„Õige ... peale tulevad õnnistused”

„MA OLIN noor ja sain vanaks; aga ma pole näinud õiget hüljatuna ega tema lapsi leiba otsivat!” ütles laulukirjutaja Taavet oma vanas eas (Laul 37:25). Jehoova Jumal armastab õiglasi inimesi ja hoolitseb hellalt nende eest. Oma Sõnas Piiblis innustab ta tõelisi jumalakummardajaid otsima õiglust (Sefanja 2:3).

Olla õiglane tähendab kohandada end Jumala hea ja halva normidele. Julgustades meid tegutsema kooskõlas Jumala tahtega, viitab Piibli Õpetussõnade raamatu 10. peatükk rikkalikele õnnistustele, mida kogevad need, kes seda teevad. Neil on rohkesti kosutavat vaimset toitu, tasutoov ja rahuldustpakkuv töö ning head suhted Jumala ja inimestega. Seepärast uurigem meiegi Õpetussõnade 10. peatükist salme 1–14.

Hea ajend

Peatüki avasõnad ei tekita vähimatki kahtlust selles, kes on Õpetussõnade raamatu järgmise osa kirjapanija. Seal öeldakse: „Saalomoni õpetussõnad.” Näidates, milline on hea ajend elus õige kursi võtmiseks, ütleb muistse Iisraeli kuningas Saalomon: „Tark poeg rõõmustab isa, aga alp poeg on emale meelehärmiks!” (Õpetussõnad 10:1).

Millist meelehärmi vanemad küll tunnevad, kui nende järeltulija hülgab tõelise elava Jumala! Tark kuningas rõhutab ema meelehärmi, soovides võib-olla näidata, et ema kurbus on suurem kui isa oma. Nii juhtus Dorise puhul. * Ta jutustab: „Kui meie 21-aastane poeg tõe hülgas, olime abikaasa Frankiga masendunud. Emotsionaalne valu rõhus aga mind palju tugevamalt kui Franki. Kaheteistkümne aasta möödudes ei ole need haavad veel paranenud.”

Lapsed võivad mõjutada seda, kas nende isa on õnnelik, ja teha oma emale südamevalu. Ilmutagem meie tarkust ja rõõmustagem oma vanemaid. Ja eelkõige tehkem rõõmsaks meie taevase Isa, Jehoova süda.

Õige hing ei tunne nälga

„Ülekohtuselt saadud varandustest pole kasu,” ütleb kuningas, „aga õiglus päästab surmast!” (Õpetussõnad 10:2). Kaugel lõpuajas elavatele tõsikristlastele tähendavad need sõnad kindlasti palju (Taaniel 12:4). Selle jumalatu maailma häving on silmapiiril. Mitte mingid inimeste loodud materiaalsed, rahalised või sõjalised vahendid turvalisuse tagamiseks ei paku kaitset saabuvas „suures viletsuses” (Ilmutuse 7:9, 10, 13, 14). Üksnes „õiglased tohivad elada maa peal ja vagad sinna järele jääda” (Õpetussõnad 2:21). Otsigem meie seepärast jätkuvalt „esiti Jumala riiki ja tema õigust” (Matteuse 6:33).

Jehoova teenijail ei tule oodata tõotatud uue maailma saabumist, et Jumala õnnistusi kogeda. „Jehoova ei lase nälgida õiget hinge, aga ta tõrjub tagasi õelate himu!” (Õpetussõnad 10:3.) Jehoova on andnud külluslikult vaimset rooga „ustava ja mõistliku sulase” kaudu (Matteuse 24:45). Õiglasel on kindlasti põhjust ’hõisata südamerõõmust’ (Jesaja 65:14). Teadmised valmistavad tema hingele rõõmu. Ta naudib vaimsete aarete otsimist. Õelad aga ei saa sellist rõõmu tunda.

 „Virgad käed teevad rikkaks”

Õiget saadavad ka teistsugused õnnistused. „Laisk käsi toob vaesuse, aga virgad käed teevad rikkaks! Taibukas poeg kogub suvel, aga poeg, kes lõikuseajal magab, on häbitu!” (Õpetussõnad 10:4, 5.)

Kuninga sõnad on töötegijaile eriti tähendusrikkad lõikuseajal. Lõikuseaeg ei ole aeg magada. See on aeg virgalt tegutseda ja pikki töötunde teha. See on tõesti pakiline aeg.

Pidades silmas mitte vilja, vaid inimeste lõikust, ütles Jeesus oma jüngritele: „Lõikust on palju, aga vähe töötegijaid. Paluge siis lõikuse Issandat [Jehoova Jumalat], et ta läkitaks töötegijaid välja oma lõikusele” (Matteuse 9:35–38). Aastal 2000 viibis Jeesuse surma mälestusõhtul üle 14 miljoni inimese, see on üle kahe korra rohkem, kui on Jehoova tunnistajaid. Kas võiks keegi väita, et põllud ei ole „valged lõikuseks”? (Johannese 4:35.) Tõelised jumalakummardajad paluvad Issandalt rohkem töötegijaid, kui teevad kooskõlas oma palvetega hoolsalt pingutusi inimeste jüngriteks tegemise töös (Matteuse 28:19, 20). Kui palju Jehoova küll õnnistab nende vaevanägemist! 2000. teenistusaasta jooksul ristiti üle 280 000 uue kuulutaja. Ka nemad püüavad saada Jumala Sõna õpetajateks. Tundkem sel lõikusajal rõõmu ja rahulolu, osaledes täiel määral inimeste jüngriteks tegemise töös.

Tema „pea peale tulevad õnnistused”

„Õige pea peale tulevad õnnistused,” jätkab Saalomon, „aga õelate suus peitub vägivald!” (Õpetussõnad 10:6).

Kes on südamelt rikkumatu ja õiglane, see annab oma õiglusest rohkelt tunnistust. Tema kõne on lahke ja ülesehitav, ta tegutseb positiivselt ja heldekäeliselt. Teised suhtuvad temasse heatahtlikult. Selline inimene võidab teiste lugupidamise – nende õnnistused – selles mõttes, et nad räägivad temast head.

Õel inimene on aga vihane või pahatahtlik ja põhiliselt püüab teistele kurja teha. Tema kõne võib olla mahe ja ’peita vägivalda’, mis pesitseb ta südames. Kuid lõpuks ta ikkagi ründab kas füüsiliselt või sõnadega (Matteuse 12:34, 35). Või teisiti öeldes võib vägivald ’katta õelate suud’ (Õpetussõnad 10:6, Suur Piibel). See näitab, et õelale inimesele vastatakse tavaliselt samaga ehk vaenuga. See nii-öelda katab ehk sulgeb tema suu ja sunnib teda vaikima. Mis õnnistust võikski niisugune inimene teistelt oodata?

„Mälestus õigest jääb õnnistuseks,” kirjutab Iisraeli kuningas, „aga õelate nimi kõduneb!” (Õpetussõnad 10:7). Õiglast mäletavad hea sõnaga teised inimesed ja, mis kõige tähtsam, Jehoova Jumal. Jäänud surmani  ustavaks, päris Jeesus kõrgema nime kui inglid (Heebrealastele 1:3, 4). Ustavaid Kristuse-eelseid mehi ja naisi mäletavad tänapäeva tõelised kristlased kui jäljendamist väärivaid eeskujusid (Heebrealastele 12:1, 2). Kuidas see küll erineb õela nimest, mida peetakse vastikuks! Tõepoolest, „aus nimi on kallim kui suur rikkus, hea kuulsus on parem kui hõbe ja kuld” (Õpetussõnad 22:1). Tehkem meie endale hea nimi Jehoova ja kaasinimeste ees.

Laitmatu elab julgesti

Vastandades tarka ja meeletut, ütleb Saalomon: „Kes on südamest tark, võtab käsud vastu, aga kel on meeletud huuled, tallatakse jalge alla!” (Õpetussõnad 10:8). Tark inimene teab hästi, et „ei ole ränduri käes juhtida oma sammu” (Jeremija 10:23). Ta tunnustab vajadust Jehoovalt juhatust otsida ja on valmis Jumala käskudele kuuletuma. Kel on aga meeletud huuled, ei saa sellest tõsiasjast aru. Tema rumal sõnavada toob talle hävingu.

Õiglane inimene kogeb ka mõningat turvatunnet, mida õelatel ei ole. „Kes elab laitmatult, elab julgesti, aga kelle teed on kõverad, selle käsi käib halvasti! Kes pilgutab silmi, põhjustab valu, aga kes noomib siiralt, loob rahu [„ja huultelt meeletu libastub”, EP 97]!” (Õpetussõnad 10:9, 10).

Laitmatu inimene on oma tegudes aus. Ta pälvib teiste lugupidamise ja usalduse. Aus inimene on hinnatud töötegija ja sageli usaldatakse talle vastutusrikkaid ülesandeid. Tema aus maine võib tagada talle töökoha isegi siis, kui tööd on raske leida. Pealegi aitab tema ausus kaasa meeldivale ja rahulikule kodusele õhkkonnale (Laul 34:14, 15). Ta tunneb end turvaliselt oma suhetes teiste pereliikmetega. Laitmatus kasvatab tõesti turvatunnet.

Olukord on teisiti inimesega, kes annab omakasupüüu pärast ebaaususele järele. Petis võib püüda varjata oma valelikkust kõvera kõne või kehakeele abil (Õpetussõnad 6:12–14). Kuritahtlike või petlike kavatsustega silmapilgutamine võib pettuse ohvriks langenule palju hingevalu tuua. Ent varem või hiljem tuleb sellise inimese kõverus avalikuks. Apostel Paulus kirjutas: „Mõnede inimeste patud on kohe avalikud ja on kohe hukkamõistetavad, aga mõnede omad saavad tagantjärele ilmsiks. Samuti on ka head teod kohe avalikud, ja needki, mis seda ei ole, ei või jääda varjule” (1. Timoteosele 5:24, 25). Hoolimata sellest, keda ebaausus puudutab – kas lapsevanemat, sõpra, abikaasat või tuttavat –, tuleb see lõpuks ikkagi ilmsiks. Kas on võimalik usaldada kedagi, kellel on ebaausa inimese maine?

Tema „suu on eluallikas”

„Õiglase suu on eluallikas,” ütleb Saalomon, „aga õelate suus peitub vägivald!” (Õpetussõnad 10:11). Suust tulevad sõnad võivad paitada või lüüa. Need võivad inimest  kosutada ja virgutada, aga ka maha kiskuda.

Näidates, mis on räägitud sõnade ajendiks, sõnab Iisraeli kuningas: „Vihkamine õhutab riidu, aga armastus katab kinni kõik üleastumised!” (Õpetussõnad 10:12). Vihkamine tekitab inimühiskonnas lahkhelisid ja õhutab konflikte. Need, kes Jehoovat armastavad, peavad vihkamise oma elust välja juurima. Aga kuidas? Asendades selle armastusega. „Armastus katab pattude hulga” (1. Peetruse 4:8). Armastus „kannatab kõik välja” (1. Korintlastele 13:7, UM). Jumalik armastus ei nõua ebatäiuslikult inimeselt täiuslikkust. Selle asemel et teiste vigu kõigile kuulutada, aitab taoline armastus jätta teiste vead tähele panemata, kui just ei ole tegemist raske väärteoga. Armastus kannatab välja koguni ebaõige kohtlemise kuulutustööl, töökohal või koolis.

Tark kuningas jätkab: „Mõistliku huultel leidub tarkust, aga meeletu seljale on vitsa vaja!” (Õpetussõnad 10:13). Mõistliku inimese samme juhib tema tarkus. Ülesehitavad sõnad tema huultel aitavad teistel õigluseteel käia. Ei teda ega neid, kes teda kuulavad, tule suunata õigele teele vägisi, karistusvitsa abil.

Talleta teadmisi

Mis aitab, et meie jutt oleks vulisev tarkuseoja, aga mitte tühine sõnavada? (Õpetussõnad 18:4.) Saalomon vastab: „Targad panevad tallele, mida teavad, aga rumala suu toob hukatuse lähedale!” (Õpetussõnad 10:14).

Esimene nõue on, et meie mõistus oleks täidetud ülesehitavate teadmistega Jumalast. On olemas vaid üks niisuguste teadmiste allikas. Apostel Paulus kirjutas: „Kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täielik ja kõigele heale tööle valmistunud” (2. Timoteosele 3:16, 17). Meil tuleb tallele panna teadmisi ja süüvida Jumala Sõnasse, nagu otsiksime peidetud varandust. Kui põnev ja tasutoov selline uurimine küll on!

Et meie huultel leiduks tarkust, peavad teadmised Pühakirjast jõudma ka meie südamesse. Jeesus rääkis oma kuulajatele: „Hea inimene toob esile head oma südame heast tagavarast ja halb inimene toob esile halba oma südame halvast tagavarast. Sest mida süda täis, sellest suu räägib!” (Luuka 6:45). Seepärast tuleb meil regulaarselt mõtiskleda selle üle, mida õpime. On tõsi, et uurimine ja mõtisklemine nõuab pingutusi, kuid niisugune uurimistöö on tõesti vaimselt rikastav. Mitte kellelgi pole põhjust jäljendada lihtsalt mõtlematute sõnade vatraja hukatuslikku teguviisi.

Tark inimene teeb seda, mis on Jumala silmis õige ja mis avaldab teistele head mõju. Ta tunneb rõõmu rohkest vaimsest toidust ja tal on rahuldustpakkuvas Issanda töös palju teha (1. Korintlastele 15:58). Olles laitmatu inimene, elab ta julgesti ja tal on Jumala heakskiit. Kindel on see, et õige peale tuleb palju õnnistusi. Otsigem meiegi õiglust, kohandades oma elu Jumala hea ja halva normidele.

[Allmärkus]

[Pilt lk 25]

Ausus soodustab õnnelikku perekonnaelu

[Pilt lk 26]

„Targad panevad tallele, mida teavad”