Puud, mis peavad vastu ajaproovile

Kaljunõlv, eriti kui see asub kõrgmägedes, ei pruugi tunduda just ideaalse paigana, kuhu oma kodu rajada. Kummatigi on olemas puuliigid, mis klammerduvad visalt just sellistele kaljunõlvadele ning trotsivad lõikavat talvekülma ja põuast suve.

HARILIKULT ei ole neil vapratel puudel sama suursugust välimust kui nende madalamal kasvavatel sugulasliikidel. Nende tüvi võib olla pahklik ja kõver ning kasvus võivad nad olla märkimisväärselt kängu jäänud. Mõned näevad koguni välja nagu looduslikud bonsaid, mida on kujundanud ja kärpinud karmid ilmastikuolud ja toitainevaene pinnas.

Kuna nende puude elukeskkond on üks ebasoodsamaid kogu maailmas, võiks ju arvata, et nad ei ela kuigi kaua. Tegelikult on lood vastupidi. Arvatakse, et Metuusala – ohtjasoomuseline mänd, mis kasvab umbes 3000 meetri kõrgusel White Mountains’is Californias – võib olla 4700 aastat vana. 1997. aasta Guinessi rekordite raamat tituleerib selle maailma vanimaks elusaks puuks. Edmund Schulman, kes uuris sealseid iidseid puid, märkis: „Näib, et ohtjasoomuseline mänd elab kaua just tänu karmidele tingimustele. Kõige pikaealisemad üksikpuud [männid] White Mountains’is kasvavad umbes 3000 meetri kõrgusel kuival ja kaljusel kõnnumaal.” Schulman täheldas, et ka teiste männiliikide vanimad isendid kasvavad karmides tingimustes.

Olgugi et need vastupidavuse eeskujud saavad kõvasti räsida, on neil püsimajäämiseks kaks olulist eelist. Nende üksildane, hõreda taimkattega elukeskkond kaitseb neid metsapõlengute eest, mis on üheks suurimaks ohuks vanadele puudele. Ja teiseks juurduvad nad kaljupinnasesse nii tugevalt, et üksnes maavärin võib neid kõigutada.

Piiblis on Jumala ustavaid teenijaid võrreldud puudega (Laul 1:1–3; Jeremija 17:7, 8). Neidki võivad räsida karmid olud. Tagakiusamine, kehv tervis või rõhuv vaesus võivad  nende usu tõsiselt katsele panna, eriti kui katsumused kestavad aastaid. Kuid nende Looja, kes on teinud puud, mis suudavad karmides oludes nii edukalt vastu pidada, on lubanud oma teenijaid toetada. Piibel tõotab neile, kes jäävad oma veendumustele kindlaks, et Jumal suudab neid „kinnitada, teha tugevaks” (1. Peetruse 5:9, 10).

Kreeka tegusõna, mis on piiblitõlgetes sageli tõlgitud verbiga „vastu pidama”, tähendab ’oma seisukohtadest mitte taganema, vankumatuks või kindlaks jääma’. Kõrgmägedes kasvavad puud peavad nii kaua vastu tänu tugevatele juurtele. Et kristlased võiksid usus kindlaks jääda, peavad nad olema tugevalt juurdunud Jeesusesse Kristusesse. „Otsekui te nüüd olete vastu võtnud Kristuse Jeesuse, Issanda,” kirjutas Paulus, „nõnda käige temas juurdunuina temasse ja rajatuina temale ning kinnitatuina usus, nõnda nagu teid on õpetatud, ja olge ülevoolavad tänus” (Koloslastele 2:6, 7).

Paulus mõistis, et tähtis on omada tugevaid vaimseid juuri. Ta võitles oma „liha sisse antud vaiaga” ning talus ägedat tagakiusamist kogu oma teenistuse vältel (2. Korintlastele 11:23–27; 12:7). Kuid ta koges, et Jumalalt saadava jõuga suudab ta edasi minna. „Ma suudan kõik temas, kes mind teeb vägevaks,” kirjutas ta (Filiplastele 4:13).

Pauluse eeskuju näitab, et edukas kristlik vastupidamine ei olene soodsatest tingimustest. Nagu kõrgmägedes kasvavad puud suudavad sajandeid tormides seisma jääda, võime meie jääda kindlaks usus, kui oleme juurdunud Kristusesse ja toetume jõule, mida Jumal annab. Ja kui me otsani vastu peame, saame tulevikus kogeda, kuidas täitub veel teinegi Jumala tõotus: „Mu rahva eluiga on otsekui puu eluiga” (Jesaja 65:22; Matteuse 24:13).