Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kas Kurat on olemas?

Kas Kurat on olemas?

Kas Kurat on olemas?

„Ristiusu kiriku ajaloos oli kurat, Peeltsebul ehk Saatan, kurjuse valitseja, kunagi sama reaalne ja võimas isik, nagu on „Jumal” järjest vähenevale hulgale inimestele tänapäeval; kurat oli juutide ja algkristlaste leiutis, mis andis poolinimliku ja poolloomaliku kuju kurjusele, mida nad endi ümber nägid. Hiljem hakkasid kristlased pidama seda isikut väljamõeldiseks, mille uskumiseks ei ole reaalset alust, ja nad heitsid selle vaikselt kõrvale.” (Ludovic Kennedy, „All in the Mind–A Farewell to God”)

NAGU kirjanik ja uudistereporter Ludovic Kennedy märgib, ei kahelnud sajandite jooksul Kuradi reaalsuses ükski kristlane. Pigem painas kristlasi aeg-ajalt „mõte Saatana ja tema deemonite võimsusest”, märgib professor Norman Cohn („Europe’s Inner Demons”). See kinnisidee ei vaevanud üksnes lihtsaid ja harimatuid talupoegi. Näiteks uskumus, et Kurat materialiseerub looma kujul juhtimaks kurje ja sündsusetuid rituaale, „ei kuulunud mitte kirjaoskamatu enamuse rahvapärimusse, vaid hoopis intelligentsi eliidi maailmavaatesse”, ütleb professor Cohn. See „intelligentsi eliit”, kelle hulgas oli haritud vaimulikke, sai vastutavaks nõiajahtide eest, mis tabasid Euroopat 15.–17. sajandini. Räägitakse, et kiriku- ja tsiviilvõimud piinasid ning tapsid tol ajal ligikaudu 50 000 nõiaks kuulutatud inimest.

Pole ime, et paljud on hüljanud selle, mida nad on pidanud liialdatud ja ebausklikuks Kuradi-kujutelmaks. Juba 1726. aastal pilkas Daniel Defoe rahva hulgas levinud uskumust, et Kurat on hirmuäratav koletis, kellel on „nahkhiire tiivad, sarved, lõhestatud sõrad, pikk saba, haraline keel ja muu taoline”. Niisugused ideed olid tema sõnul „nõdra kujutlusvõime vili”, mille olid sepitsenud „kuradi meisterdajad”, kes „petsid juhmi maailma omaenda leiutatud kuradiga”.

Kas oled sina samal seisukohal? Kas ka sina arvad, et „kurat on tegelikult inimeste enda leiutis omaenda patususe välja vabandamiseks”? See väide on kirjas piiblientsüklopeedias „The Zondervan Pictorial Encyclopedia of the Bible” ja paljud end kristlaseks pidavad inimesed nõustuvad selle mõttega. Jeffrey Burton Russell ütleb, et üldiselt on ristiusu teoloogid „Kuradi ja deemonid ebausu säilmetena hüljanud”.

Kuid on inimesi, kes peavad Kuradit täiesti reaalseks. Nad arvavad, et inimajalugu täitva järjepideva kurjuse taga peab olema mingi üleinimlik kuri jõud. „Õudused, mis on tabanud kahekümnendat sajandit,” ütleb Russell, annavad ühe põhjuse, miks „usk Kuradi olemasollu pärast pikka vaheaega on hakanud nii kiiresti taastuma”. Kirjanik Don Lewise sõnade järgi on hulka nüüdisaegseid haritud inimesi, kes „muigavad üleolevalt oma harimatute esivanemate” ebausklike tõekspidamiste ja hirmude üle, „taas hakanud kütkestama idee mingist kurjast üleloomulikust jõust”. („Religious Superstition Through the Ages”.)

Kus on siis tõde? Kas Kurat on lihtsalt rumal ebausk? Või on ta keegi, kellesse peaks tõsiselt suhtuma isegi 21. sajandil?

[Pilt lk 4]

Nagu sellelt Gustave Doré gravüürilt näha võib, kujutati Kuradit muistse ebausu järgi pooleldi inimese ja pooleldi loomana

[Allikaviide]

The Judecca–Lucifer/The Doré Illustrations For Dante’s Divine Comedy/Dover Publications Inc.