Ole rõõmus koos õnneliku Jumalaga

„Lõppeks, vennad, olge rõõmsad ... Küll armastuse ja rahu Jumal on siis teiega!” (2. KORINTLASTELE 13:11)

1., 2. a) Miks paljud inimesed ei ole rõõmsad? b) Mis on rõõm ning kuidas me võime oma rõõmu kasvatada?

PRAEGUSEL süngel ajal tundub paljudele inimestele, et rõõmustamiseks on vähe põhjust. Kui mingi õnnetus tabab neid endid või kedagi, keda nad armastavad, võivad nad tunda nii nagu muistsel ajal Iiob, kes ütles: „Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli!” (Iiob 14:1). Kristlased pole kaitstud nende „raskete aegade” surve ja pinge eest ning pole midagi üllatavat, kui Jehoova ustavad teenijad kaotavad mõnikord julguse (2. Timoteosele 3:1).

² Ometigi võivad kristlased olla rõõmsad isegi katsumustes (Apostlite teod 5:40, 41). Mõistmaks, kuidas see on võimalik, mõelgem kõigepealt, mis üldse on rõõm. Rõõmu on defineeritud kui „tunnet, mis tekib millegi meeldiva kogemisest või selle ootusest”. * Järelikult, kui me võtame aega, et mõelda oma praegustele õnnistustele ning ka nendele rõõmudele, mis ootavad meid Jumala uues maailmas, siis võime olla rõõmsad.

3. Miks võib öelda, et igaühel on vähemalt mõned põhjused rõõmustamiseks?

³ Igaühele on saanud osaks mingid õnnistused, mille eest olla tänulik. Perekonnapea on ehk kaotanud oma töökoha. Loomulikult on ta mures, sest ta tahab oma lähedaste eest hoolitseda. Kui ta on aga füüsiliselt tugev ja hea tervisega, siis võib ta ju olla tänulik selle eest. Ning kui ta leiab uue töökoha, siis saab ta seetõttu kõvasti tööd teha. Või tabab mõnd kristlikku naist ootamatult haigus, mis muudab ta jõuetuks. Siiski võib ta olla tänulik armastavate sõprade ja pereliikmete toetuse eest, kes aitavad tal selle haigusega väärikalt ja vapralt toime tulla. Ning kõik tõelised kristlased võivad vaatamata oma oludele olla rõõmsad selle üle, et nad tunnevad Jehoovat, kes on „õnnelik Jumal”, ja Jeesust Kristust, kes on „õnnelik ja ainus Võimukandja” (1. Timoteosele 1:11; 6:15; UM). Tõepoolest, Jehoova Jumal ja Jeesus Kristus on ülimalt õnnelikud. Nad on säilitanud oma rõõmu hoolimata tõsiasjast, et maailma praegune olukord on Jehoova  algsest eesmärgist täiesti erinev. Nende eeskujust võime õppida palju selle kohta, kuidas ka meie saaksime oma rõõmu säilitada.

Nad ei ole kunagi kaotanud oma rõõmu

4., 5. a) Kuidas Jehoova toimis, kui esimesed inimesed hakkasid tema vastu mässama? b) Mil viisil säilitas Jehoova inimestesse positiivse suhtumise?

⁴ Aadamal ja Eeval oli Eedeni aias täiuslik tervis ja mõistus. Nad said teha tulemusrikast tööd ning seda ideaalsetes tingimustes. Kõigele lisaks oli neil eesõigus suhelda korrapäraselt Jehoovaga. Jumala eesmärk oli, et nende tulevik oleks õnnelik. Ent meie esivanemad polnud kõigi nende suurepäraste andidega rahul ning nad varastasid keelatud vilja „hea ja kurja tundmise puust”. See sõnakuulmatu tegu on põhjustanud kogu selle viletsuse, mida meie, nende järeltulijad, tänapäeval kogeme (1. Moosese 2:15–17; 3:6; Roomlastele 5:12).

⁵ Jehoova aga ei lasknud Aadama ja Eeva tänamatul hoiakul oma rõõmu rikkuda. Ta oli kindel, et vähemalt mõned nende järeltulijatest tahavad teda teenida. Tegelikult oli ta selles isegi nii kindel, et juba enne seda, kui Aadam ja Eeva said esimese lapse, teatas ta oma eesmärgist lunastada nende sõnakuulelikud järglased! (1. Moosese 1:31; 3:15.) Järgnevatel sajanditel toimis enamik inimesi Aadama ja Eeva sarnaselt, kuid Jehoova ei keeranud inimperele selga sellise laialtlevinud sõnakuulmatuse pärast. Ta keskendas oma tähelepanu hoopis inimestele, kes ’rõõmustasid tema südant’ – neile, kes armastusest tema vastu pingutasid, et olla talle meelepärased (Õpetussõnad 27:11; Heebrealastele 6:10).

6., 7. Mis aitas Jeesusel rõõmsaks jääda?

⁶ Mida aga öelda Jeesuse kohta – kuidas säilitas tema oma rõõmu? Võimsa taevase vaimolendina olid Jeesusel kõik võimalused jälgida inimeste maapealseid toimetusi. Inimeste ebatäiuslikkus oli silmanähtav, kuid Jeesus siiski armastas neid (Õpetussõnad 8:31). Hiljem, kui ta tuli maa peale ja ka elas inimeste keskel, ei muutunud tema suhtumine neisse (Johannese 1:14). Kuidas sai täiuslik Jumala Poeg säilitada sellise positiivse hoiaku patuse inimpere vastu?

⁷ Kõigepealt oli Jeesus mõistlik selles osas, mida ta ootas iseendalt ja teistelt. Ta teadis, et ta ei ole tulnud kogu maailma usule pöörama (Matteuse 10:32–39). Seepärast tundis ta rõõmu isegi sellest, kui vaid üks siiras inimene Kuningriigi sõnumile soodsat vastukaja avaldas. Ehkki jüngrite käitumine ja hoiak jättis mõnikord soovida, teadis Jeesus, et oma südames nad tegelikult tahavad täita Jumala tahet, ning seetõttu ta armastas neid (Luuka 9:46; 22:24, 28–32, 60–62). On märkimisväärne, et oma taevase Isa poole palvetades rääkis Jeesus jüngrite käitumisest isegi nii positiivselt, et ütles: „Nad on pidanud sinu sõna” (Johannese 17:6).

8. Nimeta mõningaid viise, kuidas me saame jäljendada Jehoovat ja Jeesust rõõmu säilitamises.

⁸ Kahtlemata on meil kõigil kasulik hoolikalt mõelda, millise eeskuju annavad meile selles valdkonnas Jehoova Jumal ja Jeesus Kristus. Kas me saaksime Jehoovat veelgi täielikumalt jäljendada ja ehk mitte liialt muretseda, kui kõik ei lähe nii, nagu oleme lootnud? Kas võiksime veelgi täpsemalt järgida Jeesuse samme ja säilitada oma praeguses olukorras positiivse suhtumise ning olla ka mõistlikud selles osas, mida ootame endalt ja teistelt? Vaadakem, kuidas rakendada ellu mõningaid neid põhimõtteid valdkonnas, mis on kallis kõigile innukatele kristlastele, nimelt põlluteenistuses.

Säilita oma teenistusse positiivne suhtumine

9. Kuidas sai Jeremija oma rõõmu tagasi ning kuidas võib tema eeskuju aidata meid?

⁹ Jehoova tahab, et me oleksime tema teenistuses rõõmsad. Rõõm ei peaks sõltuma saavutatud tulemustest (Luuka 10:17, 20). Prohvet Jeremija kuulutas aastaid viljatul  territooriumil. Inimeste negatiivsusele keskendudes kaotas ta oma rõõmu (Jeremija 20:8). Ent kui ta mõtiskles selle sõnumi ilu üle, sai ta rõõmu tagasi. Jeremija ütles Jehoovale: „Kui leidus su sõnu siis ma neelasin neid ja su sõna oli mulle lustiks ja südamerõõmuks, et mulle on pandud sinu nimi, Jehoova” (Jeremija 15:16). Tõepoolest, Jeremija rõõmustas oma eesõiguse üle kuulutada Jumala sõna. Ka meie võime selle üle rõõmustada.

10. Kuidas me võime säilitada teenistuses rõõmu isegi sel juhul, kui meie territoorium ei ole praegu viljakas?

¹⁰ Isegi kui suurem osa inimestest keeldub heast sõnumist, on meil põlluteenistuses osaledes siiski väga palju põhjusi rõõmsad olla. Tuleta meelde, et Jehoova oli täiesti veendunud, et mõned inimesed tahavad teda teenida. Nagu Jehoova, nii ei peaks ka meie kunagi kaotama lootust, et vähemalt mõned mõistavad lõpuks vaidlusküsimust ja võtavad vastu Kuningriigi sõnumi. Me ei tohiks unustada, et inimeste olud muutuvad. Seistes silmitsi mingi ootamatu kaotuse või hädaolukorraga, võib isegi enesega ülimalt rahulolev inimene hakata tõsiselt arutlema elu mõtte üle. Kas sa oled kohal ja valmis aitama sellist inimest, kui ta saab ’teadlikuks oma vaimsetest vajadustest’? (Matteuse 5:3, UM.) Miks ei võiks juhtuda, et sinu territooriumil on keegi valmis kuulama head sõnumit juba siis, kui sa teda järgmisel korral külastad!

11., 12. Mis leidis aset ühes linnas ning mida me võime sellest õppida?

¹¹ Meie territooriumil võivad inimesed ka vahetuda. Mõtle ühele näitele. Ühes väikses linnas elasid noored lastega pered ning nad suhtlesid omavahel tihedalt. Kui Jehoova tunnistajad neid külastasid, said nad igal uksel sama vastuse: „Me pole huvitatud!” Ent kui mõni siiski ilmutas huvi Kuningriigi sõnumi vastu, hoolitsesid tema naabrid kiiresti selle eest, et ta ei teeks tunnistajatega enam mingit tegemist. Mõistagi oli seal raske kuulutada. Kuid sellest hoolimata ei andnud tunnistajad alla, vaid jätkasid kuulutustööd. Milline oli tulemus?

¹² Aja jooksul kasvasid paljud selle linna lapsed suureks, abiellusid ja rajasid sinna oma kodu. Mõistes, et nende eluviis ei ole toonud tõelist õnne, hakkasid mõned neist noortest täiskasvanutest otsima tõde. Nad leidsid selle, kui avaldasid soodsat vastukaja heale sõnumile, mida kuulutasid Jehoova tunnistajad. Ning juhtuski nõnda, et pärast paljusid aastaid hakkas sealne väike kogudus kasvama. Kujutle, millist rõõmu tundsid need Kuningriigi kuulutajad, kes ei olnud alla andnud! Toogu meilegi rõõmu suurepärase Kuningriigi sõnumi jagamine!

Sind toetavad kaasusklikud

13. Kelle poole me võime pöörduda, kui oleme kaotanud julguse?

¹³ Kui pinged kuhjuvad või kui su elus juhtub  mingi õnnetus, siis kust võid sa otsida lohutust? Miljonid pühendunud Jehoova teenijad pöörduvad kõigepealt palves Jehoova poole ning seejärel oma kristlike vendade ja õdede poole. Kui Jeesus oli maa peal, siis hindas ka tema oma jüngrite toetust. Ööl enne oma surma ütles ta neile: „Teie olete need, kes minu juurde on jäänud mu kiusatustes [„katsetes”, UM]” (Luuka 22:28). Loomulikult olid jüngrid ebatäiuslikud, kuid Jumala Pojale oli lohutuseks nende lojaalsus. Meiegi võime kaaskummardajatelt jõudu saada.

14., 15. Mis aitas ühel abielupaaril taluda oma poja surma ning mida me võime sellest kogemusest õppida?

¹⁴ Üks kristlik abielupaar, Michel ja Diane, mõistis, kui väärtuslik võib olla vendade ja õdede toetus. Nende 20-aastasel pojal Jonathanil, kes oli elujõudu ja lootusi täis kristlane, avastati ajukasvaja. Arstid tegid tema päästmiseks kangelaslikke pingutusi, kuid Jonathani seisund halvenes järjest, kuni lõpuks ühel õhtul uinus ta surmaunne. See oli Michelile ja Diane’ile kohutav löök. Nad teadsid, et selle õhtu teenistuskoosolek on peagi läbi. Siiski, olles meeleheites ja vajades lohutust, palusid nad koos nendega olnud kogudusevanemat, et too tuleks nendega kaasa kuningriigisaali. Nad jõudsid kohale just siis, kui kogudusele teatati Jonathani surmast. Pärast koosolekut tulid vennad ja õed nutvate vanemate juurde, embasid neid ning ütlesid neile lohutavaid sõnu. Diane meenutab: „Saali jõudes tundsime endid abitutena, ent missugust lohutust me küll vendadelt saime – kuidas nad meid trööstisid! Ehkki nad ei saanud meilt hingevalu ära võtta, olid nad meile toeks!” (Roomlastele 1:11, 12; 1. Korintlastele 12:21–26.)

¹⁵ Õnnetus lähendas Micheli ja Diane’i oma vendadega. See tegi neid ka teineteisele lähedasemaks. Michel ütleb: „Olen õppinud oma armast abikaasat veelgi kallimaks pidama. Kui kaotame julguse, siis räägime teineteisega Piibli tõest ja sellest, kuidas Jehoova meid toetab.” Diane lisab: „Kuningriigi lootus on saanud meie jaoks nüüd palju tähendusrikkamaks.”

16. Miks on tähtis rääkida vendadele sellest, et vajame abi?

¹⁶ Tõepoolest, meie kristlikud vennad ja õed võivad olla meile rasketel eluhetkedel „tugevdavaks abiks” ja aidata meil säilitada rõõmu (Koloslastele 4:11, UM). Muidugi mõista ei suuda nad lugeda meie mõtteid. Seega, kui me vajame nende abi, oleks hea sellest rääkida. Siis võime väljendada ehtsat tänu mis tahes lohutuse eest, mida me vendadelt saame, ning vaadata sellele kui lohutusele, mis tuleb Jehoovalt (Õpetussõnad 12:25; 17:17).

Vaata ringi oma koguduses

17. Millised raskused on ühel üksikemal ning kuidas me suhtume sellistesse inimestesse?

¹⁷ Mida paremini sa tunned oma kaasusklikke, seda rohkem sa õpid neid hindama ja nende seltsist rõõmu tundma. Vaata ringi oma koguduses. Mida sa näed? Kas seal on mõni üksikvanem, kes pingutab, et lapsi tõe vaimus kasvatada? Oled sa vahel mõelnud, kui suurepärast eeskuju ta annab? Püüa kujutleda mõningaid probleeme, millega tal tuleb silmitsi seista. Üksikema nimega Jeanine mainib neist mõningaid: üksildus, meessoost töökaaslaste soovimatud lähenemiskatsed, piiratud materiaalsed võimalused. Ent tema sõnul on kõige suurem mure hoolitseda oma laste emotsionaalsete vajaduste eest, sest iga laps on ainulaadne. Jeanine räägib ka ühest teisest probleemist: „Tõeliselt raske on mitte teha oma pojast perekonnapead ja sel viisil kompenseerida abikaasa puudumist. Mul on tütar ning pole kerge pidada meeles, et ma ei koormaks teda oma hingeprobleemidega.” Nagu tuhanded teised jumalakartlikud üksikvanemad, nii käib ka Jeanine täiskohaga tööl ja hoolitseb lisaks sellele oma majapidamise eest. Ta uurib veel oma lastega Piiblit,  annab neile väljaõpet kuulutustööks ja võtab nad kaasa koguduse koosolekutele (Efeslastele 6:4). Kui õnnelik on küll Jehoova, kui ta näeb iga päev, kuidas see pere pingutab, et säilitada laitmatust! Kas ei too meie südamesse rõõmu see, kui näeme endi seas selliseid inimesi? Kindlasti toob.

18., 19. Too näiteid, kuidas me saaksime hakata koguduseliikmeid sügavamalt hindama.

¹⁸ Vaata veel oma koguduses ringi. Sa näed ehk ustavaid leski – mehi ja naisi –, kes on koosolekul alati kohal (Luuka 2:37). Kas nad tunnevad end aeg-ajalt üksikuna? Loomulikult. Nad tunnevad oma abikaasast suurt puudust. Ent nad on hõivatud Jehoova teenimisega ja tunnevad huvi teiste inimeste vastu. Nende kindel ja positiivne hoiak suurendab koguduse rõõmu. Üks kristlane, kes on olnud täisajalises teenistuses üle 30 aasta, sõnas: „Mulle on üheks suurimaks rõõmu allikaks see, kui näen eakamaid vendi ja õdesid, kes on tulnud läbi paljudest katsumustest ja ikka veel ustavalt Jehoovat teenivad!” Tõepoolest, meie seas olevad eakad kristlased on noorematele suureks julgustuseks.

¹⁹ Mida öelda huviliste kohta, kes on alles hiljuti hakanud kogudusega läbi käima? Kas ei kosuta meid see, kui nad koosolekutel oma usku väljendavad? Mõtle, milliseid edusamme on nad teinud alates ajast, kui nad hakkasid Piiblit uurima. Jehooval on nende üle arvatavasti  väga hea meel. Kas ka meil? Kas me väljendame oma heakskiitu ja jagame neile tunnustust nende pingutuste eest?

20. Miks võib öelda, et igal koguduseliikmel on koguduses tähtis roll?

²⁰ Kas sa oled abielus, vallaline või üksikvanem? Kas sa oled poiss või tüdruk, kel pole isa või ema, või oled sa lesk? Kas sa oled olnud koguduses juba palju aastaid või tulid sa siia alles hiljaaegu? Võid olla kindel, et sinu ustav eeskuju on meile kõigile julgustuseks. Kui sa ühined kuningriigilaulu laulmises, annad kommentaari või täidad teokraatlikus teenistuskoolis oma õpilasülesannet, siis sinu panus suurendab meiegi rõõmu. Ning mis veelgi tähtsam – see rõõmustab Jehoova südant.

21. Milleks on meil palju põhjusi, kuid millised küsimused seoses sellega kerkivad?

²¹ Tõepoolest, me võime isegi neil keerulistel aegadel olla oma õnnelikku Jumalat kummardades rõõmsad. Meil on palju põhjusi, miks toimida Pauluse julgustuse kohaselt: „Olge rõõmsad ... Küll armastuse ja rahu Jumal on siis teiega!” (2. Korintlastele 13:11). Mis saab aga siis, kui peame seisma silmitsi loodusõnnetuse, tagakiusamise või raske majandusliku olukorraga? Kas isegi niisugustes oludes on võimalik rõõmu säilitada? Tehkem oma järeldused järgmise artikli üle mõtiskledes.

[Allmärkus]

Kas sa oskad vastata?

• Kuidas kirjeldatakse rõõmu?

• Kuidas võib positiivse hoiaku säilitamine aidata meil jääda rõõmsaks?

• Mis aitab meil suhtuda positiivselt oma koguduse territooriumi?

• Mil viisil sa ilmutad hindamist oma koguduse vendade ja õdede vastu?

[Küsimused]

[Pildid lk 10]

Meie territooriumil elavad inimesed võivad vahetuda

[Pilt lk 12]

Milliseid katsumusi on sinu koguduse liikmetel?