Ülestunnistus, mis taastab vaimsuse

„KUI ma vaikisin, nõrkesid mu luud-kondid mu päevasest oigamisest! Sest päevad ja ööd oli su käsi raskesti mu peal; mu üdi on ära kuivanud nagu suve kuumuses!” (Laul 32:3, 4.) Need südantlõhestavad sõnad võivad peegeldada muistse Iisraeli kuninga Taaveti sügavat emotsionaalset valu, mida ta tundis siis, kui ta oma rasket pattu ülestunnistamise asemel varjas.

Taavet oli silmapaistvalt võimekas mees. Ta oli vapper sõjamees, osav riigijuht, luuletaja ja muusik. Kuid ta ei toetunud oma võimetele, vaid Jumalale (1. Saamueli 17:45, 46). Teda kirjeldati kui meest, kelle süda oli siiras Jehoova vastu (1. Kuningate 11:4). Tema üks patt oli aga eriti laiduväärne ja ilmselt viitas ta sellele Laulus 32. Me võime sellest loost palju õppida, kui uurime asjaolusid, mis viisid ta selle patuni. Siis võime näha, milliseid lõkse vältida ja miks tunnistada oma patte, kui tahame taastada oma suhteid Jumalaga.

Lojaalne kuningas langes pattu

Iisraeli rahvas läks sõjakäigule ammonlaste vastu, kuid Taavet jäi Jeruusalemma. Kui ta ühel õhtul oma palee katusel jalutas, märkas ta naabermaja juures ilusat naist end pesemas. Taavet ei talitsenud ennast, vaid hakkas naist kirglikult ihaldama. Kui ta oli saanud teada, et see on Batseba, tema sõjaväes teeniva sõduri Uurija abikaasa, kutsus Taavet naise enda juurde ja rikkus temaga abielu. Hiljem saatis Batseba Taavetile sõna, et ta on jäänud rasedaks (2. Saamueli 11:1–5).

Taavet oli lõksus. Kui nende patt oleks ilmsiks tulnud, oleks nende mõlema karistuseks olnud surm (3. Moosese 20:10). Nii mõtles ta välja tegutsemisplaani. Ta kutsus Batseba abikaasa Uurija lahingust tagasi. Seejärel, kui Taavet oli teda pikalt ja laialt sõja suhtes küsitlenud, andis ta Uurijale käsu koju minna. Taavet lootis, et sellest jääks mulje, nagu oleks Uurija Batseba lapse isa (2. Saamueli 11:6–9).

Taaveti meelehärmiks ei läinud aga Uurija oma naise juurde. Uurija ütles, et tema jaoks on mõeldamatu koju minna, kui tema sõjavägi peab rasket lahingut. Kui iisraellaste sõjavägi oli sõjaretkel, hoidusid mehed sugulisest vahekorrast, seda isegi omaenda naisega. Nad pidid jääma rituaalselt puhtaks (1. Saamueli 21:6). Seepeale kutsus Taavet Uurija söömaajale ja jootis ta purju, kuid ikkagi ei läinud Uurija koju oma naise juurde. Uurija ustav käitumine mõistis hukka Taaveti ränga patu (2. Saamueli 11:10–13).

Püünis, mille Taavet oma patuga endale üles oli seadnud, tõmbus tema ümber üha tihedamalt koomale. Meeleheites nägi ta ainult ühte väljapääsu. Ta saatis Uurija lahingusse tagasi koos sõnumiga väeülemale Joabile. Lühikese teate mõte oli ühene: „Pange Uurija kõige tugevama tapluse esirinda ja taanduge tema tagant, nõnda et ta lüüakse maha ja sureb!” Ühe suletõmbega pühkis võimas kuningas näiliselt ära oma teo jäljed, saates Uurija surma (2. Saamueli 11:14–17).

Niipea kui Batseba leinaaeg läbi sai, abiellus Taavet temaga. Möödus veel mõni aeg ja nende laps sündis. Kogu selle aja vaikis Taavet  oma patust. Võib-olla püüdis ta endale oma teguviisi õigustada. Kas Uurija mitte ei surnud auväärselt lahinguväljal nagu teisedki? Pealegi kas ta polnud mitte kuningale sõnakuulmatu, kui keeldus minemast oma naise juurde? ’Kaval süda’ püüab pattu igasuguste seletuste abil õigustada (Jeremija 17:9; 2. Saamueli 11:25).

Väärsammud, mis viivad patuni

Kuidas see juhtus, et õiglusearmastaja Taavet langes nii madalale, et rikkus abielu ja lasi sooritada mõrva? Tema patu seemned külvati ilmselt mingi ajavahemiku jooksul. Meid paneb võib-olla imestama see, miks Taavet ei olnud koos oma meestega ega toetanud neid sõjaretkel Jehoova vaenlaste vastu. Taavet hoopis puhkas oma palees, millest sõjamured jäid nii kaugele, et ei varjutanud Taaveti ebaõiget iha ustava sõduri abikaasa järele. Tänapäeva tõelisi kristlasi kaitseb see, kui nad on koguduses aktiivselt vaimse tegevusega hõivatud ja võtavad korrapäraselt osa kuulutustööst (1. Timoteosele 6:12).

Iisraeli kuningatel kästi käsuõpetusest ärakiri teha ja seda iga päev lugeda. Piibel näitab, mis oli selle põhjus: „Et ta õpiks kartma Jehoovat, oma Jumalat, pidades kõiki selle käsuõpetuse sõnu ja seadusi, tehes nende järgi, ilma et ta süda suurustleks oma vendade ees ja ilma et ta kalduks käsust paremale või vasakule” (5. Moosese 17:18–20). On võimalik, et Taavet ei järginud seda nõuannet ajal, mil ta sooritas oma rängad patud. Korrapärane Jumala Sõna uurimine ja selle üle mõtisklemine aitab meil kindlasti praegustel kriitilistel aegadel väärtegusid vältida (Õpetussõnad 2:10–12).

Pealegi ütles kümnest käsust viimane selge sõnaga, et „ei tohi himustada oma ligimese naist” (2. Moosese 20:17). Tolleks ajaks oli Taavetil mitu naist ja liignaist (2. Saamueli 3:2–5). Kuid see ei takistanud tal tunda iha veel ühe kütkestava naise järele. Jutustus Taavetist meenutab meile, kui kaalukad on Jeesuse sõnad: „Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on juba abielu rikkunud temaga oma südames” (Matteuse 5:28). Selle asemel et taolisi ebapuhtaid soove hellitada, katsugem pigem need kiiresti oma mõtetest ja südamest kõrvaldada.

Kahetsus ja halastus

Piibli avameelne jutustus Taaveti patust pole kindlasti kirjutatud eesmärgil rahuldada kellegi himuraid ihasid. See jutustus annab meile hoopis võimaluse olla tunnistajaks sellele, kuidas Jehoova ilmutab võimsalt ja liigutavalt üht oma silmapaistvat omadust – halastust (2. Moosese 34:6, 7).

Kui Batseba oli poja ilmale toonud, saatis Jehoova Taaveti juurde prohvet Naatani. See oli halastav tegu. Kui keegi poleks Taavetiga rääkima läinud ja ta oleks edasi vaikinud, oleks ta tõenäoliselt oma patusel teel paadunud (Heebrealastele 3:13). Õnneks avaldas Taavet Jumala halastusele positiivset vastukaja. Naatani oskuslikult valitud ja selged sõnad koputasid Taaveti südametunnistusele ja ta tunnistas alandlikult, et oli patustanud Jumala vastu. Õigupoolest pärast seda, kui Taavet oli oma rasket pattu kahetsenud ja selle üles tunnistanud, kirjutas ta Laulu 51, mis räägib tema patust Batsebaga. Ärgem meie kunagi laskem oma südamel paaduda, kui oleme teinud raske patu (2. Saamueli 12:1–13).

Taavetile andestati, kuid ta ei pääsenud karistusest ega oma patu tagajärgedest (Õpetussõnad 6:27). Kuidas see olekski saanud teisiti olla? Kui Jumal kõigele lihtsalt läbi sõrmede vaataks, seaks see kahtluse alla tema mõõdupuud. Ta ei saavutaks niimoodi midagi, nagu ülempreester Eeli, kes noomis leebelt oma nurjatuid poegi ja lasi neil siis oma kurje tegusid jätkata (1. Saamueli 2:22–25). Samas aga ei takista Jehoova kahetsejal osa saamast tema heldusest. Tema halastus, mis on nagu  värskendav allikavesi, aitab eksinul kanda oma patu tagajärgi. Jumala südamlik andeksand ja usukaaslaste ülesehitav seltsing võivad taastada eksinu vaimsuse. Kristuse lunastusohvri alusel võib kahetseja kogeda Jumala „armu rikkust” (Efeslastele 1:7).

„Puhas süda” ja uus vaim

Kui Taavet oli end süüdi tunnistanud, ei andnud ta voli negatiivsetele väärtusetusetunnetele. Tema väljendusviis lauludes, milles ta patu ülestunnistamisest kirjutas, näitab, et ta tundis kergendust ja otsustas kindlalt Jumalat ustavalt teenida. Vaata näiteks Laulu 32. Selle esimene salm kõlab: „Õnnis on see, kelle üleastumine on andeks antud, kelle patt on kinni kaetud!” Ükskõik kui raske patuga on tegemist, võib olukord sel juhul hästi laheneda, kui patustaja siiralt kahetseb. Üks viis oma siirust väljendada on võtta endale täielik vastutus oma tegude eest, nagu Taavet seda tegi (2. Saamueli 12:13). Ta ei proovinud end Jehoova ees õigustada ega püüdnud kedagi teist süüdistada. Salmis 5 öeldakse: „Oma patu ma andsin sulle teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni; ma ütlesin: „Ma tunnistan Jehoovale oma üleastumised!” Siis andsid sina mu patu süüteo andeks!” Ehtne kahetsus toob kergendust, nii et inimesel pole enam vaja vaevata oma südametunnistust minevikus tehtud vigade pärast.

Pärast Jehoovalt andekspalumist soovis Taavet: „Loo mulle, Jumal, puhas süda, ja uuenda mu sees kindel vaim!” (Laul 51:12). Soov saada endale „puhas süda” ja ’uus vaim’ näitas, et Taavet oli teadlik oma patustest kalduvustest ning et ta vajas Jumala abi oma südame puhastamiseks ja uuesti otsast alustamiseks. Ta ei lasknud enesehaletsusel võimust võtta, vaid otsustas kindlalt Jumalat edasi teenida. Ta palvetas: „Issand, ava mu huuled, et mu suu kuulutaks sinu kiidetavust!” (Laul 51:17).

Kuidas Jehoova reageeris Taaveti siirale kahetsusele ja otsustavatele pingutustele teda teenida? Ta kinnitas Taavetile südantsoojendavalt: „Ma teen sind targaks ja õpetan sulle teed, mida sul tuleb käia, ma annan sulle nõu oma silmaga sind juhtides!” (Laul 32:8). See kinnitab seda, et Jehoova pöörab tähelepanu  kahetseja tunnetele ja vajadustele. Jehoova andis Taavetile suuremat arusaamist, võime näha kaugemale asjade välisest küljest. Kui ta ehk kunagi veel kiusatustesse sattus, oli ta võimeline tajuma, millised on tema teo tagajärjed ja kuidas mõjutab ta tegu teisi, ning see aitas tal käituda arukalt.

See episood Taaveti elus on julgustuseks kõigile, kes on teinud raske patu. Oma tegu üles tunnistades ja siiralt kahetsust ilmutades võime tagasi saada oma kalleima vara, meie suhted Jehoova Jumalaga. Ajutine valu ja häbi, mida meil tuleb ehk kogeda, on palju parem kui vaikimisest põhjustatud ängistus või selle kohutavad tagajärjed, kui lubame endal paaduda mässumeelsel teel (Laul 32:9). Armastav ja halastav Jumal, kes on „halastuse Isa ja kõige troosti Jumal”, võib meile südamlikult andeks anda (2. Korintlastele 1:3).

[Pilt lk 31]

Taavet lootis pääseda oma patu tagajärgedest, saates Uurija surma