Püsige täielikud ja kindlalt veendunud

„Vaata! See on suur rahvahulk!”

JEHOOVA TUNNISTAJAD olid selle küsimuse üle aastakümneid pead murdnud. Juba kaua oli tehtud pingutusi, et seda Pühakirja alusel lahendada. See teema oli tekitanud rohkesti vaidlusi. Kuid lõpuks leiti sellele Piiblil põhinev vastus ja see tekitas 1935. aastal Washingtonis toimunud konvendil kuulajaskonnas suurt elevust.

Arutluse aluseks oli tuntud küsimus: kes on see „suur hulk rahvast” ehk suur rahvahulk, keda mainitakse tekstis Ilmutuse 7:9? Kas see usklike rühm hakkab elama taevas?

Ammune küsimus

Apostel Johannese päevist kuni meie päevini olid kristlased murdnud pead selle üle, kes on see ’suur rahvahulk’. Piibliuurijad pidasid suurt rahvahulka teisejärguliseks taevaseks klassiks, inimrühmaks, kes tundis Piibli tõde, kuid kes levitas seda kõigest põgusalt.

Mõningad võitud kristlaste kaaslased olid aga kuulutustöös väga innukad. Nad ei soovinud minna taevasse. Nende lootus oli hoopis kooskõlas avaliku kõnega „Miljonid nüüd elavatest ei sure kunagi”, mida esitati Jehoova rahva seas aastatel 1918 kuni 1922. Selliseid inimesi pidi õnnistatama igavese eluga maa peal.

Ajakirja „Vahitorn” 1923. aasta 15. oktoobri numbris arutleti Jeesuse tähendamissõna üle lammastest ja sikkudest ning seal öeldi: „Lambad kujutavad kõikidest rahvustest inimesi, mitte vaimu kaudu sündinud, vaid õiglaselt meelestatud inimesi, kes tunnustavad vaimus Jeesust Kristust kui oma Issandat ning kes ootavad ja loodavad, et saabub parem aeg tema valitsuse all.” (Matteuse 25:31–46.)

Rohkem valgust

Aastal 1931 arutleti raamatu „Õigeksmõistmine” („Vindication”) 1. osas Hesekieli raamatu 9. peatüki üle ja selgitati, et need, kelle laubale tehakse märk ellujäämiseks maailma lõpus, on samad, keda kujutavad lambad Jeesuse tähendamissõnas. Raamatu „Õigeksmõistmine” 3. osas (ilmus 1932) räägiti õiglasest südameseisundist, mis oli mitteiisraellasel Joonadabil, kes astus Iisraeli võitud kuninga Jehu sõjavankrisse ja läks temaga kaasa, et näha ta indu valekummardajate hävitamisel (2. Kuningate 10:15–28). Raamatus öeldakse: „Joonadab kujutas ettetähenduslikult praegu maal peal olevat inimrühma, ... kes ... ei tegutse kooskõlas Saatana organisatsiooniga, võtab seisukoha õigluse poolel ning on see, keda Issand kaitseb Harmagedooni ajal, kelle ta viib viletsusest läbi ja kellele ta annab igavese elu maa peal. See inimrühm moodustab „lammaste” klassi.”

Aastal 1934 selgitati „Vahitornis”, et maise lootusega kristlased peaksid Jehoovale pühenduma ja laskma end ristida. Valgus paistis selle maise klassi peale tõesti järjest eredamalt! (Õpetussõnad 4:18.)

Hiilgav arusaam

Arusaam piiblikohast Ilmutuse 7:9–17 hakkas järjest selgemaks saama (Laul 97:11). „Vahitornis” väljendati lootust, et 1935. aasta 30. maist kuni 3. juunini Washingtonis USAs toimuv konvent on „tõeliseks lohutuseks ja õnnistuseks” neile, keda Joonadab kujutab. Kui õiged need sõnad küll olid!

 Liigutavas kõnes „Suur rahvahulk”, mille Joseph F. Rutherford 20 000–le konvendil olijale pidas, esitati Pühakirjale tuginevaid tõendeid selle kohta, et tänapäeva „teised lambad” ongi Ilmutuse 7:9 ’suur rahvahulk’ (Johannese 10:16). Selle kõne kulminatsioonipunkti jõudes ütles kõnepidaja: „Palun kõigil, kellel on lootus elada igavesti maa peal, püsti tõusta!” Kui suur osa kuulajaist oli tõusnud, kuulutas Rutherford: „Vaata! See on suur rahvahulk!” Hetkeks valitses haudvaikus, millele järgnes suur juubeldus. Järgmisel päeval ristiti 840 uut Jehoova tunnistajat, kusjuures enamik neist tunnistas end suure rahvahulga liikmeks.

Tähelepanuväärne hulk

Enne 1935. aastat hakkas igavese elu vastu maises paradiisis huvi ilmutama järjest rohkem inimesi neist, kes olid osutanud Piibli sõnumile soodsat vastukaja ja olid innukad hea sõnumi kuulutajad. Neil ei olnud soovi minna taevasse, sest Jumal ei olnud andnud neile taevase elu lootust. Arusaam, et nad on teistest lammastest koosnev suur rahvahulk, kinnitas, et 1935. aastaks oli 144 000 võitud kristlase kutsumine niisama hästi kui lõppenud (Ilmutuse 7:4).

Teise maailmasõja puhkedes hakkas Kurat-Saatan tegema rohkem pingutusi selleks, et peatada nende kogumist, kes moodustaksid suure rahvahulga. Kuningriigi kuulutustööd piirati paljudes riikides. Joseph F. Rutherford märkis neil süngeil päevil, veidi enne oma surma 1942. aasta jaanuaris: „Tundub, et see suur rahvahulk pole üldsegi nii suur.”

Kuid Jumala õnnistusel on olukord muutunud. ’Püsides täielikud ja kindlalt veendunud’, on võitud ja nende teistest lammastest kaaslased täitnud inimeste jüngriteks tegemise ülesannet (Koloslastele 4:12, UM; Matteuse 24:14; 28:19, 20). Aastaks 1946 oli kogu maailmas kuulutustööd tegevate Jehoova tunnistajate arv 176 456, kellest enamik kuulus suurde rahvahulka. Aastal 2000 teenis 235 maal ustavalt Jehoovat üle 6 000 000 tunnistaja. See on tõesti suur rahvahulk! Ja selle liikmete arv kasvab üha.