Elulugu

Olen tänulik kallite mälestuste eest!

JUTUSTANUD DRUSILLA CAINE

Oli 1933. aasta. Olin just abiellunud Zanoah Caine’iga, kes teenis täisajalise evangeeliumikuulutaja ehk kolportöörina nagu minagi. Tulvil elevust oli mul kavas hakata koos abikaasaga tema territooriumil tööle, kuid selleks oli mul vaja jalgratast. See oli luksusese, mida ma polnud siiani saanud endale lubada, sest majanduskriisi tõttu olid saabunud rasked ajad. Kuidas see olukord lahenes?

SAADES kuulda mu murest, käisid mehevennad läbi kohalikud prügimäed ning püüdsid leida vanu rattaosi, millest mulle sõiduriist kokku panna. Nad leidsidki ja ma sain endale jalgratta! Niipea kui olin sellega sõitma õppinud, asusime Zanoah’ga teele ning sõitsime õnnelikena läbi Inglismaa Worcesteri ja Herefordi krahvkonna, kuulutades kõigile, keda kohtasime.

Tol ajal ei osanud ma aimatagi, et see väike samm usuteel viib mind ellu, mis on täis toredaid mälestusi. Vaimse aluse mu elule panid aga mu kallid vanemad.

Rasked Suure sõja aastad

Sündisin 1909. aasta detsembris. Mõni aeg hiljem sai mu ema raamatu „Jumalik aegade kava” ja 1914. aastal viisid mu vanemad mind Lancashire’i Oldhamisse „Loomise fotodraamat” vaatama. (Mõlema valmistajaks olid need, keda tänapäeval Jehoova tunnistajate nime all tuntakse.) Ehkki olin siis alles üsna väike, mäletan selgelt, kuidas ma keksisin terve kodutee rõõmust selle üle, mida olin näinud. Siis rajas Frank Heeley meie kodupaika Rochdale’i piibliuurimisgrupi. Selle koosolekutel käimine aitas kogu  meie perel suurendada Pühakirjast arusaamist.

Samal aastal lõppes meie rahulik elu, sest puhkes Suur sõda ehk Esimene maailmasõda, nagu nüüd seda nimetatakse. Mu isa kutsuti sõjaväkke, kuid ta võttis erapooletu seisukoha. Kohtus kirjeldati teda kui „väga korralikku meest” ja esitati mitmeid kirju „härrasmeestelt, kes ütlesid, et nad usuvad teda olevat siiras, kui ta keeldub relva kätte võtmast”, teatas kohalik ajaleht.

Kuid selle asemel et saada täielikku vabastust sõjaväest, sai mu isa vabastuse „üksnes lahingutegevusest”. Teda hakati kohe pilkama nagu ema ja mindki. Lõpuks vaadati ta klassifikatsioon uuesti üle ja ta määrati põllutööle. Mõned talupidajad kasutasid aga olukorda ära ja maksid talle töö eest väga vähe või üldse mitte midagi. Pere ülalpidamiseks pidi ema tegema sandipalga eest rasket tööd ühes erapesulas. Siiski, praegu ma mõistan, kui tugevaks tegi mind see, et veetsin oma kujunemisaastad sellistes rasketes tingimustes. Õppisin hindama palju tähtsamaid vaimseid asju.

Väike algus

Peagi ilmus meie ellu innukas piibliuurija Daniel Hughes. Ta töötas söekaevurina Ruabonis – külas, mis asus umbes 20 kilomeetri kaugusel Oswestry linnakesest, kuhu me olime kolinud. Onu Dan, nagu ma teda hüüdsin, hoidis meie perega pidevalt ühendust ja iga kord, kui ta meile tuli, rääkis ta midagi Pühakirjast. Kunagi ei lobisenud ta niisama. Piibliuurimisrühm alustas Oswestrys tegevust 1920. aastal ja 1921. aastal andis onu Dan mulle raamatu „Jumala kannel”. Pidasin seda väga kalliks, sest selle abil oli mul Piibli õpetust palju kergem mõista.

Peale tema oli seal veel Pryce Hughes *, kes sai hiljem juhtivaks teenijaks Jehoova tunnistajate Londoni harubüroos. Ta elas koos oma perega naabruses asuvas Bronygarthis Walesi piiri ääres ning tema õde Cissie ja minu ema said südamesõpradeks.

Mäletan elevust, mille tekitas 1922. aastal esitatud kutse ’kuulutada Kuningat ja tema kuningriiki’. Kuigi ma käisin veel koolis, võtsin järgmiste aastate jooksul innukalt osa eritraktaatide jagamisest, iseäranis traktaadi „Süüdistus vaimulikele” („Ecclesiastics Indicted”) jagamisest aastal 1924. Tollele aastakümnele tagasi vaadates võin öelda, et mul oli tõesti suur eesõigus suhelda nii paljude ustavate vendade ja õdedega, kelle hulgas olid Maud Clark * ja tema kaaslane Mary Grant *, Edgar Clay *, Robert Hadlington, Katy Roberts, Edwin Skinner * koos Percy Chapmani ja Jack Nathaniga *, viimased läksid hiljem Kanadasse ja aitasid seal tööd teha.

Piibliteemaline kõne „Miljonid nüüd elavatest ei sure kunagi” oli õigeaegne tunnistus meie avaral territooriumil. 14. mail 1922 tuli Liverpoolist Pryce Hughesi sugulane Stanley Rogers, et pidada see kõne Chirkis, külas, mis jäi meie linnakesest põhja, ja õhtupoole pidas ta selle kõne Oswestry kinomajas. Mul on tänini alles üks selleks sündmuseks trükitud koosolekukutse. Kogu tolle aja jooksul sai meie väike grupp pidevalt julgustust kolme reisiva ülevaataja külastustest. Nendeks ülevaatajateks ehk pilgrimiteks, nagu meie neid kutsusime, olid Herbert Senior, Albert Lloyd ja John Blaney.

Otsuse tegemise aeg

Aastal 1929 otsustasin lasta ennast ristida. Olin siis 19-aastane ja seisin samal ajal silmitsi oma esimese tõelise katsega. Sain tuttavaks noormehega, kelle isa oli poliitik. Olime teineteisesse kiindunud ja ta tegi mulle abieluettepaneku. Aasta varem oli välja antud raamat „Valitsus” ja ma andsin talle ühe eksemplari.  Peagi aga sai selgeks, et teda ei huvitanud taevane valitsus, mis oli selle raamatu teema. Teadsin selle põhjal, mida olin Piiblist uurinud, et vanaaja iisraellastel ei lubatud sõlmida abielusidemeid uskmatutega ja see põhimõte rakendub ka kristlaste puhul. Nii ma siis lükkasin tagasi tema abieluettepaneku, kuigi seda oli raske teha (5. Moosese 7:3; 2. Korintlastele 6:14).

Ammutasin jõudu apostel Pauluse sõnadest: „Kui me teeme head, siis ärgem tüdigem, sest me saame omal ajal lõigata, kui me ei väsi” (Galaatlastele 6:9). Kallis onu Dan aitas mind samuti, kui ta kirjutas: „Suure ja väikese katse meil lahendab / Roomlaste kaheksa kakskümmend kaheksa.” See piiblikoht ütleb: „Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud” (EP 97). Mul polnud lihtne, kuid teadsin, et olin teinud õige otsuse. Sel aastal panin end kirja kolportööriks.

Tulen toime raske ülesandega

Aastal 1931 saime endale uue nime – Jehoova tunnistajad. Sellel aastal toimus ka suur hoogtöö brošüüri „Kuningriik – maailma lootus” levitamiseks. Igale poliitikule, vaimulikule ja ärimehele anti üks eksemplar. Minu territoorium laius Oswestryst kuni Wrexhamini, mis asus umbes 25 kilomeetrit põhja pool. Polnud sugugi kerge igale poole jõuda.

Järgmisel aastal Birminghami konvendil otsiti 24 vabatahtlikku. Niipalju meist andiski oma nime üles, ise teadmata, mis edasi saab. Milline oli meie üllatus, kui meid määrati paarikaupa pakkuma sedasama brošüüri „Kuningriik – maailma lootus”, kandes ise samal ajal seljas suuri plakateid, mis kuulutasid Kuningriiki.

Ühe katedraali läheduses töötades tundsin end väga kohmetuna, kuid lohutasin ennast sellega, et keegi selles linnas ei tunne mind. Esimene inimene aga, kes minu juurde astus, oli mu endine koolikaaslane. Ta vaatas mulle pärani silmil otsa ja küsis: „Mida sina siin teed, sellises kostüümis?” See kogemus aitas mul võita igasuguse inimkartuse, mis mul oleks võinud tekkida.

Kolin veelgi kaugemale

Aastal 1933 abiellusin Zanoah’ga, kes oli minust 25 aastat vanem lesk. Tema esimene naine oli olnud innukas Piibli uurija ja Zanoah oli jäänud pärast tema surma ustavalt oma ülesande juurde. Peagi kolisime Inglismaalt oma uuele territooriumile 150 kilomeetri kaugusele Põhja-Walesi. Ladusime pappkastid, kohvrid ja teised väärtuslikud asjad ratastele: need kiikusid lenkstangidel, olid kiilutud rattaraami vahele ja pakitud rattakottidesse, kuid me jõudsime oma territooriumile kohale! Rattad olid meile seal asendamatud. Saime nendega kõikjale, koguni peaaegu Cader Idrisi, umbes 900 meetri kõrguse Walesi mäe tippu. Palju rõõmu tõi see, kui leidsime inimesi, kes igatsesid kuulda „kuningriigi evangeeliumi” (Matteuse 24:14).

Me polnud seal kaua olnud, kui inimesed  rääkisid meile, et keegi Tom Pryce oli neile kuulutanud nii nagu meiegi seda tegime. Lõpuks tegime kindlaks Tomi elupaiga Long Mountainis, Welshpooli lähedal, ja meid tabas suur üllatus! Olin kunagi oma kuulutustöö algaastatel jätnud talle piibliuurimise abivahendi „Lepitus”. Ta oli seda ise uurinud, kirjutanud Londonisse ja palunud rohkem kirjandust ning jaganud sellest ajast alates innukalt oma vastleitud usku. Tundsime tundide kaupa koos olles üksteise seltsist rõõmu ja uurisime sageli kolmekesi koos Piiblit, et üksteist julgustada.

Õnnetus viib õnnistusteni

Aastal 1934 kutsuti kõik kolportöörid Põhja-Walesi lähedalt Wrexhami linna, et aidata levitada brošüüri „Õiglane valitseja” („Righteous Ruler”). Päev enne selle erilise hoogtöö algust oli seal toimunud üleriigiline katastroof. Kolm kilomeetrit Wrexhamist põhja pool Gresfordi söekaevanduses oli toimunud plahvatus, kus hukkus 266 kaevurit. Üle 200 lapse jäi isata ja 160 naist jäid leseks.

Pidime koostama leinajatest nimekirja, külastama igaühte ja jätma neile brošüüri. Üks nimi, mis mulle anti, oli proua Chadwick. Ta oli kaotanud oma 19-aastase poja. Kui ma selle proua juurde läksin, oli seal tema vanem poeg Jack, kes oli tulnud ema lohutama. See noormees tundis mu ära, kuid ei öelnud seda. Hiljem luges ta brošüüri läbi ja otsis üles teise brošüüri „Viimne sõda” („The Final War”), mille ta oli mõni aasta varem minu käest saanud.

Jack ja ta naine May uurisid välja, kus ma elan, ja tulid kirjandust juurde küsima. Aastal 1936 hakati nende kodus Wrexhamis koosolekuid pidama. Kuus kuud hiljem, pärast Albert Lloydi külastust, rajati seal kogudus, mille juhtivaks ülevaatajaks sai Jack Chadwick. Praegu on Wrexhamis kolm kogudust.

Elu mustlasvankris

Kuni tolle ajani elasime majutuskohtades, mida teelt leidsime, kuid Zanoah otsustas, et meil oleks aeg rajada oma kodu – selline, millega saaks ühest paigast teise liikuda. Kuna mu abikaasa oli mustlaste suguvõsast pärit osav puusepp, ehitas ta meile mustlasvankri. Kutsusime seda Piibli nimega Elizabeth, mis tähendab ’külluse Jumal’.

Mäletan eriti hästi ühte paika, kuhu peatuma jäime. See oli üks jõeäärne viljapuuaed. Mulle tundus see just nagu paradiis! Miski ei rikkunud meie rõõmu nende aastate jooksul, mis me veetsime koos selles reisivankris, olgugi et sellel oli ilmseid puudusi. Külma ilmaga jäätusid voodiriided sageli vankri seinte külge kinni ja veeauru kondenseerumine oli alalõpmata probleemiks. Ka vett tuli meil mujalt tuua, mõnikord üsna pika maa tagant, kuid saime nende raskustega üheskoos hakkama.

Ühel talvel olin ma haige. Meil oli vähe  süüa ja raha polnud üldsegi. Zanoah istus voodile, võttis mu käe oma pihku ja luges mulle ette kirjakoha Laul 37:25: „Ma olin noor ja sain vanaks; aga ma pole näinud õiget hüljatuna ega tema lapsi leiba otsivat!” Mulle otsa vaadates ütles ta: „Kui nüüd midagi varsti ei juhtu, siis tuleb meil kerjama minna, aga ma ei usu, et Jumal laseb sel sündida.” Ta läks välja meie naabritele kuulutama.

Kui Zanoah lõuna ajal tagasi tuli, et mulle midagi juua teha, ootas teda ees üks ümbrik. Selles oli 50 Inglise naela tema isalt. Paar aastat varem süüdistati Zanoah’d ebaõiglaselt pettuses, kuid nüüd oli tema süütus tõestatud. Selle kingitusega taheti kahju heastada. Kui õige aeg selleks küll oli!

Kasulik õppetund

Mõnikord me õpime mingist sündmusest alles aastate möödudes. Toon ühe näite. Enne kui ma 1927. aastal koolist ära tulin, kuulutasin kõigile oma klassikaaslastele ja õpetajatele peale ühe, Lavinia Fairclough. Kuna kedagi ei huvitanud see, mis ma oma eluga kavatsen teha, ja kuna ma ei saanud preili Fairclough’ga nagunii väga hästi läbi, otsustasin, et ei räägi talle. Ent kui üllatunud ja rõõmus ma olin, kui kuulsin umbes 20 aastat hiljem ema käest, et see õpetaja oli käinud külas kõigil vanadel sõpradel ja õpilastel ning rääkinud, et ta on nüüd Jehoova tunnistaja!

Kui ma temaga kohtusin, selgitasin talle, miks ma polnud varem oma usust ja eluplaanidest talle rääkinud. Ta kuulas vaikselt ja ütles: „Olen alati tõde otsinud. See on olnud peamine asi mu elus, mida ma olen otsinud.” See kogemus andis mulle väärtusliku õppetunni: ära kunagi loobu kuulutamast igaühele, kellega kokku puutud, ja ära tee inimeste kohta ennatlikke järeldusi.

Veel üks sõda ja sellele järgnev aeg

Sõjapilved hakkasid taas kogunema 1930-ndate lõpupoole. Mu kümme aastat noorem vend Dennis vabastati väeteenistusest tingimusel, et ta jääb oma ilmalikule töökohale. Ta polnud kunagi tõe vastu suurt huvi ilmutanud ja nii palusime abikaasaga kohalikel pioneeridel Rupert Bradburyl ja tema vennal Davidil mu venda külastada. Nii nad tegidki ja hakkasid mu vennaga Piiblit uurima. Dennis lasi end ristida 1942. aastal, hiljem hakkas ta pioneeriks ja 1957. aastal määrati ta reisivaks ülevaatajaks.

Meie tütar Elizabeth sündis 1938. aastal ja arvestades pere vajadustega, laiendas Zanoah meie reisivankrit. Kui teine tütar Eunice 1942. aastal ilmavalgust nägi, leidsime, et mõistlik oleks otsida meile püsivam kodu. Seepärast katkestas Zanoah mõneks aastaks pioneerteenistuse ja me kolisime väikesesse majja Wrexhami lähedal. Hiljem asusime elama naaberkrahvkonda Cheshire’i Middlewichi linna. Mu abikaasa suri seal aastal 1956.

Meie kaks tütart hakkasid täisajalisteks evangeeliumikuulutajateks ja mõlemad on õnnelikus abielus. Eunice ja tema kogudusevanemast abikaasa teenivad eripioneeridena Londonis. Elizabethi abikaasa on samuti kogudusevanem ja mul on hea meel, et nii nemad kui nende lapsed ja mu neli lapselast elavad minu lähedal Prestonis Lancashire’i krahvkonnas.

Olen tänulik, et saan oma korteri eesuksest otse üle tee kuningriigisaali minna. Viimastel aastatel olen kuulunud gudžaratikeelsesse gruppi, kes samuti selles saalis koosolekuid peab. Keeleõppimine pole olnud kerge, sest mu kuulmine on kehvaks jäänud. Aeg-ajalt on raske tabada peenemaid kõlavarjundeid, nagu nooremad inimesed seda suudavad, kuid see on huvitav ülesanne.

Suudan ikka veel ukselt uksele kuulutustööd teha ja juhatada oma kodus piibliuurimisi. Kui sõbrad mul külas käivad, on alati tore jutustada mõnda kunagist kogemust. Olen väga tänulik nende kallite mälestuste eest õnnistustest, mida olen saanud kogeda Jehoova rahva seas peaaegu 90 aastat.

[Allmärkused]

[Pilt lk 25]

Koosolekukutse, kus reklaamitakse piibliteemalist kõnet „Miljonid nüüd elavatest ei sure kunagi”, mida käisin kuulamas 14. mail 1922

[Pilt lk 26]

Koos Zanoah’ga peagi pärast abiellumist 1933. aastal

[Pilt lk 26]

Meie vankri „Elizabeth” juures, mille valmistas mu abikaasa