Tugevdagem usaldust Jehoova vastu

Teoksil on mõrtsukalik vandenõu. Kõik kõrged riigiametnikud on üheskoos nõu pidanud ja teinud ettepaneku anda välja uus seadus. Nad taotlevad surmanuhtlust igaühele, kelle jumalakummardamisviisi ei ole riik heaks kiitnud.

KAS kõlab tuttavalt? Ajaloos leidub palju näiteid inimestest, kes on teinud kurja seaduse varju all. Ülalmainitud juhtum leidis aset Pärsia suurriigis prohvet Taanieli päevil. Seadus, mille kuningas Daarjaves jõustas, kõlas nii: „Igaüks, kes kolmekümne päeva jooksul palub midagi mõnelt jumalalt või inimeselt, aga mitte [kuningalt] ..., visatakse lõukoerte auku!” (Taaniel 6:6–8).

Mida otsustas Taaniel surmaähvardust arvestades ette võtta? Kas ta lootis jätkuvalt oma Jumalale Jehoovale või taganes oma veendumustest ja talitas kuninga käsku mööda? Jutustuses öeldakse: „Kui Taaniel sai teada, et kiri oli kirjutatud, siis ta läks oma kotta, mille ülakambri aknad olid avatud Jeruusalemma poole. Ja kolm korda päevas heitis ta põlvili, palvetas ja kiitis oma Jumalat, nagu ta seda ennegi oli teinud” (Taaniel 6:11). Edasised sündmused on hästi tuntud. Taaniel visati oma usu tõttu lõvide auku, kuid Jehoova „sulges lõukoerte suud” ning päästis oma lojaalse teenri (Heebrealastele 11:33; Taaniel 6:17–23).

 Aeg ennast läbi uurida

Praegusaegsed Jehoova teenijad elavad vaenulikus maailmas, kus nende füüsilist ja vaimset heaolu mitmel viisil ohustatakse. Näiteks mõnel maal on jõhkra rassivaenu tõttu tapetud ka palju Jehoova tunnistajaid. Mõnedes paikades on Jehoova teenijad kannatanud toidunappuse, majandusliku kitsikuse, loodusõnnetuste, raskete haiguste või muude eluohtlike olukordade tõttu. Peale selle on nad kogenud tagakiusamist, survet töökohal ning mitmesuguseid kiusatusi minna halvale teele. Kõik sellised tegurid kujutavad endast ohtu nende vaimsusele. Pole kahtlustki, et äge vastane Saatan on kindlalt otsustanud Jehoova teenijad hävitada, ning ta kasutab selleks igat meetodit, mis tulemusi annab (1. Peetruse 5:8).

Mida me siis võiksime sellistes oludes ette võtta? Kuigi eluohtlikus olukorras on loomulik tunda hirmu, tasub meil siiski pidada meeles apostel Pauluse julgustavaid sõnu: „[Jehoova] on öelnud: „Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!” Nii võime siis julgesti öelda: „Issand on minu abimees, ei ma karda! Mis võib inimene mulle teha?”” (Heebrealastele 13:5, 6). Me võime olla täiesti kindlad, et samamoodi suhtub Jehoova oma teenijatesse ka tänapäeval. Ometi ei piisa üksnes sellest, et me teame Jehoova tõotust; vaja on ka veendumust, et ta tõesti tegutseb meie heaks. Seepärast on väga tähtis uurida, millisele alusele tugineb meie usaldus Jehoova vastu ning kas me teeme kõik selleks, et seda usaldust tugevdada ja säilitada. Kui me seda teeme, siis „Jumala rahu, mis on ülem kõigest mõistusest, hoiab [meie] südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses” (Filiplastele 4:7). Siis oleme katsetes suutelised kainelt mõtlema ja targalt käituma.

Miks võib Jehoovat usaldada

On kindlasti palju põhjusi, miks me võime usaldada oma Loojat Jehoovat. Tähtsaim neist on tõsiasi, et Jehoova on armastav Jumal, kes hoolib väga oma teenijatest. Piiblis on kirjas hulganisti juhtumeid sellest, kuidas Jehoova on oma teenijate eest armastavalt hoolt kandnud. Mooses kirjutas, kuidas Jehoova tegeles oma valitud rahva Iisraeliga: „Ta leidis tema kõrbemaalt, tühjast paigast, uluvast kõrbest; ta võttis tema oma kaitse alla, hoolitses tema eest, ta hoidis teda nagu oma silmatera!” (5. Moosese 32:10). Meie ajalgi hoolitseb Jehoova oma teenijate kui grupi ja kui üksikisikute eest. Näiteks, kui Bosnias möllas kodusõda, kannatasid mõned sealsed tunnistajad tõsise toidupuuduse käes. Kuid Jehoova hoolitses selle eest, et nad said vajalikku toiduabi oma Horvaatia ja Austria vendadelt, kes vapralt nende pärast oma eluga riskisid, toimetades neile hädaabi läbi äärmiselt ohtliku ala. *

Kuna Jehoova Jumal on Kõigeväeline, suudab ta kindlasti kaitsta oma sulaseid mistahes oludes (Jesaja 33:22; Ilmutuse 4:8). Ja isegi kui Jehoova laseb mõnedel oma teenijatel näidata ustavust kuni surmani, annab ta neile jõudu ning aitab neil jääda laitmatuks, nii et nad võivad olla vankumatud, rõõmsad ja rahulikud kuni lõpuni. Seepärast võime tunda samasugust kindlustunnet nagu laulukirjutaja: „Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav! Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid mere põhjas!” (Laul 46:2, 3).

Piibel näitab ka seda, et Jehoova on tõe Jumal. Ta täidab alati oma tõotused. Piibel ütleb koguni, et Jumal „ei või valetada” (Tiitusele 1:2, Piibli Raamat). Kuna Jehoova on ikka ja jälle kinnitanud oma valmisolekut kaitsta oma teenijaid ja päästa nad, võime olla täiesti kindlad, et ta mitte ainult ei suuda, vaid ka tahab oma tõotused täita (Iiob 42:2).

 Kuidas tugevdada usaldust

Kuigi meil on igati põhjust usaldada täielikult Jehoovat, ei peaks me seda usaldust endastmõistetavaks pidama. Seda põhjusel, et maailmas üldiselt ilmutatakse vähe usku Jumalasse, ning üldlevinud hoiak võib kahandada kergesti ka meie usaldust Jehoova vastu. Seepärast peame kõvasti pingutama, et seda usaldust tugevdada ja säilitada. Jehoova teab seda ning aitab meid mitmel viisil.

Esiteks aitab ta meid oma kirjaliku Sõna Piibli kaudu, kus on kirjas tema arvukad vägevad teod oma teenijate heaks. Mõtle sellele: kui palju sa usaldaksid inimest, kui teaksid ainult tema nime? Ilmselt väga vähe või üldse mitte. Et kedagi usaldada, peame tundma tema käitumislaadi ning teadma tema varasemaid tegusid. Kui loeme Piibli jutustusi ja mõtiskleme nende üle, õpime Jehoovat ja tema imelisi teguviise üha paremini tundma ning mõistame järjest selgemini, kui usaldusväärne ta on. Nõnda tugevneb meie usaldus tema vastu. Laulukirjutaja jättis meile suurepärase eeskuju, kui ta lausus Jumalale hardas palves: „Ma meenutan Jehoova tegusid, ma tuletan meelde su imesid muistsest ajast ja ma uurin kõiki su töid ning mõlgutan mõttes su suuri tegusid!” (Laul 77:12, 13).

Lisaks Piiblile on meil rikkalikult vaimset rooga Piiblit selgitava kirjanduse näol, mida annab välja Jehoova organisatsioon. Muu hulgas sisaldavad need väljaanded sageli liigutavaid jutustusi Jumala nüüdisaegsetest teenijatest, kelle kogemused näitavad, et Jehoova suudab pakkuda neile abi ja kergendust isegi siis, kui nad olid äärmiselt rasketes oludes. Näiteks Martin Pötzinger, kellest sai hiljem Jehoova tunnistajate juhtiva kogu liige, jäi raskelt haigeks ajal, mil ta teenis pioneerina Euroopa osas, mis asus kaugel tema kodumaast. Tal ei olnud raha ja ükski arst ei soostunud teda külastama. Kuid Jehoova ei hüljanud teda. Viimaks võeti ühendust kohaliku haigla vanemkonsultandiga. See lahke mees, kes uskus kindlalt Piiblisse, hoolitses vend Pötzingeri eest, nagu oleks see ta oma poeg – ja seda kõike tasuta. Taoliste elulugude lugemine aitab meil tugevdada usaldust oma taevase Isa vastu.

Teiseks aitab meil tugevdada usaldust Jehoova vastu kallihinnaline eesõigus pöörduda tema poole palves. Apostel Paulus esitab armastavalt üleskutse: „Ärge muretsege ühtigi, vaid laske kõiges oma palumised palve ja anumisega ühes tänuga saada Jumalale teatavaks” (Filiplastele 4:6). „Kõik” hõlmab meie tundeid, vajadusi, hirme ja muresid. Mida sagedamini ja siiramalt me palvetame, seda tugevamaks saab meie usaldus Jehoova vastu.

Kui Jeesus Kristus elas maa peal, läks ta vahel mõnda üksikusse paika, et segamatult palvetada (Matteuse 14:23; Markuse 1:35). Enne tähtsate otsuste tegemist palus ta oma Isa koguni terve öö (Luuka 6:12, 13). Pole seega üllatav, et Jeesuse usaldus Jehoova vastu oli nii tugev, et ta suutis pidada vastu kõige kohutavamas katsumuses, mida inimene eales on kogenud. Tema viimased sõnad piinapostil olid: „Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!” Need sõnad näitasid selgelt, et tema usaldus Isa vastu ei kõikunud, ehkki Jehoova ei päästnud teda sellest rängast katsumusest (Luuka 23:46).

Veel üks viis, kuidas tugevdada usaldust  Jehoova vastu, on korrapärane seltsimine teistega, kes talle kogu südamest loodavad. Jehoova käskis oma rahval korrapäraselt kokku tulla, et omandada rohkem teadmisi temast ja julgustada üksteist (5. Moosese 31:12; Heebrealastele 10:24, 25). Taolised kokkutulekud tugevdasid nende usaldust Jehoova vastu ning võimaldasid neil otsustavates usukatsetes vastu pidada. Ühel Aafrika maal, kus kuulutustöö oli keelustatud, keelduti Jehoova tunnistajatele andmast politsei kaitset, reisidokumente, abielutunnistust, haiglaravi ja tööd. Kui riigi ühes osas puhkes kodusõda, läksid ühe sealse koguduse 39 liiget, sealhulgas lapsed, kõrbesse pakku, kus nad elasid oma kodulinna pommitamise ajal umbes neli kuud ühe madala silla all. Sellistes äärmiselt rasketes oludes andsid neile palju jõudu igapäevane piibliteksti arutelu ja teised koosolekud. Nii suutsid nad selle katsumusrohke aja üle elada, ilma et nende vaimsus oleks kannatanud. See kogemus näitab selgelt, kui tähtis on Jehoova rahvaga regulaarselt läbi käia.

Ja viimaseks, et tugevdada oma usaldust Jehoova vastu, peame osalema aktiivselt Kuningriigi kuulutustöös, olles alati valmis head sõnumit teistega jagama. Seda näitas üks liigutav kogemus Kanadas elanud noorest innukast kuulutajast, kes põdes leukeemiat ja teadis, et tema haigus lõpeb surmaga. Raskest haigusest hoolimata tahtis ta saada üldpioneeriks ehk täisajaliseks kuulutajaks. Kui haigus lühikeseks ajaks taandus, leidis ta endas piisavalt jõudu osaleda ühel kuul teenistuses abipioneerina. Seejärel tema seisund halvenes ja mõne kuu pärast ta suri. Ometi jäi ta kuni lõpuni vaimselt tugevaks ning tema usaldus Jehoova vastu ei löönud hetkekski kõikuma. Tema ema meenutab: „Ta oli kuni lõpuni rohkem mures teiste kui enda pärast. Ta innustas neid Piiblit uurima, öeldes: „Me oleme koos paradiisis.””

Tõestagem, et usaldame Jehoovat

„Nagu ihu ilma vaimuta on surnud, nõnda ka usk ilma tegudeta on surnud.” (Jakoobuse 2:26.) Seda, mida Jakoobus ütles usu kohta, võib öelda ka usalduse kohta. Ükskõik kui palju me ka ei kordaks, et usaldame Jumalat, pole meie sõnadel kaalu, kui me seda usaldust tegudega ei tõesta. Aabraham usaldas vankumatult Jehoovat ja tõestas seda usaldust sellega, et kuuletus kõhklemata tema käskudele, olles koguni valmis ohvriks tooma oma poja Iisaki. Silmapaistva usalduse ja sõnakuulelikkuse tõttu sai Aabraham tuntuks kui Jehoova sõber (Heebrealastele 11:8–10, 17–19; Jakoobuse 2:23).

Me ei pea ootama mõnd tõsist katsumust, enne kui ilmutame usaldust Jehoova vastu. Jeesus ütles oma jüngritele: „Kes ustav on kõige vähemas, see on ustav ka suures; ja kes ülekohtune on kõige vähemas, see on ülekohtune ka suures” (Luuka 16:10). Me peaksime õppima usaldama Jehoovat kõigis igapäevastes tegemistes ning kuuletuma talle isegi asjus, mis ehk näivad tähtsusetud. Kui paneme tähele kasu, mis tuleneb sõnakuulelikkusest, tugevneb meie usaldus taevase Isa vastu ning me võime tulla toime ka suuremate ja raskemate katsumustega.

Kuna selle maailma katastroofiline lõpp läheneb, saab Jehoova rahvale vägagi tõenäoliselt osaks üha rohkem katsumusi ja hädaohte (Apostlite teod 14:22; 2. Timoteosele 3:12). Kui kasvatame praegu tugevat ja kõhklematut usaldust Jehoova vastu, võime loota, et pääseme tema tõotatud uude maailma – kas jäädes ellu suures viletsuses või saades osa ülestõusmisest (2. Peetruse 3:13). Ärgem kunagi laskem puudulikul usaldusel kahjustada oma kallihinnalisi suhteid Jehoovaga! Siis võib meiegi kohta öelda sedasama, mida öeldi Taanieli kohta, kui ta toodi välja lõvide august: „Tema küljes ei leitud ühtki viga, sellepärast et ta oli uskunud oma Jumalasse” (Taaniel 6:24).

[Allmärkus]

[Pilt lk 9]

Meie usk tugevneb, kui loeme Jehoova ustavate teenijate, nagu näiteks Martin Pötzingeri kogemusi