Origenes – kuidas mõjutas tema õpetus kirikut?

„Suurim kirikuisa pärast apostleid.” Nii ülistas ladinakeelse Piibli Vulgata tõlkija Hieronymus kolmandal sajandil elanud teoloog Origenest. Ent mitte kõik ei hinnanud Origenest nii kõrgelt. Mõned pidasid teda kurja juureks, kust tärkas eksiõpetusi. Ühe 17. sajandi kirjamehe sõnul väitsid Origenese kriitikud: „Üldjoontes on tema õpetus absurdne ja hukutav; see on Mao surmav mürk, mille ta maailma sülitas.” Rohkem kui nelisada aastat pärast Origenese surma kuulutatigi ta ametlikult ketseriks.

MIKS põhjustas Origenes nii imetlust kui ka vaenu? Millist mõju avaldas ta kiriku doktriinide arengule?

Innukas kirikutegelane

Origenes sündis umbes aastal 185 m.a.j Egiptuse linnas Aleksandrias. Ta sai korraliku hariduse kreeka kirjanduse alal, kuid tema isa Leonidas sundis teda sama põhjalikult pühenduma Pühakirja uurimisele. Kui Origenes oli 17-aastane, andis Rooma keiser välja edikti, mille järgi religiooni vahetamist peeti kuriteoks. Origenese isa heideti vanglasse, sest temast oli saanud kristlane. Oma noorusliku innuga otsustas Origenes isa juurde vanglasse minna ja märtriks saada. Ent ema peitis Origenese plaane taibates tema riided, et takistada teda kodunt lahkumast. Isale saadetud kirjas anus Origenes: „Vaata, et sa meie pärast meelt ei muuda.” Leonidas jäi enesele kindlaks ja ta hukati. Tema pere jäi seetõttu vaesusesse. Kuid Origenes oli jõudnud oma õpingutega juba nii kaugele, et sai hakata õpetama kreeka kirjandust ning võis sel moel ülal pidada oma ema ja kuut nooremat venda.

Keisri eesmärk oli kristluse levik peatada. Kuna tema edikt ei kehtinud mitte ainult õpilaste, vaid ka õpetajate kohta, põgenesid kõik kristlikud usuõpetajad Aleksandriast. Kui siis mittekristlased palusid pühakirjalise õpetuse saamiseks abi noorelt Origeneselt, võttis too seda kui ülesannet Jumalalt. Paljudest tema õpilastest said märtrid, mõned neist hukati isegi enne oma õpingute lõpetamist. Origenes seadis end suurde ohtu, julgustades avalikult oma õpilasi, kui need olid kas kohtu all, vanglas või hukkamisele minemas. Neljanda sajandi ajaloolane Eusebios teatab, et kui õpilasi viidi hukkamisele, siis Origenes „tervitas neid väga julgelt suudlusega”.

Origenes sattus paljude mittekristlaste viha alla. Nad arvasid, et tema on süüdi nende  sõprade usuvahetuses ja surmas. Rahvahulkade eest ja vägivaldsest surmast pääses ta sageli üle noatera. Ehkki Origenes oli sunnitud pidevalt elukohta vahetama, et end tagaajajate eest peita, ei loobunud ta õpetamisest. Tema kartmatus ja pühendumus avaldas sügavat muljet Aleksandria piiskop Demetriosele. Seepärast määras Demetrios Origenese Aleksandria usuõpetuse kooli juhatajaks, kui too oli vaid 18-aastane.

Origenesest sai viimaks tuntud õpetlane ja viljakas kirjamees. Mõningatel andmetel kirjutas ta 6000 raamatut, kuid see on arvatavasti liialdus. Tema tuntuim teos on Hexapla. See on mahukas 50-köiteline Heebrea Kirjade väljaanne. Origenese Hexaplas oli kuus paralleelset veergu: 1) heebrea- ja arameakeelne tekst, 2) selle teksti transliteratsioon kreeka keelde, 3) Aquila kreekakeelne versioon, 4) Symmachuse kreekakeelne versioon, 5) kreekakeelne Septuaginta, mida Origenes oli parandanud, et see vastaks täpsemalt heebreakeelsele tekstile, ning 6) Theodotioni kreekakeelne versioon. Piibliõpetlane John Hort kirjutas: „Nende tekstide kombinatsiooniga lootis Origenes heita valgust paljude selliste piiblilõikude tähendusele, mida lugeja, kellel oli ainult kreekakeelne Septuaginta, ei oleks hästi mõistnud või mis oleks teda segadusse ajanud.”

Läks „üle selle, mis on kirjutatud”

Kuid kolmanda sajandi segane religioosne õhkkond mõjutas siiski tugevasti seda, kuidas Origenes õpetas Pühakirja. Ehkki ristiusk oli alles lapsekingades, oli see juba reostunud pühakirjavastaste uskumustega, ning eri paikades asuvad kirikud õpetasid erinevaid doktriine.

Origenes võttis mõned sellised pühakirjavastased doktriinid omaks, nimetades neid apostlite õpetuseks. Ent ta teoretiseeris üsna julgelt ka muude küsimuste üle. Paljud tema õpilased murdsid pead tolleaegsete filosoofiliste vaidlusküsimustega. Oma noorte õpilaste aitamiseks uuris Origenes hoolikalt erinevaid filosoofiakoolkondi, mis nende mõistust kujundasid. Ta võttis nõuks anda oma õpilaste filosoofilistele küsimustele rahuldavad vastused.

Püüdes Piiblit ja filosoofiat omavahel kokku sobitada, tugines Origenes peamiselt allegoorilisele Pühakirja tõlgendamisele. Ta eeldas, et Pühakirja salmidel on alati vaimne tähendus, kuid mitte iga kord ei pruugi neil olla sõnasõnalist tähendust. Ühe õpetlase sõnul võis Origenes seetõttu „lugeda Piiblist välja ükskõik milliseid mittepiiblilisi ideid, mis sobisid tema teoloogilisse süsteemi, ning ta väitis (kahtlemata siiralt) end olevat eriliselt entusiastlik ja ustav Piibli mõtete tõlgendaja”.

Kirjast, mille Origenes kirjutas ühele oma õpilasele, ilmneb tema mõttelaad. Origenes juhtis tähelepanu asjaolule, et iisraellased valmistasid Jehoova templi riistad Egiptuse kullast. Seda allegooriliselt tõlgendades leidis ta, et kristluse õpetamisel võib kasutada kreeka filosoofiat. Ta kirjutas: „Kui kasulikuks osutusid küll Iisraeli laste jaoks Egiptusest kaasavõetud asjad, mida egiptlased polnud õigel viisil kasutanud, ent mida heebrealased jumalikust tarkusest juhituna kasutasid Jumala teenimiseks.” Origenes julgustas nõnda oma õpilast „võtma kreeklaste filosoofiast kõike, mis võiks sobida mingiks õppeteemaks või kristlusesse pöördumise ettevalmistuseks”.

Kuna Piiblit tõlgendati nii vabalt, oli raske eristada kristlikku õpetust kreeka filosoofiast. Oma raamatus pealkirjaga „Peri archon” („Põhialustest”) kirjeldas Origenes Jeesust kui ainusündinud Poega, kes küll sündis, kuid kel pole mingit algust. Ta lisas, et Jeesuse päritolu on igavene ja igikestev. Teda ei olevat teinud Pojaks mitte eluhingus ega mingi väline tegu, vaid Jumala enda olemus.

Origenes ei võtnud seda ideed Piiblist, sest Pühakiri õpetab, et Jehoova ainusündinud  Poeg on „kõige loodu esmasündinu” ja „Jumala loodu algus” (Koloslastele 1:15; Ilmutuse 3:14). Religiooniajaloolase August Neanderi sõnul jõudis Origenes „igavese päritolu” teooriani „platonlikus koolis omandatud filosoofilise hariduse kaudu”. Origenes rikkus niiviisi üht olulist Pühakirja põhimõtet, mille järgi ei tohi minna „üle selle, mis on kirjutatud” (1. Korintlastele 4:6).

Kuulutati ketseriks

Aleksandria sinod tagandas Origenese preestriametist juba tema esimestel õpetaja-aastatel. Seda ilmselt seetõttu, et piiskop Demetrios oli kade Origenese järjest kasvava kuulsuse pärast. Origenes suundus Palestiinasse, kus temasse suhtuti ikka veel kui kristliku doktriini kaitsjasse, ning seal jätkas ta preestritööd. Kui idakirikus tulid esile „eksiõpetused”, siis paluti Origeneselt isegi abi, et ta veenaks eksiteel olevaid piiskoppe tagasi õigeusku pöörduma. Pärast Origenese surma aastal 254 m.a.j sai tema nimi aga eriti halva kuulsuse. Miks?

Kui niinimetatud kristlus oli saanud peamiseks religiooniks, hakati õigeusu kiriku õpetusi täpsemalt defineerima. Seetõttu ei aktsepteerinud järgnevate põlvkondade teoloogid paljusid Origenese filosoofilisi vaateid, mis olid spekulatiivsed ja vahel ka ebatäpsed. Tema õpetused sütitasid kirikuringkonnas ägedaid sõnasõdu. Et neid vaidlusi vaigistada ja ühtsust hoida, kuulutas kirik Origenese ketseriks.

Origenes polnud aga ainus, kes oli eksiteel. Piibel oli tegelikult ette kuulutanud üleüldise taganemise puhtast Kristuse õpetusest. Ärataganemine sai hoo sisse esimese sajandi lõpul pärast Jeesuse apostlite surma (2. Tessalooniklastele 2:6, 7). Lõpuks nimetasid mõned nime poolest kristlased end „õigeusklikeks” ja kuulutasid kõik teised „ketserlikeks”. Ent tegelikkuses oli ristiusk tõelisest kristlusest tugevasti kõrvale kaldunud.

„Mida vääralt „tundmiseks” nimetatakse”

Hoolimata Origenese rohketest spekulatsioonidest, sisaldavad tema tööd ka üht-teist kasulikku. Näiteks Hexaplas on jäetud alles Jumala nimi selle algsel kujul – neli heebrea tähte, mida nimetatakse tetragrammatoniks. See annab selge tõendi, et algkristlased teadsid ja kasutasid Jumala isikunime Jehoova. Sellest hoolimata hoiatas kord viienda sajandi kirikumees Teophilos: „Origenese teosed on otsekui heinamaa, kust võib leida igasuguseid lilli. Kui ma leian mõne kauni lille, siis ma nopin selle. Ent kui ma märkan midagi torkavat, siis hoidun sellest, nagu hoiduksin okkast.”

Kuna Origenes segas Piibli õpetusi kreeka filosoofiaga, sugenes tema teoloogiasse palju eksimusi, ning see mõjus ristiusule hävitavalt. Ehkki enamus Origenese alusetuid teooriaid lükati hiljem tagasi, aitas Origenese õpetus Kristuse „igavesest päritolust” rajada alusmüüri mittepiiblilisele kolmainuõpetusele. Raamatus „The Church of the First Three Centuries” märgitakse: „[Origenese] filosoofilised eelistused ei olnud määratud välja surema lähiajal.” Mis oli selle tagajärg? „Kristliku usu lihtsus sai rikutud ja kirikusse tuli lõpmatul hulgal ekslikke arusaamu.”

Origenes oleks võinud panna tähele apostel Pauluse manitsust ning mitte aidata kaasa ärataganemisele, ’pöördudes ära kõlvatuist tühjest juttudest ja valenimelise tunnetuse väidetest [„vastuoludest, mida vääralt „tundmiseks” nimetatakse”, UM]’. Ent Origenes toetus oma õpetustes enamasti just sellisele „tundmisele” ja seega ta ’eksis usust ära’ (1. Timoteosele 6:20, 21; Koloslastele 2:8).

[Pilt lk 31]

Origenese Hexaplast ilmneb, et Kristlikes Kreeka Kirjades kasutati Jumala nime

[Allikaviide]

Published by permission of the Syndics of Cambridge University Library, T-S 12.182

[Pildi allikaviide lk 29]

Culver Pictures