajani püüavad Jehoova tunnistajad üksteise eest hoolt kanda, kooskõlas apostel Pauluse manitsusega tekstis 1. Korintlastele 12:14–26. Kuigi neid lahutavad jõed, riigipiirid, keeled ja vahemaad, hoolivad nad üksteisest. Sellepärast nad tegutsevadki kiiresti, kui keegi neist hätta jääb (Jakoobuse 1:22–27).

[Kaart lk 30]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

AAFRIKA

Kesk-Aafrika Vabariik

Kongo Demokraatlik Vabariik

[Allikaviide]

Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.

[Pildid lk 30]

Kolmest kuningriigisaalist tehti vastuvõtukeskused

[Pilt lk 31]

Kiiresti rajati köögid

[Pilt lk 31]

Pagulasi muudkui saabus

[Pildid lk 31]

Alles sündinud ja juba pagulane