Kuningriigi kuulutajad teatavad

Tema vaimne nälg kustutati

KÜPROS on saar Vahemere kirdeosas. Piibli aegadel oli Küpros tuntud vase ja väärispuidu poolest. Paulus ja Barnabas kuulutasid seal Kuningriigi head sõnumit oma esimese misjonireisi ajal (Apostlite teod 13:4–12). Tänapäevani mõjutab hea sõnum positiivselt paljude Küprose elanike elu. Eriti hästi peab see paika 40-ndates aastates mehe Lucase puhul. Ta jutustab:

„Sündisin karjafarmis seitsmelapselises peres. Varajasest lapseeast peale meeldis mulle väga raamatuid lugeda. Mu lemmikraamat oli taskuformaadis Kristlikud Kreeka Kirjad. Kui ma olin kümneaastane, moodustasime sõpradega Piibli uurimiseks väikese grupi. Kuid see ei püsinud kaua, sest mõned meie küla eakamad inimesed nimetasid meid ketseriteks.

Kui ma hiljem Ameerika Ühendriikidesse kooli läksin, tutvusin inimestega, kes olid väga erineva usulise taustaga. See tekitas minus uuesti nälja vaimsete asjade järele. Veetsin palju päevi ülikooli raamatukogus, uurides eri usundeid. Käisin ka mitmes kirikus, kuid vaatamata pingutustele ei leidnud ma ikkagi seda, mis oleks kustutanud minu vaimse nälja.

Pärast kooli lõpetamist läksin tagasi Küprosele ja hakkasin tööle meditsiinilabori juhatajana. Minu töö juures hakkas käima üks vanem mees, kelle nimi on Antonis ja kes on Jehoova tunnistaja. Tema külastused ei jäänud kreeka õigeusu kirikule märkamatuks.

Peagi tuli üks teoloog minu juurde ja laitis maha selle, et ma Jehoova tunnistajatega vestlen. Kuna mind oli lapsest saadik õpetatud, et kreeka õigeusu kirikul on tõde, andsin ma järele ja lõpetasin kokkusaamise Antonisega ning hakkasin teoloogiga Piibli üle mõtteid vahetama. Ma külastasin ka Küprose kloostreid. Reisisin koguni Põhja-Kreekasse ja käisin Athose mäel, mida õigeusklike hulgas kõige pühamaks mäeks peetakse. Kuid minu piibliteemalised küsimused jäid ikka vastuseta.

Siis ma palusin Jumalat, et ta aitaks mul tõe leida. Peagi tuli Antonis jälle minu töö juurde ja mulle tundus, et see on vastus minu palvele. Lõpetasin kohtumise teoloogiga ja hakkasin Antonisega Piiblit uurima. Edenesin pidevalt ja 1997. aasta oktoobris lasin end Jehoovale pühendumise märgiks ristida.

Mu naine seisis mulle alguses vastu koos kahe vanema tütrega, kes olid tol ajal 14 ja 10 aasta vanused. Kuid minu hea käitumise tulemusena otsustas ta kuningriigisaali koosolekule tulla. Talle avaldas sügavat muljet Jehoova tunnistajate lahkus ja huvi, mida nad tema vastu üles näitasid. Eriti pani teda imestama see, kuidas Piiblit kasutati. Kõige selle tulemusel olid mu naine ja kaks vanemat tütart nõus Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima hakkama. Võib vaid kujutleda, kui suur oli mu rõõm, kui nad kõik kolmekesi 1999. aasta „Jumala prohvetliku sõna” piirkonnakonvendil end ristida lasid!

Jah, mu tõeotsingud olid rahuldava tulemuseni jõudnud. Nüüd ühendab kogu meie peret – mind, mu abikaasat ja nelja last – puhas Jehoova kummardamine.”