Kuidas säilitada tasakaalukat suhtumist rahasse?

Rahaarmastuses ja varanduse ihaldamises pole midagi uut. Piibelgi ei jäta neid mainimata, nagu võiks juhtuda, kui tegemist oleks hiljutise nähtusega. Need on tõesti väga kaua olemas olnud. Seaduses iisraellastele andis Jumal käsu: „Sa ei tohi himustada oma ligimese koda ... ega midagi, mis su ligimese päralt on!” (2. Moosese 20:17).

RAHA- ja rikkusearmastus oli Jeesuse päevil tavaline. Mõtle Jeesuse jutuajamisele „väga rikka” noore mehega. „[Jeesus ütles] temale: „Üht asja on sulle vaja: müü ära kõik, mis sul on, ja jaga vaestele, ja sul on siis varandus taevas; ja tule ning järgi mind!” Aga seda kuuldes sai ta koguni kurvaks; sest ta oli väga rikas.” (Luuka 18:18–23.)

Kohane suhtumine rahasse

Oleks vale järeldada, et Piibel mõistab hukka raha või selle kasutamise. Piibel näitab, et raha pakub kaitset vaesuse ja sellega kaasnevate raskuste eest ning võimaldab inimestel muretseda endale eluks vajalikku. Kuningas Saalomon kirjutas: „Tarkuse varjus on nagu raha varjus.” Ning veel: „Mõnu pärast valmistatakse rooga, viin teeb elu rõõmsaks, ja raha eest saab kõike!” (Koguja 7:12; 10:19).

Raha kasutamine õigetel eesmärkidel on Jumalale meelepärane. Jeesus ütles: „Tehke endile sõpru ülekohtuse mammonaga” (Luuka 16:9). See hõlmab raha annetamist õige jumalakummardamise edendamiseks, sest me tahaksime kindlasti olla Jumala sõbrad. Saalomongi annetas oma isa Taaveti eeskujul Jehoova templi ehitamiseks palju raha ja väärisesemeid. Üks teine kristlik käsk käsib anda materiaalset abi neile, kes seda vajavad. „Võtke osa pühade puudusest,” üles apostel Paulus ja lisas: „Püüdke olla külalislahked” (Roomlastele 12:13). Sageli on sellega seotud mõningad rahakulud. Ent kuidas on lood rahaarmastusega?

’Kiindumus hõbedasse’

Kui Paulus kirjutas oma nooremale kaaskristlasele Timoteosele, rääkis ta palju „rahaarmastusest” (EP 97), mis sõna-sõnalt tõlgituna on ’kiindumus hõbedasse’. Leiame selle Pauluse manitsuse kirjakohast 1. Timoteosele 6:6–19. Tema sõnad „rahaarmastuse” kohta on osa üldisemast arutelust materiaalsete asjade üle. Pidades silmas, millist rõhku asetab tänapäeva ühiskond rahale, tasub meil uurida hoolega Pauluse mõtteid, mis ta Jumalast inspireerituna kirja pani. Kui me seda teeme, saame teada ka saladuse, kuidas „saavutada tõelist elu”.

Paulus hoiatab: „Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu” (1. Timoteosele 6:10, EP 97). See tekst ei ütle, et raha ise on kurjast ning seda ei näita ka ükski teine piiblikoht. Samuti ei ütle apostel, et raha on „kõige  kurja” peamine põhjus või et kõik probleemid saavad alguse rahast. Pigem ütleb ta, et rahaarmastus võib olla „kõige kurja” üks põhjusi, kuid see ei pruugi olla ainuke põhjus.

Väldi ahnust

Fakt, et Pühakiri raha hukka ei mõista, ei vähenda Pauluse hoiatuse kaalukust. Kristlasi, kes hakkavad armastama raha, võivad ohustada igasugused probleemid, millest halvim on õigest usust kõrvalekaldumine. Seda tõsiasja rõhutavad Pauluse sõnad Kolossa kristlastele: „Sellepärast surmake oma maapealsed liikmed: ... pahad himud ja ahnus, mis on ebajumalateenistus” (Koloslastele 3:5). Kuidas võivad ahnus ja rahaarmastus tähendada ebajumala teenimist? Kas on vale tahta endale suuremat maja, uuemat autot, tulusamat tööotsa? Ei, ükski neist asjadest ei ole iseenesest halb. Küsimus on selles, mis ajendab inimest taolisi asju tahtma ja kas need asjad on tõepoolest vajalikud.

Erinevust normaalse soovi ja ahnuse vahel võib võrrelda sellega, kuidas erinevad teineteisest väike laagrilõke, millel saab süüa teha, ja lõõmav tulekahju, mis hävitab metsa. Mõistlik ja kohane soov võib olla konstruktiivne. See ajendab meid töötama ja olema tulemusrikkad. Õpetussõnad 16:26 ütleb: „Nälg aitab töömeest töös, sest ta oma suu sunnib teda!” Kuid ahnus on ohtlik ja destruktiivne. See on kontrolli alt väljunud soov.

Soove kontrollida ongi kõige raskem. Kas kogutav raha ja ihaldatavad asjad teenivad meie vajadusi või kas teevad meie vajadused hoopis meid raha teenriteks? Seepärast Paulus ütleski, et „ahne ... on ebajumala ori” (Efeslastele 5:5). Olla ahne millegi peale tähendab, et me allutame oma tahte sellele ehk teeme selle oma isandaks, jumalaks, millekski, mida me teenime. Jumal aga nõuab vastupidist: „Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!” (2. Moosese 20:3).

Meie ahnus viitab ka usu puudumisele sellesse, et Jumal täidab oma tõotuse varustada meid eluks vajalikuga (Matteuse 6:33). Seepärast tähendab ahnus tegelikult Jumalast lahti ütlemist. Ka selles mõttes on see „ebajumalateenistus”. Pole ime, et Paulus nii selgelt selle eest hoiatab.

Jeesuski hoiatas otseselt ahnuse eest. Ta käskis meil vältida millegi sellise ihaldamist, mida meil ei ole: „Vaadake ette ja hoiduge ahnuse eest; sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!” (Luuka 12:15). Selle piiblikoha ja Jeesuse edasise mõistujutu kohaselt põhineb ahnus rumalal uskumusel, et elus oleneb kõik sellest, kui palju kellelgi midagi on. See võib käia raha, ühiskondliku positsiooni, võimu või muu taolise kohta. Ahne saab olla kõige peale, mida on võimalik soetada või saavutada. Seejuures mõeldakse, et ihaldatud omandi või olukorra saavutamine toob rahulolu. Kuid nagu on näha Piiblist ja inimeste elukogemustest, suudab üksnes Jumal täita meie tegelikud vajadused, ning ta tõesti teeb seda, nagu Jeesus oma jüngritele kinnitas (Luuka 12:22–31).

Nüüdisaegne tarbijale orienteeruv ühiskond lausa õhutab ahnust. Märkamatult, kuid võimsalt mõjutatuna hakkavad paljud uskuma, et ükskõik kui palju neil ka poleks, pole neil ikkagi küllalt. Nad vajavad rohkem, suuremaid ja paremaid asju. Me ei suuda muuta end ümbritsevat maailma, küll aga võime oma elus sellist suundumust vältida. Kuidas?

Rahulolu või ahnus

Paulus pakub ahnuse asemel midagi muud, ja see on rahulolu. Ta ütleb: „Aga kui meil on peatoidust ja ihukatet, siis olgem sellega rahul” (1. Timoteosele 6:8). Mõte, et kõik, mida me tegelikult vajame, on „peatoidus ja ihukate”, võib tunduda liiga lihtsameelne. Paljud inimesed lahutavad meelt telesaadetega, kus näidatakse kuulsusi, kes  elavad luksuslikes kodudes. Kuid see ei ole viis rahulolu saavutamiseks.

See ei tähenda, et Jumala teenijad oleksid kohustatud vaesuses elama (Õpetussõnad 30:8, 9). Kuid Paulus tuletab meile meelde, mis on tegelikult vaesus. See on eluks vajaliku toidu, riietuse ja peavarju puudumine. Kui need on meil olemas, on meil põhjust olla rahul.

Kas Paulus mõtles seda tõsiselt, kui ta niimoodi rahulolust rääkis? Kas tõesti on võimalik olla rahul üksnes hädavajalikuga: toidu, riietuse ja peavarjuga? Paulus pidi seda teadma. Juudi ühiskonna kõrgema kihi esindajana ja Rooma kodanikuna oli ta ise kogenud jõukust ja eesõigusi (Apostlite teod 22:28; 23:6; Filiplastele 3:5). Paulus oli talunud ka ränki raskusi oma misjoniteenistuses (2. Korintlastele 11:23–28). Kõige selle kaudu õppis ta saladuse, mis aitas tal olla rahul. Mis saladus see oli?

Rahulolemise saladus

Paulus selgitas ühes kirjas: „Oskan elada vähesega ja oskan elada külluses, olen kõigega ja kõigi oludega harjunud: nii olema söönud kui ka nägema nälga, elama nii külluses kui ka puuduses” (Filiplastele 4:12). Paulus räägib nii kindlalt ja optimistlikult! Võiks järeldada, et tema elu pidi neid sõnu kirja pannes küll roosiline olema, kuid nii see ei olnud. Ta oli tol ajal Roomas vangis (Filiplastele 1:12–14).

Kui me seda kainestavat fakti teame, annab see piiblikoht meile edasi võimsa sõnumi sellest, kuidas olla rahul mitte üksnes oma materiaalse vara, vaid ka eluoludega. Niihästi suur rikkus kui ka suur kitsikus toovad hästi esile selle, mida me oma elus tähtsaks peame. Paulus rääkis vaimsest abiallikast, mis võimaldas tal olla rahul elujärjest hoolimata: „Ma suudan kõik temas [Jumalas], kes mind teeb vägevaks” (Filiplastele 4:13). Selle asemel et tähtsustada liigselt oma vara, oli seda siis palju või vähe, või halbu või häid olusid, ootas Paulus, et Jumal täidaks tema vajadused. Selle tulemuseks oli rahulolu.

Pauluse eeskuju oli eriti tähtis Timoteosele. Apostel innustas seda noormeest seadma jumalakartuse ja lähedased suhted Jumalaga jõukusest ettepoole. Paulus ütles: „Aga sina, Jumala inimene, põgene selle eest! Taotle õigust, jumalakartust, usku, armastust, kannatlikkust, tasadust!” (1. Timoteosele 6:11). Need sõnad olid suunatud Timoteosele, kuid sama hästi kehtivad need igaühe kohta, kes tahab austada Jumalat ja elada tõeliselt õnnelikku elu.

Timoteos pidi olema valvas ahnuse suhtes nii nagu teisedki kristlased. Kui ta Pauluselt kirja sai, viibis ta Efesose koguduses, kus oli ilmselt ka jõukaid usukaaslasi (1. Timoteosele 1:3). Paulus oli esimene, kes selles jõukas  kaubanduskeskuses Kristuse head sõnumit kuulutas ja paljusid usule pööras. Kahtlemata oli nende hulgas rikkaid inimesi, nagu on ka tänapäeva kristlikes kogudustes.

Arvestades sellega, mida õpetab 1. Timoteosele 6:6–10, kerkib küsimus: mida peaksid tegema keskmisest jõukamad inimesed, kui nad tahavad Jumalat austada? Paulus ütleb, et nad peaksid alustuseks analüüsima oma suhtumist rahasse. Rahakas inimene võib muutuda kergesti liiga enesekindlaks. Paulus ütleb: „Neid, kes on rikkad selles maailmas, manitse mitte olla suurelised ega loota kaduva rikkuse peale, vaid elava Jumala peale, kes meile annab kõike rohkesti tarvituseks” (1. Timoteosele 6:17). Jõukad inimesed peaksid õppima nägema oma rahast kaugemale; nad peaksid lootma Jumalale, kogu rikkuse tegelikule allikale.

Kuid suhtumisega võidetakse vaid pool lahingut. Varem või hiljem tuleb jõukatel kristlastel õppida oma vara õigel otstarbel kasutama. Nagu Paulus ütleb, on tähtis „teha head ja rikkaks saada heade tegude poolest, olla helde käega ning jagada teistele” (1. Timoteosele 6:18).

„Tõeline elu”

Pauluse nõuande mõte seisneb selles, et meil tuleb meeles pidada materiaalsete asjade suhtelist väärtust. Jumala Sõna ütleb: „Rikka varandus on tema tugev linn ja ta enese kujutluses kõrge müüri sarnane!” (Õpetussõnad 18:11). Rikkuste pakutav kaitse on lõppkokkuvõttes üksnes kujuteldav, koguni petlik. Oleks vale keskendada neile oma elu, selle asemel et Jumala heakskiitu taotleda.

Materiaalne vara on liiga ebakindel, et sellele oma lootus panna. Tõeline lootus peab toetuma millelegi kindlale, tähendusrikkale ja kestvale. Kristlane paneb oma lootuse Loojale Jehoova Jumalale ja tema tõotusele anda inimestele igavene elu. Sest kui raha eest ei saa osta õnne, siis veelgi vähem saab selle eest osta päästet. Üksnes usk Jumalasse võib anda meile tõelise päästelootuse.

Niisiis, olgu me rikkad või vaesed, püüdkem saada „rikkaks Jumalas” (Luuka 12:21). Pole midagi väärtuslikumat kui hea nimi Looja ees. Kõik pingutused selle säilitamiseks aitavad meil „koguda enestele raudvara heaks aluseks tuleviku jaoks, et saavutada tõelist elu” (1. Timoteosele 6:19).

[Pilt lk 7]

Paulus mõistis, mis on rahulolemise saladus

[Pildid lk 8]

Me võime olla õnnelikud ja rahul sellega, mis meil on