Kas sul on surematu vaim?

„KÕIK Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses,” kirjutas apostel Paulus (2. Timoteosele 3:16). Jah, Piibel on tõeraamat tõeliselt Jumalalt Jehoovalt (Laul 83:19).

Kuna Jehoova on loonud kõik, kaasa arvatud inimesed, teab ta hästi, mis juhtub, kui me sureme (Heebrealastele 3:4; Ilmutuse 4:11). Oma inspireeritud Sõnas Piiblis on ta andnud tulevase elu kohta tõepärased ja rahuldavad vastused.

Mis on vaim?

Sõnaga „vaim” tõlgitud Piibli sõnad tähendavad peamiselt „hingust”. Ent see hõlmab palju enamat kui hingamisakti. Näiteks teatab piiblikirjutaja Jakoobus: „Ihu ilma vaimuta on surnud” (Jakoobuse 2:26). Niisiis teeb vaim keha elavaks.

See elustav vägi ei saa olla pelgalt hingeõhk ehk läbi kopsude tõmmatav õhk. Miks? Sest hingamise lakates säilitavad keharakud elutegevuse lühikese perioodi jooksul – „mõneks minutiks”, nagu seda väidab „The World Book Encyclopedia”. Sellest tulenevalt võib elustamiskatseid saata edu. Ent kui inimese keharakkudest on elusäde kustunud, jäävad kõik püüded teda ellu tagasi tuua asjatuks. Maailmas pole olemas hingeõhku, mis suudaks elustada kas või ainsagi raku. Seega on vaim nähtamatu elujõud – elusäde –, mis hoiab rakke ja inimest elus. Seda elujõudu hoiab ülal hingamine (Iiob 34:14, 15).

Kas see vaim on tegev vaid inimestes? Piibel aitab meil jõuda selles küsimuses õige järelduseni. Tark kuningas Saalomon tunnistas, et nii inimestel kui loomadel on „üks vaim”, ning küsis: „Kes tunneb ära inimeselaste vaimu, kas ta läheb üles, ja lojuste vaimu, kas ta läheb alaspidi, maa alla?” (Koguja 3:19–21, Suur Piibel). Niisiis öeldakse, et nii loomadel kui ka inimestel on vaim. Kuidas saab see nõnda olla?

Vaimu ehk elujõudu võiks võrrelda mingit  masinat või seadet läbiva elektrivooluga. Sõltuvalt seadme tüübist saab seda nähtamatut elektrit tarbida mitmesugusel otstarbel. Näiteks ahi võib genereerida soojust, arvuti töödelda infot ja teha arvutusi ning teler edastada pilti ja heli. Ent elektrivool ei võta eales aktiveeritava seadme kuju, vaid jääb lihtsalt jõuks. Samuti elujõus ei ole mitte midagi elustatavale olevusele tunnuslikku – sellel pole ei isiksust ega mõtlemisvõimet. Nii inimestel kui loomadel on „üks vaim” (Koguja 3:19, SP). Niisiis, kui inimene sureb, siis tema vaim ei jää vaimolendina teise ilma eksisteerima.

Millises seisundis siis on surnud? Ja mis saab vaimust, kui inimene sureb?

’Sa pead jälle põrmuks saama’

Kui esimene inimene Aadam oli tahtlikult astunud Jumala käsu vastu, ütles Jumal talle: „Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!” (1. Moosese 3:19). Kus oli Aadam enne seda, kui Jehoova ta põrmust lõi? Mitte kuskil! Teda lihtsalt polnud olemas. Seega, kui Jehoova Jumal ütles Aadamale, et see saab jälle mullaks, mõtles ta seda, et Aadam sureb ja muutub maapõue elementideks. Aadam ei siirdunud vaimumaailma. Surma korral pidi ta taas olematuks saama. Tema karistuseks oli surm – elu puudumine –, mitte siirdumine teise ilma (Roomlastele 6:23).

Mida võib öelda teiste surnute kohta? Surnute seisundit valgustatakse kirjakohas Koguja 9:5, 10 järgmiselt: „Surnud ei tea enam midagi, ... surmavallas ... ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!” Järelikult on surm olematuse seisund. Laulik kirjutabki, et kui inimene sureb, siis „tema vaim väljub, ... ta pöördub tagasi oma mulda; samal päeval kaovad tema kõrged mõtted” (Laul 146:4).

Kahtlemata lakkavad surnud olemast. Nad ei või midagi teada. Nad ei saa sind näha, kuulda ega sinuga kõnelda. Ka ei saa nad sind ei aidata ega sulle kahju teha. Surnuid pole kindlasti tarvis karta. Kuidas siis seletada seda, et inimese surma korral tema vaim „väljub”?

Vaim „pöörab Jumala juurde”

Piibel ütleb, et inimese surma korral tema „vaim pöörab Jumala juurde, kes ta on andnud” (Koguja 12:7, SP). Kas see tähendab, et mingi vaimne olemusvorm rändab sõnasõnaliselt läbi maailmaruumi Jumala juurde? Sugugi mitte! See, kuidas Piibel kasutab sõna „pöörab” või ’pöördub tagasi’, ei eelda tegelikku liikumist  ühest kohast teise. Näiteks öeldi ustavusetutele iisraellastele: „Pöörduge tagasi minu juurde, siis ma pöördun teie juurde, ütleb vägede Jehoova!” (Malakia 3:7). Iisraellaste ’pöördumine tagasi’ Jehoova juurde tähendas vale käitumisviisi hülgamist ning taas Jumala õiglaste toimimisviiside järgimist. Jehoova ’pöördumine’ Iisraeli juurde aga tähendas seda, et ta rahvas pälvis uuesti tema soosingu. Mõlemal juhul tähistas ’pöörduma’ hoiakut, mitte sõnasõnalist siirdumist ühest geograafilisest asukohast teise.

Samuti siis, kui inimese surma korral tema vaim „pöörab Jumala juurde”, ei toimu tegelikku siirdumist maa pealt taevastesse valdustesse. Kui see jõud on kord juba inimesest lahkunud, on vaid Jumal võimeline seda talle tagasi andma. Niisiis see, et vaim „pöörab Jumala juurde”, tähendab seda, et selle inimese tulevase elu lootus oleneb täielikult Jumalast.

Vaadakem näiteks, mida ütleb Pühakiri Jeesuse Kristuse surma kohta. Evangeeliumikirjutaja Luukas jutustab: „Jeesus kisendas suure häälega ning ütles: „Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!” Ja kui ta seda oli öelnud, heitis ta hinge” (Luuka 23:46). Kui Jeesuse vaim temast lahkus, ei siirdunud ta sõnasõnaliselt taevasse. Jeesus äratati surnuist alles kolmandal päeval – ja möödus veel 40 päeva, enne kui ta taevasse läks (Apostlite teod 1:3, 9). Ent Jeesus usaldas surres oma vaimu Isa kätte täie lootusega, et Jehoova on suuteline teda tagasi ellu tooma.

Jah, Jumal võib tuua inimese tagasi ellu (Laul 104:30). Millise hiilgava tulevikulootuse see annab!

Kindel lootus

Piibel ütleb: „Tuleb tund, mil kõik, kes on haudades [„mälestushaudades”, UM] kuulevad tema [Jeesuse] häält ning tulevad välja” (Johannese 5:28, 29). Jah, Jeesus Kristus tõotas, et kõik, kes on Jehoova mälestuses, äratatakse üles ehk tuuakse tagasi ellu. Muidugi on nende seas need, kes Jehoova teenritena on käinud õiget teed. Kuid on veel miljoneid inimesi, kes on surnud, ilma et nad oleksid näidanud, kas nad järgivad Jumala õiglasi mõõdupuid. Nad kas ei teadnud Jehoova nõuetest midagi või siis polnud neil piisavalt aega, et teha vajalikke muudatusi. Sellised inimesed on samuti Jumala mälestuses ning nad äratatakse üles, sest Piibel ütleb: „Tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine” (Apostlite teod 24:15).

Tänapäeval on maa täis vihkamist ja vaenu, vägivalda ja verevalamist, saastamist ja haigusi. Kui surnud peaksid sellise maa peale tagasi ellu tulema, hääbuks õnnetunne kindlasti üsna pea. Ent Looja on tõotanud, et ta teeb peagi lõpu praeguse maailma ühiskonnale, mida valitseb Kurat-Saatan (Õpetussõnad 2:21, 22; Taanieli 2:44; 1. Johannese 5:19). Siis saab imeliseks tegelikkuseks õiglane inimühiskond – „uus maa” (2. Peetruse 3:13).

Sel ajal „ükski elanik ei ütle: „Ma olen nõder!”” (Jesaja 33:24). Kadunud on ka surmaängistus, sest Jumal „pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud” (Ilmutuse 21:4). Milline tulevikulootus nendele, kes on „mälestushaudades”!

Kui Jehoova pühib maa pealt kurjuse, ei hävita ta koos õelatega õiglasi inimesi (Laul 37:10, 11; 145:20). Tegelikult jääb praegust kurja maailma hävitavas „suures viletsuses” ellu „suur hulk rahvast ... kõigist rahvahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest” (Ilmutuse 7:9–14). Seetõttu on arvukalt  rahvast valmis tagasi tulnud surnuid vastu võtma.

Kas igatsed oma kalleid kadunuid taas kord näha? Kas soovid elada paradiislikul maal igavesti? Sel juhul tuleb sul omandada täpseid teadmisi Jumala tahte ja eesmärkide kohta (Johannese 17:3). Jehoova tahe on, et „kõik inimesed õndsaks saaksid ja tõe tunnetusele tuleksid” (1. Timoteosele 2:3, 4).

[Pilt lk 4]

„Sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama”

[Pilt lk 5]

Vaimu võiks võrrelda elektriga

[Pilt lk 7]

Ülesäratamine toob kestva rõõmu