Elulugu

Rõõmus ja tänulik vaatamata südantlõhestavale kaotusele

JUTUSTANUD NANCY E. PORTER

Oli 1947. aasta 5. juuni soe õhtupoolik Bahama saartel Ameerika Ühendriikide kaguranniku lähedal. Ootamatult tuli minu ja mu abikaasa George’i juurde üks mees immigratsiooniametist. Ta ulatas meile kirja, kus öeldi, et oleme riigis ebasoovitavad isikud ja et meil tuleb „otsekohe lahkuda”.

OLIME George’iga esimesed Jehoova tunnistajatest misjonärid, kes tulid Bahama saarestiku suurimasse linna Nassausse. Meid määrati siia seejärel, kui olime lõpetanud kaheksanda kursuse New Yorgi lähedal asuvas Gileadi misjonikoolis. Mida me olime teinud, et pärast kolmekuist saarel olekut meiega nii karmilt käituti? Ja kuidas ma praegu, enam kui 50 aastat hiljem, ikka veel siin olen?

Ettevalmistus teenistuseks

Minu isa Harry Kilner on avaldanud suurt mõju sellele, milliseks kujunes minu elu. Ta andis mulle erakordselt head eeskuju, tuues palju ohvreid selleks, et Jehoova tunnistajaks saada. Kuigi ta tervis polnud väga hea, käis ta peaaegu igal nädalavahetusel kuulutamas, pannes Kuningriigi huvid innukalt esikohale (Matteuse 6:33). Meie rahalised võimalused  olid väga piiratud, kuid tema kingapood oli 1930ndatel aastatel Kanadas Alberta provintsis Lethbridge’is üks vaimse tegevuse keskusi. Minu lapsepõlvemälestused on seotud sellega, kuidas Jehoova tunnistajatest täisajalised teenijad, keda kutsutakse pioneerideks, meil külas käisid ja oma kogemusi jutustasid.

Ma ise alustasin pioneerteenistust 1943. aastal Alberta provintsis Fort Macleodi ja Claresholmi lähistel. Tol ajal oli meie kuulutustöö Kanadas keelu all, sest vastased olid Teise maailmasõja ajal meie kohta valeinformatsiooni levitanud. Meie territoorium hõlmas sajakilomeetrist maa-ala, kuid noored ja energilised nagu me olime, polnud meil midagi selle vastu, et minna jalgrattaga või jalgsi piirkonna väikestesse küladesse ja taludesse. Tol ajal oli mul võimalus külastada mõnda Gileadi kooli lõpetajat ja nende kogemused õhutasid minus soovi saada misjonäriks.

Aastal 1945 abiellusin Kanadast Saskatchewanist pärit George Porteriga. Tema vanemad olid olnud innukad tunnistajad 1916. aastast alates ja temagi oli oma eluteeks valinud täisajalise teenistuse. Meie esimene ühine kuulutustööterritoorium asus Kanadas ilusas North Vancouveri äärelinnas Lynn Valleys. Peagi kutsuti meid Gileadi.

Olen aastate jooksul rääkinud paljude ususeminari lõpetanutega ja olen näinud, kuidas teoloogiline haridus on õõnestanud nende usku Jumalasse ja tema Sõnasse Piiblisse. Vastupidiselt sellele on Gileadis õpitu teritanud meie mõtlemisvõimet ja mis kõige tähtsam, kinnitanud meie usku Jehoova Jumalasse ja tema Sõnasse. Meie kursusekaaslased määrati Hiinasse, Singapuri, Indiasse, Aafrika ja Lõuna-Ameerika riikidesse ning mujale. Mäletan siiani seda suurt põnevust, mida tundsime, kui saime teada, et meie territooriumiks on troopilised Bahama saared.

Kuidas meil õnnestus jääda

Võrreldes reisidega, mis meie kursusekaaslasi ees ootas, oli meie sõit Bahama saartele lühike. Peagi tundsime rõõmu sooja ilma, sinise taeva, türkiissinise mere, pastelsete ehitiste ja lugematu hulga jalgrataste üle. Minu sügavaimaks esmamuljeks on jäänud aga väike viieliikmeline Jehoova tunnistajate rühm, kes ootas meie laeva saabumist. Peagi sai meile selgeks, et siinne kultuur erineb tohutult sellest, millega olime harjunud. Näiteks paluti mu abikaasat, et ta ei kutsuks mind enam teiste kuuldes „kallimaks”, sest seda väljendit kasutatakse seal tavaliselt abieluvälise suhte puhul.

Nähes, kui hästi me sealse rahvaga ühte sulasime, hakkasid vaimulikud meid peagi  ebaõiglaselt süüdistama, et me oleme kommunistid. Seetõttu saimegi käsu riigist lahkuda. Kuid tunnistajad, keda oli tol ajal saarestikus vähem kui 20, kogusid kiiresti tuhandeid allkirju palvekirjale, et meil lubataks jääda. Ja nii see väljasaatmisorder tühistati.

Uuele territooriumile

Piibli tõde kinnitus kiiresti nende südameis, kes armastasid Jumalat, ja Bahamale tuli saata veelgi rohkem Gileadi misjonäre. Aastal 1950 rajati siia harubüroo. Kümme aastat hiljem külastas Bahamat Milton Henschel, kes on New Yorgis Brooklynis asuva peakorteri liige, ning küsis, kas keegi misjonäridest tahaks minna ja alustada kuulutustööd ühel teisel Bahama saarel. Pakkusime end George’iga vabatahtlikena välja ja nii algas meie tegevus Long Islandil, kus olime lõpuks kokku 11 aastat.

See saar, mis on üks paljudest Bahama saarestikku kuuluvaist saartest, on 140 kilomeetrit pikk ja 6 kilomeetrit lai ning tol ajal ei olnud seal ühtegi päris linna. Pealinna Clarence Towni moodustas umbes 50 maja. Elu oli üsna primitiivne – polnud elektrit, veevärki, majasisest söögitegemiskohta ega kanalisatsiooni. Nii tuli meil ennast sealse külaeluga kohandada. Peamiseks vestlusteemaks oli siin tervis. Õppisime, et me ei tohi tervituseks küsida „Kuidas läheb?”, sest siis oleks järgnenud vastuseks pikk ja täielik aruanne inimese tervislikust seisundist.

Suurem osa kuulutustööst toimus köögist kööki, sest inimesed olid tavaliselt oma väliköögis, mis kujutas endast õlgedest varikatust ning tuleaset. Kogukonnad koosnesid peamiselt vaestest, kuid väga lahketest talunikest ja kalameestest. Enamik neist polnud mitte ainult religioossed, vaid ka väga ebausklikud. Ebatavalist sündmust peeti harilikult mingiks endeks.

Vaimulikud ei pidanud millekski astuda kutsumata kellegi koduuksest sisse ja rebida tükkideks piibliline kirjandus, mille olime sinna jätnud. Niimoodi hirmutasid nad ujedaid, kuid mitte kõik ei lömitanud nende ees. Näiteks üks söakas 70-aastane naine ei lasknud end hirmutada. Ta tahtis Piiblit mõista ja lõpuks sai ta Jehoova tunnistajaks nagu paljud teisedki. Kuna me leidsime rohkem huvilisi, tuli George’il sõita mõnel pühapäeval kokku 300 kilomeetrit, et aidata neil meie koosolekutele tulla.

Esimestel kuudel, kui saarel polnud ühtegi teist kuulutajat, hoidsime meie George’iga oma vaimsust ülal selle abil, et pidasime regulaarselt kõiki kristlikke koosolekuid. Lisaks sellele valmistasime igal esmaspäeva õhtul hoolsalt ette „Vahitorni” artikli ja lugesime piiblilugemise osa. Lugesime ka ajakirjade „Vahitorn” ja „Ärgake!” uued numbrid läbi niipea kui need saime.

Mu isa suri siis, kui olime Long Islandil. Järgmisel suvel 1963. aastal korraldasime asjad nii, et ema sai kolida meie naabrusse.  Kuigi ta oli üsna kõrges eas, kohanes ta päris hästi ja elas Long Islandil kuni oma surmani 1971. aastal. Praegu on Long Islandil üks kogudus, kes käib koos uhiuues kuningriigisaalis.

Südantlõhestav kogemus

Aastal 1980 tajus George, et tema tervis hakkab halvenema. Sellest sai alguse üks valusamaid kogemusi minu elus – pidin nägema, kuidas minu kallis mees, kaastööline ja seltsiline andis tasapisi alla Alzheimeri tõvele. Kogu tema isiksus muutus. Viimane ja kõige laastavam periood kestis umbes neli aastat enne tema surma 1987. aastal. Ta saatis mind kuulutustööl ja koosolekutel nii kaua kui suutis, ja palju kordi panid tema pingutused mind nutma. Kristlike vendade suur armastus on mind pärast tema surma väga lohutanud, kuid ma tunnen tema järele ikkagi suurt igatsust.

Üks minu ja George’i abielu hinnalisemaid külgi oli sage ja mõnus suhtlemine. Nüüd, kui George on läinud, olen ma tänulikum kui kunagi varem, et Jehoova kutsub oma teenijaid palvetama lakkamata, olema püsivad palves ja palvetama tema poole igal võimalusel (1. Tessalooniklastele 5:17; Roomlastele 12:12; Efeslastele 6:18). Kui lohutav on teada, et Jehoova muretseb meie hea käekäigu pärast. Tunnen tõesti samamoodi kui laulik: „Tänu olgu Issandale! Päevast päeva kannab meie koormat Jumal” (Laul 68:20). Elada üks päev korraga, tunnustada oma piire ja olla tänulik igapäevaste õnnistuste eest, just nii nagu Jeesus soovitas, on tõepoolest parim eluviis (Matteuse 6:34).

Rõõmustav tasu teenistuse eest

Kuna olen püüdnud kristliku teenistusega hõivatud olla, on see aidanud mul hoiduda liigselt minevikust kinni hoidmast. Nii suudan ma üle saada neist emotsioonidest, mis võiksid tekitada depressiooni. Teistele Piibli tõe õpetamine on mulle eriliselt rõõmu toonud. See tagab korrapärase vaimse tegevuse, mis täidab mu elu ja teeb selle stabiilseks (Filiplastele 3:16).

Kord helistas mulle üks naine, kellele ma olin umbes 47 aastat varem Kuningriigi sõnumist rääkinud. Tema isa oli üks meie esimesi piibliõpilasi pärast seda, kui olime 1947. aastal Bahamale saabunud. Tema ema, isa ja kõik õed-vennad olid saanud Jehoova tunnistajaks, nagu ka nende lapsed ja lastelapsed. Tegelikult on rohkem kui 60 selle naise pereliiget  Jehoova tunnistajad, kuid ta ise polnud kunagi Piibli tõde vastu võtnud. Nüüd oli ta lõpuks valmis Jehoova Jumala teenijaks saama. Kui suur rõõm on olnud näha, kuidas käputäis Jehoova tunnistajaid, kes olid Bahamal siis, kui me George’iga siia saabusime, on kasvanud rohkem kui 1400-ni!

Mõnikord küsivad inimesed minu käest, kas ma ei tunne puudust sellest, et mul endal lapsed oleksid. Muidugi võivad lapsed olla õnnistuseks. Kuid sellist armastust, mida osutavad mulle mu vaimsed lapsed, lastelapsed ja lastelastelapsed, ei saa tõenäoliselt kogeda sugugi mitte kõik bioloogilised vanemad. Tõesti, kõige õnnelikumad on need inimesed, kes ’teevad head’ ja on „rikkad ... heade tegude poolest” (1. Timoteosele 6:18). Sellepärast püüan osaleda teenistuses nii palju, kui tervis lubab.

Ühel päeval tuli hambaarsti ooteruumis minu juurde noor naine ja ütles: „Sa ei tunne mind, kuid mina tunnen sind ja ma tahtsin lihtsalt sulle öelda, et armastan sind.” Seejärel ta jutustas, kuidas ta oli Piiblist tõde õppinud ja kui tänulik ta oli selle pärast, et misjonärid olid Bahamale tulnud.

Ühel teisel korral leidsin puhkuselt tulles Jehoova tunnistajate harubüroos Nassaus, kus ma nüüd elan, oma ukse tagant roosiõie. Juures oli sedel: „Tore, et sa kodus tagasi oled!” Kui ma näen, millisteks Jumala Sõna, organisatsioon ja vaim inimesed muudab, on mu süda tulvil tänu ning see ajendab mind Jehoovat väga armastama. Tõesti, Jehoova toetab meid tihti nende inimeste kaudu, kes on meie ümber.

Süda tulvil tänu

Mu elu pole alati lihtne olnud ega ole seda mõnes mõttes ka praegu. Ometi olen ma kogenud palju sellist, mille eest võin tänulik olla – rõõmsad hetked teenistuses, paljude kristlike õdede-vendade armastus ja kiindumus, Jehoova organisatsiooni armastav hoolitsus, imeilus Piibli tõde, lootus olla koos ülesäratatud lähedastega ja mälestused 42 abieluaastast ustava Jehoova teenijaga. Enne kui me abiellusime, palvetasin ma alati, et võiksin aidata oma abikaasal jääda täisajalisse teenistusse, mida ta nii väga armastas. Jehoova vastas lahkelt minu palvele. Seepärast tahan ma näidata Jehoovale oma tänu, jäädes talle alati ustavaks.

Bahama saared on meelispaik turistidele, kes kulutavad tuhandeid dollareid, et tulla ja nautida troopikamõnusid. Kuna tegin otsuse teenida Jehoovat seal, kuhu tema organisatsioon mind saadab, on mul olnud tore võimalus Jumala Kuningriiki kuulutades ühest saarestiku otsast teise rännata. Kuid mis kõige tähtsam, olen õppinud tundma parimaid inimesi sõbralike Bahama elanike hulgast ning pidama kalliks nende armastust.

Olen nii tänulik neile, kes tõid tõe minu vanematele, kes omakorda istutasid minu noorde meelde ja südamesse tungiva soovi otsida esiti Jumala Kuningriiki. Tänapäeva noored Jehoova teenijad võivad samuti kogeda palju õnnistusi, kui nad lähevad sisse „suurest uksest”, mille taga on rohkesti võimalusi laiendada oma teenistust (1. Korintlastele 16:9). Ka sinu süda on siis tulvil tänu, kui kasutad oma elu „jumalate Jumala” Jehoova ülistamiseks (5. Moosese 10:17; Taaniel 2:47).

[Pilt lk 24]

Tänavatööl Victorias Briti Columbias, 1944

[Pilt lk 24]

Käisime 1946. aastal George’iga Gileadi koolis

[Pilt lk 25]

George’iga misjonikodu ees Nassaus Bahamal, 1955

[Pilt lk 26]

Misjonikodu Deadman Cays, kus teenisime aastatel 1961–1972