Üheköiteline Piibel

PIIBLI koopiate valmistamisel olid algkristlased esimesed, kes hakkasid kirjarullide asemel kasutama koodekseid ehk raamatutaolisi köidetud käsikirju. Ent need kristlased ei hakanud kohe valmistama üheköitelisi Piibleid, mis oleksid sisaldanud kõiki Piibli raamatuid. Olulise sammu üheköiteliste Piiblite laialdasemaks valmistamiseks tegi kuuendal sajandil Flavius Cassiodorus.

Flavius Magnus Aurelius Cassiodorus sündis umbes aastatel 485–490 m.a.j jõukas peres Calabrias, mis asub tänapäeva Itaalia lõunatipus. Ta elas Itaalia ajaloo tormilisel perioodil, mil selle poolsaare okupeerisid kõigepealt goodid ja seejärel bütsantslased. Kui ta oli umbes 60–70-aastane, asutas ta oma kodu lähedal Calabrias Squillaces Vivariumi mungakloostri ja raamatukogu.

Hoolikas Piibli väljaandja

Üks Cassiodoruse peamine mure oli teha Piibel rahvale kättesaadavaks. Ajaloolane Peter Brown kirjutab: „Cassiodoruse arvates pidi Pühakirja edastamisel võetama tarvitusele kogu ladinakeelne kirjandus. Kõiki abivahendeid, mida varem oli kasutatud klassikaliste tekstide uurimiseks ja ümberkirjutamiseks, pidi kasutatama nüüd selleks, et Pühakirja mõista ja oskuslikult kopeerida. Ladina kultuur tervikuna pidi hakkama otsekui äsja moodustunud planeedisüsteem tiirlema ümber Jumala Sõna, mis oli nagu hiigelsuur päike.”

Cassiodorus kogus Vivariumi kloostrisse tõlkijaid ja grammatikuid, et võrrelda omavahel Piibli tekste ning ta juhtis ka vaevanõudvat toimetamistööd. Ta usaldas selle töö vaid mõningatele õpetatud meestele. Need pidid hoiduma oletatavate ümberkirjutusvigade rutakast parandamisest. Kui tekkis mõni grammatiline küsimus, siis usaldati rohkem muistseid Piibli käsikirju kui üldtunnustatud ladinakeelset tava. Cassiodorus teatas: „Grammatilisi iseärasusi ... peab säilitama, sest inspireeritud tekst ei tohiks olla vastuvõtlik moonutustele. ... Piibli väljenduslaad, selle metafoorid ja idioomid peavad jääma muutmata isegi sel juhul, kui need kõlavad ladina keeles veidralt; samuti peavad jääma samaks heebreakeelsed nimekujud.” („The Cambridge History of the Bible”.)

Codex Grandior

Vivariumi kloostri ümberkirjutajatele anti ülesanne teha ladinakeelsest Piiblist vähemalt kolm erinevat väljaannet. Üks neist, mis koosnes üheksast köitest, sisaldas arvatavasti vana ladinakeelset teksti – teise sajandi lõpus ilmunud tõlget. Teine väljaanne oli ladinakeelne Vulgata, mille Hieronymus lõpetas umbes viienda sajandi algul. Kolmas, Codex Grandior, mis tähendab ’suurem raamat’, koostati kolmest Piibli tekstist. Kahes viimatimainitud väljaandes olid kõik Piibli raamatud pandud kokku ühte köitesse.

Nähtavasti oli Cassiodorus esimene, kes hakkas tegema üheköitelisi ladinakeelseid  Piibleid, mida ta nimetas pandektideks. * Kahtlemata ta mõistis, kui praktiline on ühendada kõik Piibli raamatud ühte köitesse, nii et poleks vaja aeganõudvalt lapata mitut köidet.

Lõuna-Itaaliast Briti saartele

Varsti pärast Cassiodoruse surma (tõenäoliselt umbes aastal 583 m.a.j) algas Codex Grandior’i reis. Arvatakse, et sel ajal viidi osa Vivariumi raamatukogust Rooma Lateraani raamatukokku. Aastal 678 viis anglosaksi abt Ceolfrith selle koodeksi endaga kaasa Briti saartele, kui ta naasis koju Roomast. Seega sattus koodeks Ceolfrithi juhitavasse Wearmouthi ja Jarrow’ kaksikkloostrisse, mis asus Inglismaa selles osas, mida tänapäeval tuntakse Northumbriana.

Cassiodoruse üheköiteline Piibel ilmselt võlus Ceolfrithi ja tema munkasid ning arvatavasti meeldis neile eriliselt selle mugav kasutusviis. Vaid mõne aastakümne jooksul valmistasid nad veel kolm üheköitelist täispiiblit. Ainuke eksemplar neist, mis on veel praegugi alles, on üks hiigelmõõtmetega käsikiri nimetusega Codex Amiatinus. Sel on 2060 vasikanahast pärgamendilehekülge ja iga leht on mõõtmetega 51 x 33 sentimeetrit. Koos kaantega on see 25 sentimeetri paksune ning kaalub umbes 35 kilo. See on vanim üheköiteline ladinakeelne täispiibel, mis on seniajani säilinud. Tunnustatud 19. sajandi piibliteadlane Fenton J. A. Hort identifitseeris selle koodeksi 1887. aastal. Hort kommenteeris: „Isegi tänapäeva inimesele jätab selle [käsikirja] imelisus aukartustäratava mulje.”

Tagasi Itaaliasse

Codex Grandior’i originaal, mille lasi teha Cassiodorus, on praeguseks kadunud. Kuid selle anglosaksi järeltulija – Codex Amiatinus – alustas oma teekonda tagasi Itaaliasse üsna varsti pärast seda, kui see oli valminud. Natuke aega enne oma surma otsustas Ceolfrith minna tagasi Rooma. Ta võttis kaasa ühe oma kolmest ladinakeelsest piiblikäsikirjast, et kinkida see paavst Gregorius II-le. Ceolfrith suri sellel reisil 716. aastal Prantsusmaal Langres’is. Ent tema Piibel jätkas koos teiste reisijatega oma teekonda. Koodeks pandi lõpuks Kesk-Itaalias Monte Amiata mungakloostri raamatukokku, millest on tulnud ka tema nimetus – Codex Amiatinus. Aastal 1782 viidi see käsikiri Itaaliasse Firenzesse Medici ja Lorenzo raamatukokku, kus see on jäänud selle raamatukogu üheks kõige kallihinnalisemaks varanduseks.

Kuidas on mõjutanud Codex Grandior meid? Alates Cassiodoruse ajast on ümberkirjutajad ja trükkalid järjest rohkem soosinud üheköiteliste Piiblite valmistamist. Kuni tänase päevani on inimestel olnud kergem lugeda seesuguse kujuga Piiblit ning saada kasu väest, mida see avaldab nende elule (Heebrealastele 4:12).

[Allmärkus]

[Kaart lk 29]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Codex Grandior’i reis

Vivariumi mungaklooster

Rooma

Jarrow

Wearmouth

Codex Amiatinus’e reis

Jarrow

Wearmouth

Amiata mägi

Firenze

[Allikaviide]

Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.

[Pildid lk 30]

Ülal: Codex Amiatinus Vasakul: Esra portree Codex Amiatinus’es

[Allikaviide]

Medici ja Lorenzo raamatukogu Firenzes