Elulugu

Jehoova teel käimine toob jõudu ja rõõmu

JUTUSTANUD LUIGGI D. VALENTINO

„See on tee, käige seda!” manitseb Jehoova (Jesaja 30:21). Olen seda nõuannet püüdnud järgida alates ajast, mil mind 60 aastat tagasi ristiti. Selle eesmärgi seadsid oma eeskujuga mulle juba varakult mu vanemad, kes Itaaliast USA-sse immigreerunuina asusid 1921. aastal elama Ohio osariiki Clevelandi. Seal kasvatasid nad üles kolm last: mu vanema venna Mike’i, noorema õe Lydia ja minu.

MU VANEMAD uurisid paljusid religioone, kuni lõpuks pettunult alla andsid. Aastal 1932 kuulas aga isa ühel päeval itaaliakeelset raadiosaadet, mida andsid eetrisse Jehoova tunnistajad, ja kuuldu meeldis isale. Ta palus kirja teel rohkem infot ja üks itaallane Jehoova tunnistajate peakorterist New Yorgist Brooklynist külastas meid. Pärast elavat arutelu, mis kestis koidikuni, olid mu vanemad veendunud, et nad olid leidnud õige religiooni.

Isa hakkas koos emaga kristlikel koosolekutel käima ning oma kodus reisivatele ülevaatajatele majutust pakkuma. Kuigi olin alles poisike, võtsid need mehed mind kaasa kuulutustööle ja panid mõtlema täisajalisele Jehoova teenimisele. Üks külalistest oli Carey W. Barber, kes on praegu Jehoova tunnistajate  juhtiva kogu liige. Üsna pea, 1941. aasta veebruaris, lasin ma end 14-aastaselt ristida, ja 1944. aastal alustasin pioneerteenistust Clevelandis. Mike ja Lydia hakkasid samuti Piibli tõeteel käima. Mike teenis Jehoovat kuni surmani ja Lydia saatis 28 aastat oma abikaasat Harold Weidnerit reisiva ülevaataja tööl. Praegu teenivad nad täisajaliste eriteenijatena.

Vangistus tugevdab otsust käia Jehoova teel

1945. aasta algul sattusin ma Ohio osariigi Chillicothe’i föderaalvanglasse, sest Piiblist õpetatud südametunnistus ajendas mind käituma kooskõlas kirjakohaga Jesaja 2:4, mis räägib mõõkade tagumisest sahkadeks. Oli aegu, mil vanglavõimud lubasid Jehoova tunnistajatest vangidel omada üksnes piiratud koguses Jehoova tunnistajate väljaantud kirjandust. Kuid siis tulid appi naabruses asuva koguduse liikmed. Aeg-ajalt poetasid nad vangla lähedale väljale mõningaid trükiseid. Kui vangid järgmisel hommikul tööle viidi, otsisid nad need väljaanded üles ja toimetasid vanglasse. Selleks ajaks kui mina vanglasse saabusin, tohtis meil olla juba rohkem kirjandust. Siiski õppisin seal rohkem kui kunagi varem hindama Jehoova pakutavat vaimset toitu. See õppetund meenub mulle tänini iga kord, kui saan „Vahitorni” või „Ärgake!” uue numbri.

Kuigi meil lubati vanglas koguduse koosolekuid pidada, ei lubatud seal viibida neil, kes polnud Jehoova tunnistajad. Mõned vanglaametnikud ja vangid käisid siiski salaja ning mõni neist võttis koguni tõe vastu (Apostlite teod 16:30–34). Vend Alexander H. Macmillani külaskäigud pakkusid suurt lohutust. Ta kinnitas meile alati, et meie vangisoleku aeg ei kulu asjatult, vaid me saame ettevalmistust tulevasteks ülesanneteks. Selle kalli eaka venna jutt puudutas mu südant ja süvendas mu otsustavust käia Jehoova teel.

Leian endale kaaslase

Teine maailmasõda lõppes, vanglaväravad avati ja ma alustasin uuesti täisajalist pioneerteenistust. Aastal 1947 suri aga mu isa. Et perekonda toetada, hakkasin käima tööl ning ühtlasi õppisin ära ka masseerijaameti, töö, millest mul oli kasu ühel raskel ajaperioodil, millega meil naisega tuli 30 aastat hiljem silmitsi seista. Kuid nüüd ma ruttasin sündmustest ette. Lubage, et jutustan teile kõigepealt oma abikaasast.

Ühel õhtul 1949. aastal olin ma kuningriigisaalis, kui telefon helises. Võtsin toru ja mu kõrvu kostis mahe hääl: „Mu nimi on Christine Genchur. Olen Jehoova tunnistaja. Kolisin Clevelandi, et siin tööd leida, ja ma tahaksin mõne kogudusega läbi käia.” Meie kuningriigisaal oli tema elukohast kaugel, kuid mulle meeldis see häälekõla, ja nii ma juhatasin talle teed meie saali ning julgustasin teda tulema koosolekule sel pühapäeval, päeval, millal mul pidi olema avalik kõne. Pühapäeval olin esimesena kuningriigisaalis, kuid silma ei hakanud ühtegi tundmatut õde. Kogu kõne ajal heitsin pilke sissepääsu poole, kuid kedagi ei tulnud. Järgmisel päeval helistasin talle ja ta ütles, et ta pole veel harjunud meie bussiliinidega. Pakkusin siis välja, et võiksin temaga kokku saada ning anda täpsemat juhatust.

Sain teada, et ta vanemad, kes olid Tšehhoslovakkia immigrandid, olid hakanud piibliuurijatega läbi käima pärast brošüüri „Kus viibivad surnud?” lugemist. Nad olid lasknud ennast ristida 1935. aastal. Christine’i isa sai 1938. aastal Jehoova tunnistajate Clymeri koguduses USAs Pennsylvanias rühmasulaseks (praegu nimetatakse neid juhtivateks ülevaatajateks) ja 1947. aastal lasi Christine end 16-aastaselt ristida. Ei läinud kaua, kui olin sellesse kenasse vaimsesse õesse armunud. Abiellusime 24. juunil 1950 ja sellest ajast alates on Christine olnud mu ustav kaaslane, kes on alati valmis panema Kuningriigi huvid elus esikohale. Olen Jehoovale tänulik, et see tubli kaaslane oli valmis siduma oma elu minu omaga (Õpetussõnad 31:10).

 Suur üllatus

Hakkasime 1. novembril 1951 koos pioneeritööd tegema. Kaks aastat hiljem Toledo konvendil Ohios rääkisid vennad Hugo Riemer ja Albert Schroeder rühma misjoniteenistusest huvitatud pioneeridega. Meie olime nende hulgas. Meid innustati jätkama pioneerteenistust Clevelandis, kuid juba järgmisel kuul sai meile osaks suur üllatus – kutse Vahitorni Ühingu Gileadi Piiblikooli 23. kursusele, algusega 1954. aasta veebruaris!

Kui me olime teel Gileadi kooli, mis asus tol ajal South Lansingis New Yorgi osariigis, närveeris Christine nii kõvasti, et ütles mulle kogu aeg: „Sõida aeglasemalt!” „Christine,” vastasin ma, „kui me veel aeglasemalt sõidaksime, siis me samahästi kui pargiksime.” Kooli territooriumile jõudnud, tundsime aga end peagi juba palju vabamalt. Vend Nathan Knorr võttis õpilasi vastu ja tutvustas meile ümbruskonda. Samuti selgitas ta, kuidas me saame säästlikult vett ja elektrit kasutada, ning rõhutas, et kokkuhoidlikkus on voorus, kui hoolitsetakse Kuningriigi huvide eest. See nõuanne kinnitus meie mällu. Elame siiani selle järgi.

Lendame Riosse

Peagi lõpetasime kooli ja 10. detsembril 1954 astusime põnevustundega talvises New Yorgis lennuki pardale, et lennata meie uuele territooriumile päikeselises Rio de Janeiros Brasiilias. Misjonikaaslased Peter ja Billie Carrbello reisisid koos meiega. Lennuks pidi kuluma 24 tundi koos vahemaandumistega Puerto Ricos, Venezuelas ja Belémis Põhja-Brasiilias. Mootoriga juhtus aga midagi, ja nii kulus 36 tundi, enne kui nägime allpool Rio de Janeirot. Ent milline vaade see küll oli! Linna tuled sätendasid kui tulised teemandid mustal velvetvaibal ja kuu hõbedased kiired virvendasid Guanabara lahe lainetel.

Mõned Peeteli pere liikmed ootasid meid lennujaamas. Pärast südamlikku vastuvõttu sõidutasid nad meid harubüroosse ja umbes kell kolm hommikul saime voodisse. Mõne tunni pärast meenutas kellahelin meile, et meie esimene misjonipäev on alanud!

Esimene õppetund

Peagi saime tähtsa õppetunni. Olime ühe tunnistajate pere pool koos õhtu veetnud. Kui tahtsime harubüroosse tagasi minna, oli peremees meie kavatsusele vastu: „Te ei või minna. Vihma sajab,” ütles ta ning püüdis meid veenda ööseks nende juurde jääma. „Seal, kust me tuleme, sajab ka vihma,” heitsin ma nalja ja siis me läksimegi.

Riot ümbritsevate mägede tõttu koguneb vihmavesi kiiresti ja voolab alla linna, põhjustades tihtipeale üleujutusi. Peagi sumpasimegi põlvini vees. Harubüroo lähedal olid tänavad muutunud mässavateks jõgedeks, kus vesi ulatus rinnuni. Kui me lõpuks Peetelisse jõudsime, olime täiesti läbi ligunenud. Järgmisel päeval tundis Christine end halvasti ja ta jäi kõhutüüfusesse, mis röövis temalt jõu pikaks ajaks. Iseenesest mõista oleksime meie kui uued misjonärid pidanud tähele panema kogenud kohalike tunnistajate nõuannet.

Esimesed sammud misjonäri ja reisiva ülevaataja töös

Pärast sellist konarlikku algust alustasime innukalt põlluteenistust. Lugesime portugalikeelse esitluse igaühele, keda kohtasime, ja tundus, et me mõlemad edenesime võrdselt. Üks korterivaldaja ütles Christine’ile: „Ma saan sinust aru, aga ma ei saa temast aru,” ja näitas minu peale. Teine  korterivaldaja ütles mulle: „Ma saan sinust aru, aga temast mitte.” Siiski tekitas meis elevust see, et esimese paari nädalaga saime 100 „Vahitorni” tellimust. Esimese aasta jooksul, kui me Brasiilias olime, lasid mitmed meie piibliõpilased end ristida, lastes meil saada maitse sellest, kui viljakaks meie misjoniülesanne kujuneb.

1950ndate aastate keskpaiku ei külastanud paljusid Brasiilia kogudusi korrapäraselt ringkonnaülevaatajad, sest pädevatest vendadest oli puudus. Seepärast määrati mind 1956. aastal ringkonnatööle São Paulo osariiki, vaatamata sellele et ma alles õppisin keelt ega olnud portugali keeles pidanud veel ühtegi avalikku kõnet.

Kuna esimest kogudust, kuhu läksime, polnud ringkonnaülevaataja kaks aastat külastanud, olid igaühel avaliku kõne suhtes suured ootused. Kõnet ette valmistades lõikasin portugalikeelsetest „Vahitorni” artiklitest lõike välja ja kleepisin need paberilehtedele. Tol pühapäeval oli kuningriigisaal rahvast tulvil. Inimesi istus koguni laval, kõik ootasid suursündmust. Kõne, või pigemini lugemine, algas. Vahel harva tõstsin pilgu ja nägin oma üllatuseks, et kõik, isegi lapsed, istusid liikumatult. Kõik vaatasid pärani silmil mulle otsa. Mõtlesin: „Oh, Valentino, su portugali keel on paranenud! Need inimesed kuulavad tähelepanelikult!” Kui ma seda kogudust aastaid hiljem uuesti külastasin, ütles üks vend, kes oli esimese külastuse ajal kohal olnud: „Kas sa mäletad seda avalikku kõnet, mida sa pidasid? Me ei saanud sellest sõnakestki aru.” Tunnistasin, et ma isegi polnud sellest kõnest eriti palju aru saanud.

Sellel esimesel ringkonnaülevaataja-aastal lugesin ma sageli kirjakohta Sakarja 4:6. Sõnad ’mitte võimu, vaid minu Vaimu läbi’ tuletasid mulle meelde, et Jehoova vaim on ainus põhjus, mille pärast Kuningriigi töö edenes. Ja see edenes hoolimata meie silmatorkavatest puudustest.

Raskused ja õnnistused teel

Ringkonnatöö tähendas maa risti ja põiki läbikäimist, kaasas kirjutusmasin, pappkastid kirjandusega ja kohvrid. Christine oli taibukas ja nummerdas meie pagasi, et midagi kahe silma vahele ei jääks, kui me ühest bussist teise ruttame. Oli täiesti tavaline sõita järgmisesse sihtkohta jõudmiseks bussiga 15 tundi mööda poriseid teid. Aeg-ajalt oli see närvesööv, eriti kui kaks vastassuunast tulevat bussi kohtusid logiseval sillal, möödudes üksteisest nii lähedalt, et nende vahele jäi ruumi vaevalt paberilehe jaoks. Reisisime ka rongi, laeva ja hobustega.

Aastal 1961 alustasime piirkonnatööd ja hakkasime reisima ringkonnast ringkonda, mitte enam ühest kogudusest teise. Mitmel õhtul nädalas näitasime Jehoova organisatsiooni valmistatud filme, iga kord toimus see uues paigas. Sageli tuli meil tegutseda kiiresti, et kavaldada üle kohalikud vaimulikud, kes püüdsid neid filmiesitusi takistada. Ühes linnas sundis preester ähvardustega saali omanikku, et ta katkestaks meiega tehtud lepingu. Mõnepäevase otsimise järel leidsime teise paiga, kuid me ei rääkinud sellest kellelegi ja jätkasime inimeste kutsumist algselt kokkulepitud paika. Enne programmi algust läks Christine sinna saali ja juhatas need, kes tahtsid filmi näha, vaikselt uude paika. Sel õhtul vaatas 150 inimest filmi, mis kandis sobivat pealkirja „Uue maailma ühiskond tegutseb” („The New World Society in Action”).

Reisiva ülevaataja töö kõrvalistes piirkondades oli vahetevahel koormav, kuid alandlikud vennad, kes neis paigus elasid, olid meie külastuste eest nii tänulikud ja nii külalislahked, võttes meid vastu oma tagasihoidlikes kodudes, et me tänasime alati Jehoovat selle eest, et saime nendega koos olla. Sõprus nendega tõi meile südantsoojendavaid õnnistusi (Õpetussõnad 19:17; Haggai 2:7). Seepärast olime väga kurvad, kui pärast 21-aastast teenimist Brasiilias meie misjoniteenistus lõppes.

 Jehoova näitas meile teed kriisi ajal

Aastal 1975 tehti Christine’ile operatsioon. Asusime uuesti reisiva ülevaataja tööle, kuid Christine’i tervis halvenes. Parima lahendusena tundus Ameerika Ühendriikidesse tagasi minna, et ta võiks seal arstiabi saada. 1976. aasta aprillis saabusime Long Beachi Californias ja jäime minu ema juurde. Pärast kahekümneaastast elu välismaal polnud meil aimugi, kuidas sellise olukorraga toime tulla. Hakkasin masseerijatööd tegema ja sellest saadud raha aitas meil ära elada. California osariik pakkus Christine’ile haiglakohta, kuid seal tundis ta end iga päev järjest nõrgemini, sest tohtrid keeldusid teda ravimast ilma vereülekanneteta. Anusime meeleheitlikult Jehoovalt juhatust.

Ühel õhtul, kui olin põlluteenistuses, märkasin üht raviasutust ja järsku otsustasin sealt läbi astuda. Kuigi tohter oli just koju minemas, kutsus ta mind oma kabinetti ja me rääkisime kaks tundi. Seejärel ütles ta: „Ma hindan teie misjonitööd ja ma ravin teie naist tasuta ning ilma igasuguse vereülekandeta.” Ma ei suutnud uskuda oma kõrvu.

See lahke tohter, kes osutus üheks tunnustatud spetsialistiks, lasi Christine’i üle viia haiglasse, kus ta ise töötas, ja tema võimeka ravimise tulemusena paranes Christine’i seisund varsti. Olime väga tänulikud, et Jehoova oli näidanud meile teed sellel raskel ajal!

Uued ülesanded

Kui Christine oma jõu tagasi sai, hakkasime teenima pioneeridena ning meil oli hea meel aidata mitmel inimesel Long Beachis Jehoova kummardajaks saada. Aastal 1982 kutsuti meid ringkonnatööle Ameerika Ühendriikides. Tänasime iga päev Jehoovat, et ta kasutas meid uuesti reisiva ülevaataja tööl – teenistusvormis, mida me armastasime. Teenisime California osariigis ja siis Uus-Inglismaa regioonis, kus meie ringkonda kuulusid mõned portugalikeelsed kogudused. Hiljem hõlmas see ka Bermudat.

Pärast nelja kosutavat aastat saime uue ülesande. Meile pakuti võimalust minna teenima eripioneeridena paika, kuhu me iganes tahame. Kuigi meil oli kurb meel reisiva ülevaataja töölt lahkuda, soovisime edasi minna oma uue ülesandega. Ent kuhu? Reisiva ülevaataja tööl olin märganud, et portugalikeelne New Bedfordi kogudus Massachusettsi osariigis vajas abi, ja nii me suundusimegi New Bedfordi.

Kui olime saabunud, korraldas kogudus meile suure vastuvõtupeo. Tundsime, et meid on sinna väga vaja! See liigutas meid pisarateni. Üks noor abielupaar kahe väikese lapsega majutas meid lahkelt oma koju, kuni leidsime endale korteri. Jehoova on tõesti õnnistanud seda eripioneeri-ülesannet üle meie ootuste. Oleme 1986. aastast alates aidanud umbes 40 inimesel selles linnas Jehoova tunnistajaks saada. Nad on meie vaimne perekond. Lisaks sellele on mul olnud rõõm näha, kuidas viis kohalikku venda on kasvanud hoolitsevateks karjasteks. See on olnud nagu teenistus viljakal misjoniterritooriumil.

Tagasi vaadates on meil hea meel, et oleme teeninud Jehoovat noorusest alates ning teinud tõest oma elutee. On tõsi, et praegu mõjutavad meid vanus ja põdurus, kuid Jehoova teel käimine toob meile ikkagi jõudu ja rõõmu.

[Pilt lk 26]

Oleme äsja tulnud Rio de Janeirosse

[Pilt lk 28]

Meie vaimne pere New Bedfordis Massachusettsi osariigis