Lugejate küsimusi

Kui pidada silmas Jehoova valmisolekut andestada lunastusohvri alusel meie patud, siis miks on kristlastel vaja tunnistada patte kogudusevanematele?

Me võime Taaveti ja Batseba loost näha, et kuigi Taaveti patt oli raske, andestas Jehoova selle, sest Taavet kahetses siiralt. Kui prohvet Naatan Taavetiga probleemist juttu tegi, tunnistas viimane avameelselt: „Mina olen pattu teinud Jehoova vastu!” (2. Saamueli 12:13).

Lisaks sellele, et Jehoova võtab patustaja siira ülestunnistuse hea meelega vastu ja pakub talle andestust, teeb ta ka armastavaid korraldusi selleks, et aidata eksinul vaimselt paraneda. Taaveti puhul tuli taoline abi prohvet Naatani kaudu. Tänapäeva kristlikus koguduses on selleks vaimselt küpsed mehed ehk kogudusevanemad. Jünger Jakoobus selgitab: „Kui keegi teie seast on [vaimselt] haige, siis ta kutsugu enese juurde koguduse vanemad ja need palvetagu tema kohal ja võidku teda õliga Issanda nimel. Ja usupalve päästab tõbise, ja Issand teeb ta terveks; ja kui ta on pattu teinud, siis see antakse temale andeks” (Jakoobuse 5:14, 15).

Kogenud vanemad saavad teha palju selleks, et vähendada kahetseva patustanu südamevalu. Temaga tegeledes püüavad nad jäljendada Jehoovat.  Nad ei taha kunagi olla kalgid, isegi kui karm karistus võiks õigustatud olla. Selle asemel kaaluvad nad kaastundlikult, mida patustanu kõigepealt vajaks. Nad püüavad eksinu seisukohti Jumala Sõna abil kannatlikult parandada (Galaatlastele 6:1). Isegi kui inimene ei tunnista vabatahtlikult oma pattu, võivad kogudusevanemad tema probleemi käsitledes ajendada teda kahetsema, nagu Naatan ajendas Taavetit. Selline kogudusevanemate toetus võib aidata eksinul vältida patu kordamist ja hoiduda halbadest tagajärgedest, mida tooks endaga kaasa see, kui ta muutuks paadunud patustajaks (Heebrealastele 10:26–31).

Kahtlemata pole kerge tunnistada teistele oma tegusid, mida ise häbeneme, ja otsida andestust. Selleks läheb vaja sisemist tugevust. Kuid mõtle hetkeks teise variandi peale. Üks mees, kes oma raskest patust kogudusevanematele ei teatanud, ütles: „Mu süda valutas ja see valu ei lõppenud. Tegin suuremaid pingutusi kuulutustöös, kuid hing oli ikka haige.” Ta arvas, et kui ta palves Jumalale patu üles tunnistab, siis sellest piisab. Kuid on selge, et ei piisanud, sest ta tundis samu tundeid, mida kuningas Taavet (Laul 51:10, 13). Kui palju parem oleks võtta vastu armastav abi, mida Jehoova pakub kogudusevanemate kaudu!