Jumala lubatud kannatuste aeg läheneb lõpule

KÕIKJAL, kuhu sa ka ei vaataks, võid näha kannatusi. Mõned inimesed tekitavad neid endale ise. Nad nakatuvad sugulisel teel levivatesse haigustesse või kannatavad narkootikumide või alkoholi kuritarvitamise või suitsetamise tagajärgede pärast. Halbade toitumisharjumuste tõttu võivad neil olla tervisehäired. Kuid on ka palju kannatusi põhjustavaid tegureid või sündmusi, mida tavaline inimene mõjutada ei saa. Nendeks on sõjad, etniline vägivald, kuritegevus, vaesus, nälg ja haigused. Samuti pole inimestel võimalik mõjutada vananemise ja surmaga seotud kannatusi.

Piibel kinnitab, et „Jumal on armastus” (1. Johannese 4:8). Miks on siis armastav Jumal lubanud nii paljude sajandite jooksul kõigil neil kannatustel kesta? Millal ta olukorra lahendab? Et neile küsimustele vastust saada, tuleb meil uurida, mis on Jumala eesmärk inimkonnaga. See võib aidata meil mõista, miks Jumal on kannatusi lubanud ja mida ta nende suhtes ette võtab.

Vaba tahte and

Kui Jumal lõi esimese inimese, ei valmistanud ta üksnes ajuga keha. Ka ei loonud ta Aadamat ja Eevat mõistuseta robotiteks. Ta pani neisse võime  ilmutada vaba tahet. See on suurepärane and, sest „Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea” (1. Moosese 1:31). Tõesti, „tema töö on täiuslik” (5. Moosese 32:4). Me hindame kõik vaba tahte andi, sest keegi meist ei tahaks, et meile kõiki mõtteid ja käitumist dikteeritaks, nii et meil endal ei oleks kunagi võimalust mingeid valikuid teha.

Ent kas inimene pidi seda toredat vaba tahte andi ilma igasuguste piiranguteta kasutama? Jumala Sõna vastab algkristlastele antud juhendis: „[Olge] kui vabad ja mitte kui need, kellele vabadus on kurjuse katteks, vaid kui Jumala sulased” (1. Peetruse 2:16). Üldise heaolu pärast on piiranguid vaja. Seetõttu pidid vaba tahet reguleerima õigusnormid, muidu oleks tekkinud anarhia.

Kelle õigusnormid?

Kellel on õigus otsustada, millised on vabaduse kohased piirid? Vastus sellele küsimusele on seotud peamise põhjusega, miks Jumal on lubanud kannatusi. Kuna Jumal on inimesed loonud, teab tema kõige paremini, millistele seadustele tuleks neil alluda, et see teeks head nii neile endile kui ka teistele inimestele. Piibel väljendab seda nii: „Mina olen Jehoova, su Jumal, kes sulle õpetab, mis on kasulik, kes sind juhatab teele, mida sa pead käima!” (Jesaja 48:17).

On tähtis teada, et inimesed ei ole loodud Jumalast sõltumatuks. Ta lõi nad sellisel moel, et nende edu ja õnn sõltub tema õiglastele seadustele kuuletumisest. Jumala prohvet Jeremija ütles: „Ma tean, Jehoova, et inimese tee ei olene temast enesest, ei ole ränduri käes juhtida oma sammu!” (Jeremija 10:23).

Jumal allutas inimkonna oma füüsikaseadustele, näiteks gravitatsiooniseadusele. Sama moodi tegi ta inimesed sõltuvaks oma moraaliseadustest, mis on mõeldud selleks, et tagada ühiskonnas harmoonia. Seega innustab Jumala Sõna meid põhjendatult: „Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele!” (Õpetussõnad 3:5).

Inimpere ei suudaks seetõttu olla kunagi edukas, valitsedes ilma Jumala juhtimiseta. Kui inimesed püüaksid olla Jumalast sõltumatud, leiutaksid nad igasuguseid ühiskondlikke, majanduslikke, poliitilisi ja religioosseid süsteeme, mis läheksid omavahel vastuollu, ning „inimene valitse[ks] inimese üle, et temale kurja teha” (Koguja 8:9).

Mis läks valesti?

Jumal andis meie esivanematele Aadamale ja Eevale ideaalse alguse. Neil oli täiuslik keha ja mõistus ning nende koduks oli paradiisiaed. Kui nad oleksid  Jumala valitsusele allunud, oleksid nad jäänud täiuslikeks ja õnnelikeks. Aja möödudes oleks neist saanud esivanemad tervele täiuslikule ja õnnelikule inimperele, kes oleks elanud paradiislikul maal. See oli Jumala eesmärk inimkonnaga (1. Moosese 1:27–29; 2:15).

Meie esivanemad aga kasutasid oma vaba tahet valesti. Nad arvasid ekslikult, et võivad olla edukad Jumalast sõltumatuna. Omaenda vabal tahtel astusid nad üle Jumala seaduse piiridest (1. Moosese raamat, peatükk 3). Kuna nad hülgasid Jumala valitsuse, ei olnud tal enam kohustust hoida neid täiuslikena. Nad ise käitusid hukutavalt, nad ei jäänud tema lasteks ja see oli nende endi viga (5. Moosese 32:5, UM).

Sellest ajast, kui Aadam ja Eeva astusid üle Jumala käsust, hakkas nende keha ja mõistus manduma. Jehoova juures on elu allikas (Laul 36:10). Seetõttu kui esimesed inimesed end Jehoovast eraldasid, muutusid nad ebatäiuslikeks ja lõpuks surid (1. Moosese 3:19). Pärilikkusseaduste kohaselt võisid nende järglased saada üksnes selle, mis nende vanematel endil oli. Ja mis selleks oli? Ebatäiuslikkus ning surm. Seepärast kirjutas apostel Paulus: „Otsekui ühe inimese [Aadama] kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud” (Roomlastele 5:12).

Valitsemisõigust puudutav põhiküsimus

Kui Aadam ja Eeva Jumalale vastu hakkasid, seadsid nad kahtluse alla tema suveräänsuse ehk ainuõiguse valitseda. Jehoova oleks võinud nad hävitada ja teha taas algust uue inimpaariga, kuid see ei oleks lahendanud vaidlusküsimust, kelle valitsus on inimeste jaoks kõige õigem ja parem. Inimestele antud aeg arendada ühiskonda omaenda ideede järgi pidi täiesti selgelt näitama, kas Jumalast sõltumatu valitsus võiks olla kunagi edukas.

Mida on tuhandete-aastane inimajalugu näidanud? Kõigi nende sajandite jooksul on inimesed katsetanud paljusid ühiskondlikke, majanduslikke, poliitilisi ja religioosseid süsteeme, kuid kurjus ja kannatused on püsinud. Eriti meie ajal on ’kurjad inimesed ja petised läinud ikka pahemaks’ (2. Timoteosele 3:13).

20. sajand oli teaduslike ja tööstuslike saavutuste kõrghetkede tunnistajaks. Kuid samuti oli see tunnistajaks kogu inimajaloo rängimatele kannatustele. Ja ükskõik milliseid saavutusi meditsiinivallas ka tehtud poleks, on jäänud ikka kehtima Jumala seadus: Jumalast, elu allikast eraldunud inimesed jäävad haigeks, vananevad ja surevad. Kui selgelt on tõestust leidnud see, et inimene ei suuda „juhtida oma sammu”!

Jumala valitsemisõigus kinnitatakse

Korraga ja alatiseks on selle kahetsusväärse Jumalast sõltumatuse katsega näidatud, et inimeste valitsemine ilma Jumalata ei õnnestu kunagi. Üksnes Jumala valitsus võib tuua õnne, ühtsust, tervist ja elu. Jehoova Jumala vääramatu Sõna Püha Piibel näitab, et me elame praegu Jumalast sõltumatu inimvalitsuse „viimseil päevil” (2. Timoteosele 3:1–5). Aeg, mil Jehoova seda ning kurjust ja kannatusi sallib, on lähenemas lõpule.

Peagi sekkub Jumal inimeste tegemistesse. Piibel räägib: „Nende kuningate päevil [praeguste inimvalitsuste ajal] püstitab taeva Jumal kuningriigi [taevas], mis jääb igavesti hävitamatuks ja mille valitsust ei anta teisele rahvale [inimesed ei valitse enam kunagi maad]. See lõhub ja hävitab kõik need kuningriigid [praegused valitsused], aga ta ise püsib igavesti” (Taaniel 2:44).

 Jehoova Jumala valitsemisõiguse kinnitamine taevase Kuningriigi kaudu on Piibli juhtmõte. See oli Jeesuse peamine õpetus. Ta ütles: „Seda kuningriigi evangeeliumi peab kuulutatama kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvaile, ja siis tuleb ots” (Matteuse 24:14).

Ent kes jääb ellu ja kes mitte, kui Jumala valitsus inimvalitsused asendab? Piiblikohas Õpetussõnad 2:21, 22 tõotatakse: „Õiglased [need, kes toetavad Jumala valitsust] tohivad elada maa peal ja vagad sinna järele jääda, aga õelad [need, kes ei toeta Jumala valitsust] hävitatakse maa pealt ja truudusemurdjad pühitakse ära!” Jumalalt inspiratsiooni saanud laulik laulis: „Natuke aega, ja õelat ei ole enam ... Ent alandlikud pärivad maa ja tunnevad rõõmu suurest rahust! Õiged pärivad maa ja elavad seal peal põliselt!” (Laul 37:10, 11, 29).

Imeline uus maailm

Jumala Kuningriigi valitsuse all juhitakse need, kes praeguse maailmakorralduse lõpu üle elavad, maale, mis on vaba kurjusest ja kannatustest. Inimesed saavad Jumalalt õpetust ja peagi on „maa ... täis Jehoova tundmist – otsekui veed katavad merepõhja” (Jesaja 11:9). See ülesehitav ja positiivne õpetus tagab tõeliselt rahuliku ja harmoonilise inimühiskonna. Siis pole enam sõdu, tapmisi, vägivalda, vägistamisi, vargusi ega muid kuritegusid.

Jumala uues maailmas kogevad inimesed imelisi füüsilisi õnnistusi. Kõrvaldatakse kõik Jumala valitsuse vastu tõstetud mässu halvad tagajärjed. Ebatäiuslikkus, haigused, vananemine ja surm jäävad minevikku. Piibel kinnitab: „Ükski elanik ei ütle: „Ma olen nõder!”” Veel tõotab Pühakiri: „Siis avanevad pimedate silmad ja kurtide kõrvad lähevad lahti! Siis hüppab jalutu otsekui hirv ja keeletu keel hõiskab” (Jesaja 33:24; 35:5, 6). Kui vaimustav on see, et võime olla iga päev täiesti terved, ja seda igavesti!

Jumala armastava juhtimise all kasutavad selle uue maailma kodanikud oma energiat ja oskusi, et rajada ülemaailmne paradiis. Vaesus, nälg ja kodutus on igaveseks kadunud, sest Jesaja prohvetiennustus ütleb: „Nad ehitavad kodasid ja elavad neis, istutavad viinamägesid ja söövad nende vilja! Nad ei ehita teistele elamiseks, ei istuta teistele söömiseks” (Jesaja 65:21, 22). „Siis istuvad nad igaüks oma viinapuu all ja oma viigipuu all, ja ükski ei peleta neid” (Miika 4:4).

Maakeragi reageerib Jumala ja kuuleka inimkonna armastavale hoolitsusele. Pühakirjas kinnitatakse: „Kõrb ja liivik rõõmutsevad, nõmmemaa hõiskab ja õitseb nagu liilia! ... veed keevad üles kõrbes ja ojad nõmmemaal” (Jesaja 35:1, 6).  „Viljarohkus on maa peal, mägede otsas kahisevad viljapead” (Laul 72:16).

Kuidas on aga lood nende miljonite inimestega, kes on surnud? Need, keda Jumal meeles peab, tuuakse ellu tagasi, sest „tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine” (Apostlite teod 24:15). Jah, surnud äratatakse uuesti ellu. Neile õpetatakse Jumala valitsust puudutavaid imelisi tõdesid ja pakutakse võimalust elada igavesti paradiisis (Johannese 5:28, 29).

Sel moel tühistab Jehoova Jumal täielikult selle kohutava olukorra, mida iseloomustavad kannatused, haigused ja surm, mis on hoidnud inimkonda enda haardes tuhandeid aastaid. Pole enam haigusi! Pole enam puudeid! Pole enam surma! Jumal „pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud” (Ilmutuse 21:3, 4).

Niimoodi lõpetab Jumal kannatused. Ta hävitab selle laostunud maailma ja rajab täiesti uue maailmakorralduse, „kus õigus elab” (2. Peetruse 3:13). Kui hea sõnum see küll on! Me vajame nii väga seda uut maailma ja meil ei tule selle nägemiseks enam kaua oodata. Piibli prohvetiennustuste täitumise põhjal me teame, et uus maailm on varsti käes ja Jumala lubatud kannatuste aeg on lähenemas lõpule (Matteuse 24:3–14).

[Kast lk 8]

Ebaõnnestunud inimvalitsused

Endine Saksamaa kantsler Helmut Schmidt on öelnud inimvalitsuste kohta: „Meie, inimesed, ... oleme alati ainult osaliselt maailma üle valitsenud ja enamuse ajast oleme teinud seda väga halvasti. ... Me pole kunagi valitsenud täielikus rahus.” Inimarengu aruanne 1999 märkis: „Kõik riigid teatavad, et nende ühiskonda õõnestavad rahutused, suurem kuritegevus, perevägivald. ... Globaalsed ohud kasvavad, ületades riikide võimed nendega toime tulla ja jõudes ette rahvusvahelisest reageeringust.”

[Pildid lk 8]

Nad „tunnevad rõõmu suurest rahust” (Laul 37:11)

[Piltide allikaviited lk 5]

Ülalt kolmas, ema lapsega: FAO foto, B. Imevbore; all, plahvatus: U.S. National Archives’i foto