Raha või elu!

Vahest oled sa kuulnud teeröövleist, kes möödunud aegadel ähvardasid inimesi relvaga ja nõudsid: „Raha või elu!” Tänapäeval kordub see legendaarne nõue keerulises valikus, mis seisab meie kõigi, kuid iseäranis jõukamate maade elanike ees. Nõudmist ei esita enam mitte teeröövel, vaid üha kasvav raha ja materiaalse edukuse tähtsustamine ühiskonnas.

TAOLINE olukord tekitab palju uusi küsimusi ja muresid. Millise hinnaga peaks raha ja materiaalseid hüvesid taotlema? Kas on võimalik olla rahul vähemaga? Kas inimesed mitte ei ohverda „tõelist elu” materialismi altaril? Kas raha tagab õnneliku elu?

Rahamaania

Inimeste himudest ja kirgedest, olgu need siis õigustatud või mitte, on rahaarmastus üks silmapaistvamaid. Erinevalt seksi või toidu ihaldamisest võib rahamaania olla pidev ja lõputu. Paistab, et see ei lakka ka vanas eas. Tihtipeale võib kõrges eas inimene raha ja selle eest saadava vastu koguni suuremat huvi tunda või selle pärast rohkem muretseda kui nooremana.

Rahaahnus paistab maailmas järjest kasvavat. Ühe tuntud filmi peategelane ütles: „Ahnus toimib. Ahnus on voorus.” Kuigi paljud viitasid 1980. aastatele kui ahnuse ajastule, võib enne ja pärast seda aega toimunud sündmustest näha, et inimeste suhtumine rahasse pole aastate jooksul eriti muutunud.

Uus on arvatavasti see, et väga paljud inimesed näevad võimalusi, kuidas oma himu suuremate rikkuste järele otsekohe rahuldada. Tundub, et valdav osa maailmast kulutab enamiku oma ajast ja energiast selleks, et toota ja soetada üha rohkem ja rohkem asju. Tõenäoliselt sa nõustud, et materiaalse omandi hankimine ja raha kulutamine on muutunud tänapäeva elustiili juures üheks kirglikuks ja sageli väga loominguliseks püüdluseks.

Ent kas inimesed on selle tagajärjel õnnelikumad? Vastates sellele küsimusele, kirjutas tark ja väga rikas kuningas Saalomon 3000 aastat tagasi: „Ei küllastu iialgi rahast, kes armastab raha, ja tulust, kes armastab rikkust. Seegi on tühi töö!” (Koguja 5:9). Tänapäeva ühiskonnauurijad on teinud samuti huvitavaid järeldusi.

Raha ja õnn

Üks üllatavamaid inimkäitumist puudutavaid avastusi on see, et raha ja asjade kokkukuhjamine ei taga rahulolu ja õnne proportsionaalset kasvu. Paljud uurijad on märganud, et kui inimene jõuab teatud elatustasemeni, ei sõltu tema hea enesetunne enam sellest, kui palju materiaalseid hüvesid tal on võimalik nautida.

Seepärast on taltsutamatu materiaalsete hüvede ja raha tagaajamine pannud paljusid  imestama: „Tundub, et me tunneme rõõmu igast uuest ostust. Miks on siis nii, et lõppkokkuvõttes ei toogi need rõõmud mingit suuremat rahulolu?”

Kirjanik Jonathan Freedman märgib oma raamatus „Happy people” („Õnnelikud inimesed”): „Niipea kui mingi minimaalne sissetulek on saavutatud, ei mõjuta raha hulk enam kuigivõrd õnne määra. Ülalpool vaesuspiiri on sissetuleku ja õnne seos tähelepanuväärselt väike.” Paljud on hakanud mõistma, et tegelikult mõjutavad inimese õnne hoopis vaimne vara, mõttekad eesmärgid ja moraaliväärtused. Samuti on tähtsad inimsuhted ning selliste konfliktide ja kitsenduste puudumine, mis takistaksid meid nautimast seda, mis meil on.

Paljud peavad enamiku nüüdisaegsete ühiskonnahädade põhjuseks inimese kalduvust püüda materiaalse vara abil lahendada seda, mis on tegelikult tema siseprobleem. Mõned ühiskonnaeksperdid räägivad üldisest pessimismi ja rahulolematuse õhkkonnast. Samuti on nad märganud, et jõukamates ühiskondades otsivad inimesed järjest sagedamini abi psühhoterapeutidelt või püüavad leida elu eesmärki ja seesmist rahu gurude juurest, sektidest ja kvaasiteraapilistest gruppidest. Sellest ilmneb, et materiaalsed hüved ei ole teinud nende elu tõeliselt mõttekaks.

Raha võim ja võimetus

Tuleb tunnistada, et rahal on võimu. Raha eest saab ilusaid maju, elegantseid riideid ja luksusesemeid. Sellega võib osta ka imetlust, nõusolekut või kiitust, koguni leida mõningaid ajutisi ja teenistusvalmis sõpru. Kuid sellega raha võim ka piirdub. Seda, mida me kõige rohkem vajame, raha eest ei saa. Ei saa osta tõelise sõbra armastust ega meelerahu ega südamesttulevat lohutust oma surmatunnil. Ja need, kes peavad kalliks suhteid Loojaga, ei saa raha eest Jumala heakskiitu.

Kuningas Saalomon, kellel oli kõike head, mida tema päevil raha eest võis saada, mõistis, et materiaalsele varale lootmine ei too kestvat õnne (Koguja 5:11–14). Rahast võib ilma jääda panga pankroti või inflatsiooni tõttu. Kinnisvara võivad hävitada rajuhood. Olgugi et kindlustuspoliis katab osaliselt materiaalse kahju, ei hüvita see emotsionaalset kahju. Aktsiad ja võlakirjad võivad äkilise majanduskrahhi tõttu üleöö oma väärtuse kaotada. Isegi kõrgepalgaline töökoht, mis kellelgi täna on, võib homme olla läinud.

Milline oleks siis tasakaalukas suhtumine rahasse? Millist rolli peaksid raha ja asjad meie elus etendama? Uurigem neid küsimusi järgmises artiklis, et teada saada, kuidas võiksime saada endale millegi tõeliselt väärtusliku, nimelt „tõelise elu”.

[Pildid lk 4]

Asjad ei tee jäädavalt õnnelikuks