„Mis toimub Prantsusmaal?”

„Vabadus, kallis vabadus” on sõnad Prantsusmaa rahvushümnist „La Marseillaise”. Kahtlemata peetakse vabadust väärtuslikuks. Hiljutised sündmused Prantsusmaal tekitavad aga muret seetõttu, et sealsete inimeste põhivabadusi piiratakse. Sel põhjusel levitasid kümned tuhanded Jehoova tunnistajad reedel, 3. novembril 2000 kokku 12 miljonit eritraktaati „Mis toimub Prantsusmaal? Kas vabadus võib taanduda?”.

NÜÜDSEKS on Prantsusmaa Jehoova tunnistajad olnud juba mitu aastat erinevate poliitikute ja sektidevastaste rühmitiste rünnaku all. Selle tagajärjel on tunnistajatel tekkinud raskusi nii üksikisiku, koguduse kui ka riiklikul tasandil. Kuid 23. juunil 2000 tegi Prantsuse kõrgeim halduskohus Conseil d’État pöördelise otsuse, mis kinnitas 31 alama astme kohtu valdavat seisukohta enam kui 1100 kohtuasjas. Kõrgem kohus kinnitas, et Jehoova tunnistajate jumalakummardamine on täielikus kooskõlas Prantsusmaa seadustega ja et nende kuningriigisaalidel on õigus samadele maksusoodustustele nagu ka teistel religioonidel.

Kuid seda otsust täielikult ignoreerides keeldub Prantsuse rahandusministeerium jätkuvalt andmast Jehoova tunnistajatele maksusoodustusi, mille seadus näeb ette usuorganisatsioonidele. Ministeerium on määranud 60-protsendilise maksu annetustele, mida teevad Prantsusmaa 1500-sse kogudusse kuuluvad tunnistajad ja nende sõbrad. Nüüd on selles küsimuses algatatud kohtuasi.

Eelmainitud hoogtöö eesmärgiks oli pöörata avalikkuse tähelepanu sellele paradoksile ja tõsta esile ohte, mis kaasnevad  taolise omavolilise maksustamise ja esitatud seadustega, mis piiraksid kõigi inimeste usuvabadust. *

Pikk päev

Kell kaks hommikul alustavad mõne koguduse tunnistajad traktaadi levitamist rongijaamade ja tehaste ümbruses ning seejärel lennujaamades. Pariis ärkab kell kuus. Umbes 6000 vabatahtlikku on koha sisse võtnud strateegilistes punktides, et saada kokku tööinimestega nende igapäevasel marsruudil kodust tööpaika. Üks noor naine kommenteerib: „See, mida te usuvabaduse heaks teete, on kiiduväärt. See küsimus ei puuduta ainult Jehoova tunnistajaid.” Marseille’s levitab üle 350 tunnistaja traktaate metroojaamades ja tänavail. Ei möödu tundigi, kui riiklik raadio hoogtööst teatab ja soovitab kuulajail mitte olla üllatunud, kui keegi Jehoova tunnistajatest neid kõnetab. Strasbourg’is, kus asub Euroopa Inimõiguste Kohus, võtavad reisijad metroojaamas kannatlikult järjekorda, et endale traktaat saada. Üks advokaat kommenteerib, et kuigi ta ei jaga meie veendumusi, jälgib ta siiski huviga kohtuasja, sest meie võitlus on tähtis ja õiglane.

Kell kaheksa kammivad Alpi linna Grenoble’i 507 tunnistajat tugevast vihmasajust hoolimata läbi kõik sealsed tänavad ja panevad traktaate postkastidesse. Kui auto- ja trammijuhid märkavad, et midagi on teoksil, peatavad nad oma sõiduvahendi ja paluvad endalegi traktaati. Läänepoolses Poitiers’ linnas on kella üheksase rongiga saabuvad reisijad oma sõidu lähtepunktist traktaadi juba saanud. Saksamaa piiri äärses Mulhouse’is on juba jagatud 40 000 traktaati.

Kella kümneks on paljud kogudused üle poole traktaatidest juba laiali jaganud. Päeva edenedes leidub vaid üksikuid, kes keelduvad, ja toimub mitmeid huvitavaid vestlusi. Besançonis, kõigest 80 kilomeetri kaugusel Šveitsi piirist, ilmutab noormees Piibli vastu huvi ja küsib, miks Jumal lubab kannatusi. Tunnistaja kutsub ta lähedalasuvasse kuningriigisaali vestlust jätkama ja seal alustatakse kohe ka Piibli uurimist brošüüri abil „Mida Jumal meilt nõuab?”.

Keskpäeval kasutavad paljud tunnistajad oma lõunavaheaega, et tund või paar kuulutada. Pärastlõunal traktaadilevitamine jätkub, mitmed kogudused lõpetavad töö kella kolme või nelja ajal. Šampanjapealinnas Reimsis avaldavad mõned inimesed, kes on Jehoova tunnistajatega kunagi uurinud või läbi käinud, soovi oma sidemeid kogudusega taastada. Bordeaux’s alustatakse kolm kodust piibliuurimist. Samas linnas läheb üks tunnistaja poodi ajalehte ostma ja näeb letil traktaadipakki. Poepidaja, kes on endine Jehoova tunnistaja, oli saanud traktaadi ja tajudes selle tähtsust, tegi ta sellest jagamiseks koopiaid.

Le Havre’is Normandias on üks protestandist naine raadiost kohkumusega kuulnud, et Jehoova tunnistajate annetusi maksustatakse. Ta võtab innuga traktaadi vastu ja avaldab  poolehoidu sellele, et tunnistajad räägivad avalikult taolisest ülekohtust. Kell 19.20 kommenteeritakse traktaadilevitamist Lyoni kohaliku televisiooni uudistes sõnadega: „Täna hommikul oli lihtsam kõrvale põigelda vihmapiiskade eest kui Jehoova tunnistajate traktaatide eest.” Intervjueeritakse kahte tunnistajat, kes selgitavad hoogtöö tagamaid.

Tunnistajad, kes kavatsesid traktaadilevitamises osaleda pärast tööd, jagavadki mõningaid traktaate töölt saabujaile ja panevad neid teistele veel kirjakastidesse. Sellistes linnades nagu Brest ja Limoges, mis on kuulsad oma portselantoodete poolest, on kell 23.00 kinost lahkuvad inimesed sellel päeval viimased, kes traktaadi saavad. Ülejäänud traktaadid kogutakse kokku ja neid jagatakse järgmisel hommikul.

Tulemused

Üks tunnistaja kirjutas: „Meie vastased mõtlevad, et võtavad meilt jõu. Tegelikult on aga lood vastupidi.” Enamikus kogudustes osales tol päeval kuulutustöös üle 75 protsendi tunnistajaid, kellest mõned olid teenistuses 10, 12 või 14 tundi. Põhja-Prantsusmaal Hemis jagas üks öisest vahetusest tulnud tunnistaja traktaate kella viiest hommikul kuni kella kolmeni pärastlõunal. Naabruses asuvas Denainis, kus kogudus on tegutsenud 1906. aastast alates, jagasid 75 tunnistajat reedesel päeval traktaate kokku 200 tundi. Teised olid samuti vaatamata eakusele, põdurusele ja halvale ilmale kindlalt otsustanud levitamisest osa võtta. Näiteks Le Mans’is olid kolm 80-ndates aastates õde kaks tundi traktaate postkastidesse jaganud ja üks ratastoolis tunnistaja oli möödujaile traktaate ulatanud rongijaama ees. Nii julgustav oli näha, kuidas ka endised mittetegevad kuulutajad selles erilises ettevõtmises kaasa lõid!

Kahtlemata anti traktaadilevitamisega suurt tunnistust. Traktaadi said inimesed igalt elualalt ja nende hulgas oli palju neid, keda saab kodunt harva kätte. Mitmete inimeste meelest saavutati selle üritusega kaugelt rohkem, kui üksnes kaitsti Jehoova tunnistajate huve. Paljudele tähendas see kõigi prantslaste südametunnistuse ja usuvabaduse kaitsmist. Seda kinnitab tõsiasi, et mitmed küsisid traktaate sõprade, kolleegide või sugulaste jaoks.

Prantsusmaa Jehoova tunnistajad on uhked selle üle, et saavad teha tuntuks Jehoova nime ja kaitsta Kuningriigi huvisid (1. Peetruse 3:15). Nad loodavad siiralt, et nad saaksid „vaikset ja rahulikku elu elada kõiges jumalakartuses ja aususes” ja et koos nendega hakkaksid nende taevast Isa Jehoovat kiitma veel tuhanded inimesed (1. Timoteosele 2:2).

[Allmärkus]