Hoolitsegem vaeslaste ja leskede eest nende viletsuses

Pole kuigi raske märgata, et elame praegu armastusetus maailmas. Viidates sellele, millised inimesed elavad „viimseil päevil”, kirjutas apostel Paulus: „Viimseil päevil tuleb raskeid aegu. Sest inimesed on siis enesearmastajad, ... südametud [„kes omaksid ei armasta”, Piibli Raamat]” (2. Timoteosele 3:1–3). Kui õiged need sõnad küll on!

PRAEGUSE aja moraalne õhkkond on aidanud kaasa sellele, et paljude südames pole kaastunnet. Inimesed on järjest vähem huvitatud teiste heaolust ja mõnikord käib see ka nende endi pereliikmete kohta.

Selle tõttu kannatavad eriti need, kes erinevatel põhjustel elavad puuduses. Leskede ja orbude arv kasvab pidevalt selle tõttu, et toimuvad sõjad ja katastroofid ning inimesi sunnitakse oma kodupaigast põgenema (Koguja 3:19). „Rohkem kui miljon [last] on sõja tagajärjel orvuks jäänud või oma perest lahutatud,” teatab ÜRO Lastefondi raport. Samuti on suur hulk üksikuid, hüljatuid või lahutatud emasid, kelle ees seisab keeruline ülesanne üksi edasi elada ja oma pere eest hoolitseda. Olukorra teeb halvemaks see, et mõnes riigis valitseb suur majanduskriis, mille tõttu paljudel inimestel tuleb elada äärmises vaesuses.

Kas sellises olukorras on neil, keda katsumused tabavad, mingitki lootust? Kuidas saaks leskede ja orbude kannatusi leevendada? Kas need hädad kunagi kõrvaldatakse?

Armastav hool Piibli aegadel

Leskede ja orbude füüsiliste ja vaimsete vajaduste eest hoolitsemine kuulus Piibli aegadel lahutamatult jumalakummardamise juurde. Kui iisraellased koristasid vilja või korjasid puuvilju, ei tohtinud nad koguda seda, mis jäi põllule järele, ehk teha järelnoppimist. Järelnopitav saak pidi jääma „võõrale, vaeselelapsele ja lesknaisele” (5. Moosese 24:19–21). Moosese seadus täpsustas: „Te ei tohi halvasti kohelda ühtki lesknaist ega  vaestlast!” (2. Moosese 22:21, 22). Lesknaised ja vaeslapsed, kellest Piiblis räägitakse, kujutasid vaesemat rahvast, sest pärast abikaasa ja isa või mõlema vanema surma võisid järelejäänud pereliikmed jääda üksi ja kannatada puudust. Patriarh Iiob teatas: „Ma päästsin viletsa, kes appi hüüdis, ja vaeselapse, kellel ei olnud aitajat” (Iiob 29:12).

Kristliku koguduse algusaastail oli õige kummardamise äratuntavaks jooneks hoolitsemine nende eest, kes olid vaevatud ja puudusse jäänud kas vanemate või abikaasa surma tagajärjel. Tundes elavat huvi nende inimeste käekäigu vastu, kirjutas jünger Jakoobus: „Puhas ja laitmatu jumalateenistus Jumala ja Isa ees on see: vaestelaste ja lesknaiste eest hoolitseda nende viletsuses ja hoida ennast maailmast reostamatuna” (Jakoobuse 1:27).

Lisaks orbudele ja leskedele ilmutas Jakoobus sügavat huvi ka teiste vaeste ja puudusekannatajate vastu (Jakoobuse 2:5, 6, 15, 16). Apostel Paulus ilmutas samasugust tähelepanelikkust. Kui temale ja Barnabasele anti kuulutustööülesanne, manitseti neid muu hulgas ’mõtlema ka vaestele’. „Seda ma olen olnud usin tegema,” võis Paulus puhta südametunnistusega öelda (Galaatlastele 2:9, 10). Aruandes, mis esitati kristliku koguduse tegevusest peagi pärast selle rajamist, märgiti: „Ei olnud ka ühtki vaest nende seas ... Igaühele jagati siis sedamööda, kuidas ta vajas” (Apostlite teod 4:34, 35). Muistses Iisraelis tehtud korraldused orbude, leskede ja puudusekannatajate eest hoolitsemiseks kandusid edasi kristlikku kogudusse.

 Loomulikult oli pakutud abi mõõdukas ja kooskõlas iga koguduse võimalustega. Raha ei raisatud. Aidati neid, kes olid tõepoolest puuduses. Ükski kristlane ei saanud lõigata sellest korraldusest omakasu ja kogudus ei pidanud kandma ühtki tarbetut koormat. See tuleb selgelt välja Pauluse juhenditest, mis on kirjas 1. Timoteosele 5:3–16. Sealt võime näha, et kui sugulased suutsid puudusekannatajat aidata, jäi see kohustus nende kanda. Abivajavad lesed pidid abi saamiseks vastama mõningatele nõuetele. Kõik see näitab, kui targalt Jehoova korraldab abivajajate eest hoolitsemist. Samuti näitab see, kui vajalik on ilmutada tasakaalu, et keegi talle osutatavat lahkust ei kuritarvitaks (2. Tessalooniklastele 3:10–12).

Kuidas tänapäeval vaeslaste ja leskede eest hoolitsetakse

Kui Jehoova tunnistajate kogudustes ilmutatakse huvi hädasolijate vastu ja aidatakse neid, rakendatakse sel puhul ikka samu põhimõtteid, mida järgisid Jumala teenijad minevikus. Neid iseloomustab vennaarmastus, nagu Jeesus ütles: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Johannese 13:35). Kui keegi on puuduses või langenud looduskatastroofi või sõjakoleduste ohvriks, püüab rahvusvaheline vennaskond otsida innukalt võimalusi, kuidas vaimset ja materiaalset abi osutada. Vaadelgem mõningaid nüüdisaegseid juhtumeid, et näha, kuidas inimestele abi on antud.

Pedro ei mäleta eriti midagi oma emast, kes suri, kui Pedro oli kõigest poolteiseaastane. Kui Pedro oli viiene, suri ka isa. Nõnda jäi ta oma vendadega üksi. Jehoova tunnistajad olid juba varem tema isa külastanud ja nii hakkasid Pedro ning kõik ta vanemad vennad Piiblit uurima.

Pedro jutustab: „Järgmisel nädalal hakkasime käima koguduse koosolekutel. Usuvendadega seltsides võisime tunda armastust, mida nad meie vastu ilmutasid. Kogudus oli minu varjupaik, sest vennad ja õed osutasid minu vastu armastust ja kiindumust, nagu oleksid nad olnud minu vanemad.” Pedro meenutab, et ühel kristlikul kogudusevanemal oli kombeks kutsuda teda enda poole külla. Seal võttis Pedro osa perekondlikest vestlustest ja meelelahutusest. „Need on mulle väga kallid mälestused,” ütleb Pedro, kes hakkas rääkima teistele oma usust 11-aastaselt ja lasi end ristida 15-aastaselt. Ka tema vennad edenesid koguduseliikmete abiga vaimsel teel hästi.

Järgmine lugu on Davidist. Tema ja ta kaksikõde hüljati, kui nende vanemad lahutasid. Vanavanemad ja tädi kasvatasid nad üles. „Kui me saime suuremaks ja hakkasime aru saama, millises olukorras me oleme, valdas meid ebakindlus ja kurbus. Vajasime midagi, millele toetuda. Mu tädi sai Jehoova tunnistajaks ja tänu sellele õpetati meile Piibli tõde. Vennad pakkusid meile oma kiindumust ja sõprust. Nad armastasid meid väga ja julgustasid meid seadma endale eesmärke ja jätkama tööd Jehoova heaks. Kui ma olin umbes kümneaastane, oli ühel teenistusabilisel tavaks mind võtta põlluteenistusse kaasa. Teine vend hoolitses minu konvendikulude eest. Üks vend aitas mind koguni nii, et sain teha kuningriigisaalis annetusi.”

 David lasi end ristida 17-aastaselt ja hiljem hakkas ta teenima Jehoova tunnistajate Mehhiko harubüroos. Ta kinnitab ka praegu: „On mitmeid kogudusevanemaid, kellel on tähtis osa minu õpetamises ja kes jagavad mulle kasulikke nõuandeid. Nii saan ma üle ebakindlusest ja üksindustundest.”

Abel, kes on vanem ühes Mehhiko koguduses, kus on mitmeid leski, jutustab: „Olen veendunud, et kõige tungivamalt vajavad lesed emotsionaalset tuge. Mõnikord on neil depressiooniperioodid, nad tunnevad end üksi. Seepärast on väga tähtis olla kaastundlik ja kuulata neid. Me [kogudusevanemad] külastame neid sageli. On hea võtta nende jaoks aega ja pöörata tähelepanu nende probleemidele. See aitab kaasa sellele, et nad tunnevad end vaimselt lohutatuna.” Kuid vahel vajavad nad ka majanduslikku abi. „Praegu me ehitame ühele lesele maja,” rääkis Abel mõni aeg tagasi. „Töötame tema maja ehitusel mõned laupäevad ning nädala sees mõnel õhtupoolikul.”

Üks teine kogudusevanem räägib enda kogemusest orbude ja leskede aitamisel: „Usun, et orvud tunnevad kristliku armastuse järele veelgi suuremat vajadust kui lesed. Olen pannud tähele, et neil on suurem oht tunda end hüljatuna kui lastel ja noorukitel, kellel on mõlemad vanemad. Nad vajavad seda, et nende vastu väljendataks rohkelt vennalikku kiindumust. On hea, kui läheme pärast koosolekut nende juurde ja tunneme huvi, kuidas neil läheb. Meil on üks abielus vend, kes jäi orvuks, kui ta oli väike poiss. Tervitan teda alati koosolekul sõbralikult ja tema kallistab mind, kui ta mind näeb. See tugevdab tõelise vennaarmastuse sidemeid.”

Jehoova „kisub hädast välja vaese”

Et lesed ja orvud oma olukorraga toime tuleksid, on neil tähtis usaldada Jehoovat. Tema kohta öeldakse: „Jehoova kaitseb võõraid, ta peab ülal vaeseidlapsi ja lesknaisi” (Laul 146:9). Nende raskustele tuleb täielik lahendus vaid Jumala Kuningriigi kaudu, mida valitseb Jeesus Kristus. Kirjeldades prohvetlikult seda Messia valitsust, kirjutas laulik: „Tema kisub hädast välja vaese, kes kisendab, ja viletsa ja selle, kel pole abimeest! Ta säästab nõrka ja vaest ja päästab vaeste hinge!” (Laul 72:12, 13).

Praeguse maailmakorralduse lõpu lähenedes suureneb kindlasti surve, mida kristlased üldiselt kogevad (Matteuse 24:9–13). Kristlastel on vaja ilmutada iga päev üha rohkem huvi ja südamlikku armastust üksteise vastu (1. Peetruse 4:7–10). Kristlikud mehed, eriti kogudusevanemad, peaksid ilmutama hoolt ja kaastunnet nende vastu, kes on jäänud vaeslasteks. Koguduse küpsed naised võivad pakkuda leskedele palju tuge ja lohutada neid (Tiitusele 2:3–5). Tegelikult võib igaüks anda oma osa, ilmutades elavat huvi nende vastu, kes kohtavad kannatusi.

Tõelised kristlased ei „sule oma südant”, kui näevad „oma venna puuduses olevat”. Nad tahavad hoolsalt tähele panna apostel Johannese manitsust: „Lapsukesed, ärgem armastagem sõnaga ega keelega, vaid teoga ja tõega!” (1. Johannese 3:17, 18). Hoolitsegem siis „vaestelaste ja lesknaiste eest ... nende viletsuses” (Jakoobuse 1:27).

[Väljavõte lk 11]

„Ärgem armastagem sõnaga ega keelega, vaid teoga ja tõega!” (1. Johannese 3:18)

[Pildid lk 10]

Tõelised kristlased annavad orbudele ja leskedele materiaalset, vaimset ja emotsionaalset abi