Kas sa oled tegelikult salliv?

KAS kellegi kohatu käitumine on sind kunagi vihastanud? Kas tegutsed ruttu, kui su lähedased satuvad paheliste mõjude meelevalda?

Vahel tuleb tegutseda kiirelt ja kindlameelselt, et tõsist patustamist takistada. Näiteks, kui iisraellasi ähvardas 15. sajandil e.m.a rüvetumine ühe jultunud väärteo pärast, tegutses Aaroni pojapoeg Piinehas otsustavalt, et kurjus nende keskelt kõrvaldada. Jehoova Jumal kiitis tema teguviisi heaks, öeldes: „Piinehas ... on pööranud ära mu viha Iisraeli laste pealt, kuna ta ei ole sallinud nende keskel mingit minuga võistlemist” (4. Moosese 25:1–11, UM).

Piinehas astus vajalikke samme, et peatada rüveduse levikut. Kuidas on aga lood kontrollimatu meelepahaga, mida tuntakse kellegi vastu pelgalt tema inimlike möödalaskmiste pärast? Kui tegutseme järelemõtlematult või ilma õige põhjuseta, pole me mitte õigluse eest võitlejad, vaid pigem sallimatud inimesed, kes ei tee teistele nende puuduste pärast mingeid mööndusi. Mis hoiab meid taolisse lõksu langemast?

Jehoova „annab andeks kõik su pahateod”

Jehoova on „Jumal, kes on kiivas (innukas); Jumal, kes ei salli võistlemist” (2. Moosese 20:5, UM allmärkus). Loojana on tal õigus nõuda meilt jagamatut andumust (Ilmutuse 4:11). Ometi on Jehoova inimeste nõrkuste suhtes salliv. Seepärast laulis laulik Taavet temast: „Halastaja ja armuline on Jehoova, pika meelega ja rikas heldusest! Tema ei riidle lõpmata ... Tema ei tee meile meie pattu mööda ega tasu meile kätte meie pahategusid mööda!” Kui me kahetseme, ’annab Jehoova andeks kõik meie pahateod’ (Laul 103:3, 8–10).

Kuna Jehoova mõistab inimeste patust loomust, „ei riidle [ta] lõpmata” kahetsevate õiguserikkujatega (Laul 51:7; Roomlastele 5:12). Tegelikult on tema eesmärgiks patt ja ebatäius kaotada. Niikaua aga kuni see täielikult teoks saab, ei tasu Jumal meile „meie pahategusid mööda”, vaid andestab lahkelt Jeesus Kristuse lunastusohvri alusel. Mitte keegi meist ei vääriks ellujäämist, kui Jehoova ei näitaks üles halastust, kui see on kohane (Laul 130:3). Võime olla tänulikud, et meie taevane Isa, kes nõuab õigustatult jagamatut andumust, on halastav Jumal!

Vaja läheb tasakaalu

Kuna universumi Suveräänne Issand on ebatäiuslike inimestega tegeldes salliv, siis kas ei peaks seda olema ka meie? Sallivust võib defineerida kui kalduvust olla kannatlik teiste inimeste arvamuste või harjumuste suhtes. Kas meil on kalduvus olla kannatlik ja leebe, kui teised ütlevad või teevad midagi, mis pole küll ränk patt, kuid tundub meile kohatu?

Muidugi ei tohiks me olla üleliia sallivad. Näiteks teeb kohutavat kahju see, kui usujuhid sallivad ebamoraalseid preestreid, kes jätkuvalt kuritarvitavad poisse ja tüdrukuid. Üks reporter Iirimaalt märkis: „Pidades lastega tehtut üksnes patu ilmnemise juhtudeks, saatsid kirikuvõimud patustanud preestri lihtsalt [mujale].”

Kas sellise mehe üleviimine teise paika annab tunnistust õigest sallivusest? Vaevalt  küll. Kujuta ette näiteks arstlikku komisjoni, kes lubab vastutustundetul kirurgil jätkata opereerimist ning muudkui suunab teda ühest haiglast teise, kuigi too tapab või vigastab oma patsiente. Seesugust „sallivust” võib sünnitada üksnes vale arusaam kutsealasest lojaalsusest. Ja mida siis veel öelda nende kohta, kes sellise hooletu või isegi kuritegeliku käitumise tõttu on kaotanud oma elu või tervise?

Muidugi on olemas ka oht ilmutada liiga vähe sallivust. Kui Jeesus oli maa peal, üritasid mõned juudid, keda tunti selootidena, õigustada oma tegusid Piinehasi eeskuju varal. Mõningate selootide äärmuslik käitumine ilmnes selles, et nad hakkasid „ringi liikuma Jeruusalemma rahva hulgas pühade ja muude sarnaste sündmuste ajal ning ründama pistodadega ootamatult oma vaenlasi”.

Kristlastena ei läheks me kunagi niikaugele kui seloodid ega ründaks füüsiliselt neid, kes meile ei meeldi. Ent kas paneb mõningane sallimatus meid mingil muul moel ründama neid, keda hukka mõistame, võib-olla sel viisil, et hakkame neist halvasti rääkima? Kui oleme tõeliselt sallivad, ei kasuta me haavavat kõnet.

Esimese sajandi variserid olid samuti sallimatu rühmitus. Nad mõistsid teisi alalõpmata hukka ega teinud inimliku ebatäiuse suhtes mööndusi. Uhked variserid vaatasid lihtrahvale ülalt alla, nimetades seda õelalt „neetud” rahvahulgaks (Johannese 7:49). Seega oli Jeesusel igati põhjust neid iseendid õiglaseks pidavaid mehi hukka mõista sõnadega: „Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te maksate kümnist mündist ja tillist ja köömnest ja jätate kõrvale, mis on tähtsaim käsuõpetuses, õigluse ja halastuse ja ustavuse! Seda tuleks teha, aga teist mitte jätta tegemata” (Matteuse 23:23).

Oma sõnadega ei vähendanud Jeesus sugugi Moosese Seadusest kinnipidamise tähtsust. Ta lihtsalt näitas, et tähtsaimad Seaduse aspektid nõudsid Seaduse täitmist mõistlikult ja halastavalt. Kui palju Jeesus ja ta jüngrid küll erinesid sallimatutest variseridest ja selootidest!

Ei Jehoova Jumal ega ka Jeesus Kristus vaata kurjusele läbi sõrmede. Peagi ’makstakse kätte neile, kes ei tunne Jumalat ja kes ei alistu evangeeliumile’ (2. Tessalooniklastele 1:6–10). Kuigi Jeesus seisab innukalt õigluse eest, ei jäta ta kunagi peegeldamata oma taevase Isa kannatlikku, halastavat ja armastavat hoolt nende vastu, kes tahavad teha seda, mis on õige (Jesaja 42:1–3; Matteuse 11:28–30; 12:18–21). Jeesus on meile tõesti heaks eeskujuks.

Talugem üksteist kannatlikult

Kuigi me võime olla väga innukad selles suhtes, mis on õige, rakendagem siiski ellu apostel Pauluse nõuannet: ’Talugem üksteist ja andestagem üksteisele, kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi!’ (Koloslastele 3:13, EP 97; Matteuse 6:14, 15). Talumine tähendab üksteise puuduste ja vigadega leppimist praeguses ebatäiuslikus maailmas. Meil peavad olema teiste suhtes mõistlikud ootused (Filiplastele 4:5, UM).

Sallivus ei tähenda seda, et kiidame heaks teiste väärteod või oleme pimedad vigade suhtes. Võib juhtuda, et meie kaaskristlase mõtlemine või käitumine pole täielikult kooskõlas Jehoova mõõdupuudega. Kuigi see kõrvalekalle ei pruugi olla veel sedavõrd tõsine, et see viiks Jumala heakskiidu kaotamiseni, võib see siiski anda märku sellest, et inimese mõtte- või käitumisviis vajab parandamist (1. Moosese 4:6, 7). Kui armastav on siis nendest, kes on selleks  vaimselt kõlblikud, parandada eksinut tasase vaimuga! (Galaatlastele 6:1.) Et see neil korda läheks, peab neid tegudele ajendama hoolimine, mitte kriitiline meel.

„Tasadusega ja aupaklikult”

Kuidas on aga lood kannatlikkuse ilmutamisega nende suhtes, kelle usulised vaated meie omadega ei ühti? „Üldjuhendites”, mis saadeti 1831. aastal kõigile Iirimaal rajatud riigikoolidele, öeldakse: „Jeesus Kristus ei mõelnud, et tema usku peaks inimestele vägisi peale suruma. ... Kaasinimestega vaidlemine ja nende sõimamine pole viis, millega veenda neid, et meil on õigus ja nendel mitte. Pigem veenab see neid selles, et me ei ilmuta kristlikku meelt.”

Jeesus õpetas ja käitus viisil, mis tõmbas inimesi Jumala Sõna juurde, ning samamoodi peaksime tegema ka meie (Markuse 6:34; Luuka 4:22, 32; 1. Peetruse 2:21). Täiusliku inimesena, kellele Jumal andis erilist mõistmist, võis Jeesus näha inimeste südamesse. Seepärast võis ta Jehoova vaenlasi vajaduse korral teravalt hukka mõista (Matteuse 23:13–33). Seda tehes ei ilmutanud ta sallimatust.

Erinevalt Jeesusest ei suuda meie näha teiste inimeste südamesse. Seepärast peame järgima apostel Peetruse nõuannet: „Pühitsege Issandat Kristust oma südames, olles alati valmis kostma igaühele, kes teilt pärib aru lootuse kohta, mis teis on. Kuid tehke seda tasadusega ja aupaklikult” (1. Peetruse 3:15, 16a, EP 97). Jehoova teenijaina tuleb meil kaitsta oma usku, sest see rajaneb kindlalt Jumala Sõnal. Me peame aga tegema seda viisil, mis ilmutab lugupidamist teiste inimeste ja nende siiraste veendumuste vastu. Paulus kirjutas: „Teie kõne olgu alati armu sees, soolaga soolatud, et te teaksite, kuidas teil tuleb igaühele kosta” (Koloslastele 4:6).

Oma kuulsas mäejutluses ütles Jeesus: „Kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile” (Matteuse 7:12). Seepärast talugem üksteist kannatlikult ning ilmutagem lugupidamist nende vastu, kellele me head sõnumit kuulutame. Kui me innukalt õigluse eest seistes tasakaalustame oma innukuse Piiblil rajaneva sallivusega, siis meeldime Jehoovale ja oleme tegelikult sallivad.

[Pilt lk 23]

Hoidu variseride sallimatust hoiakust

[Pilt lk 23]

Jeesus peegeldas oma Isa sallivat meelelaadi. Kuidas on lood sinuga?