Kuidas lesepõlv kahte naist mõjutas

SANDRA on lesk ja ta elab Austraalias. Kui tema abikaasa mõne aasta eest suri, oli Sandra esimeseks reaktsiooniks täielik šokk. „Mõistmine, et olin ühtäkki kaotanud oma elukaaslase ja parima sõbra, rõhus mu täiesti maha. Ma ei suuda isegi meenutada, kuidas ma haiglast koju sain või mida ma kogu ülejäänud päeva tegin. Järgmise paari nädalaga muutus mu ahastus pidevaks füüsiliseks valuks.”

Sandral on temast vanem sõbranna Elaine, kes on kuus aastat lesk olnud. Elaine põetas oma abikaasat Davidit kuus kuud, enne kui mees vähki suri. Tema hingevalu oli nii tugev, et peagi pärast abikaasa surma jäi ta ajutiselt pimedaks. Kaks aastat hiljem varises ta rahva hulgas kokku. Tema tohter ei leidnud mingeid märke füüsilisest haigusest, kuid ta avastas, et Elaine oli oma kaotusvalu kogu aeg alla surunud. Nii ta soovitas Elaine’il minna koju ja sundida end nutma. „Mul võttis kurvastusest ülesaamine kaua aega,” tunnistab Elaine ning lisab, et kui ta tundis end üksikuna, oli tal koguni „kombeks minna magamistuppa ja peita oma pea Davidi riietesse”.

Armastatud kaasa surm võib tekitada tõepoolest mitmesuguseid reaktsioone, sest lesepõlv ei tähenda üksnes elu ilma abikaasata. Näiteks Sandra tundis mõnda aega, et ta oli kaotanud oma identiteedi. Nagu paljud teised hiljuti lesestunud naised, tundis temagi end kaitsetu ja ebakindlana. Sandra meenutab: „Olin harjunud, et mu abikaasa ütleb alati kõikide otsuste puhul viimase sõna, kuid nüüd pidin järsku ise otsuseid tegema hakkama. Mul polnud und. Olin väsinud ja kurnatud. Ma lihtsalt ei teadnud, mida teha.”

Sarnased kogemused, mida Sandra ja Elaine on läbi elanud, korduvad iga päev kõikjal maailmas. Haigused, õnnetused, sõjad, etniline puhastus ja üleüldine vägivald kasvatavad leskede arvu. * Paljud lesknaised kannatavad vaikides, teadmata, mida teha. Kuidas saavad sõbrad ja sugulased aidata neil lesepõlvega kohaneda? Järgmine artikkel pakub mõningaid nõuandeid, mis võivad abiks olla.

[Allmärkus]